Juhtkiri: kohtusüsteemi eneserehabilitatsioon

Kui maadevahetuse kohtuprotsess 2009. aasta sügisel Harju maakohtus algas, kirjutas kolumnist Mihkel Mutt Postimehes, et seda protsessi hakatakse jälgima nagu seebiooperit: teod, milles süüdistati tervet rida inimesi, nende hulgas ka kahte ministrit, jäid juba toonasel masu ajal väga teistsugusesse aega ja olid oma mastaapsuselt – 250 miljoni krooni väärtuses vahetatud kinnistuid – tavainimese jaoks hoomamatu suurusega.

Üsna seebiooperliku süžeepöördena mõjus ka Harju maakohtu õigeksmõistev otsus möödunud aasta juunis, mis kinnitas vanasõna «väikesed võllas, suured tõllas». Seepärast paneb Tallinna ringkonnakohtu eile avaldatud otsus, millega esimese astme kohtu otsus tühistati ja maadevahetuse kohtualused süüdi mõisteti, parafraseerima: kohus mitte ainult ei pea näima õiglane, vaid peab ka olema õiglane.

Kuid saaga pole kaugeltki läbi, puänt veel tuleb, sest juba eile ütles endise keskkonnaministri Villu Reiljani advokaat Aivar Pilv, et kaebab edasi riigikohtule ja taotleb oma kaitsealuse õigeks mõistmist.

Kohtuotsuste kritiseerimist püütakse meedias üldiselt vältida. Oleks ju õudne, kui kohtunikke hakkaks mõjutama hirm saada avalikuks naeru- või raevualuseks. See poleks demokraatlik kohtupidamine. Ometi on erinevate kohtuastmete äärmuseni erinevad seisukohad maadevahetuse protsessis tõstatanud mitmeid üldisi küsimusi.

Näiteks märkis riigikohtu endine esimees, riigikogu praegune põhiseaduskomisjoni juht Rait Maruste, et niivõrd erinevad seisukohad tekitavad küsimuse süsteemi usaldusväärsusest. Tartu Ülikooli kriminoloogiaprofessor Jüri Saar ütles aga Postimehele, et on põhjust tähistada pöördelist hetke õigussüsteemis, sest korraga mõistetakse korruptsioonis süüdi siiski kaks eksministrit. Saare sõnul on tegu positiivse arenguga meie kohtupraktikas, sest see näitab, et adekvaatsete otsusteni on võimalik jõuda igal tasemel.

Vastupidiselt maakohtu otsusele leidis ringkonnakohus oma eilses otsuses, et varjatud pealtkuulamisega tõendite kogumine on lubatav. See oli üks oluline aspekt, mille tõttu oli avalikkusel esimese astme kohtu otsust nii keeruline mõista. Ajakirjandusliku töö tulemusena võis iga eesti inimene lugeda kohtualuste omavahelist vestlust, mis ei jätnud mingit ruumi kaksipidiseks arusaamaks.

Kuidas saavad siis inimesed ometi süütutena kohtumajast väljuda? «Kui ei tabata, siis pole varas» on üks teine vanasõna. Märkimata ei saa jätta, et ringkonnakohus ei pidanud meedias avaldatut kohtuprotsessi takistavaks.

Eraldi hindas ringkonnakohus sedagi, kas maadevahetuse protsess tuleks lõpetada põhjusel, et kohtupidamine on veninud üle mõistliku aja, ja leidis, et advokaadid ise on protsessiga venitanud. Seegi mõjub avalikkuse õiglustundele julgustavalt – ükskõik kui kalli advokaadi inimene endale palkab, kohtu ette astuda tuleb ikkagi.