Kahe nädala eest avaldasid Guardian ja Washington Post Edward Snowdeni info põhjal loo, mille sõnum oli mõlemal üldistatult selline: NSA, USA riiklik julgeolekuagentuur, kuulab pealt tavaliste kodanike kõnesid ja loeb nende e-kirju, ja selleks võimaldavad sideettevõtted otsepääsu serveritesse.
Tegelikult on selge vaid see, et midagi pole selge. Lugudele järgnenud info hulgast ei ole lihtne eristada tõde hüsteeriast. Ühel pool on eristamatult asjatundjate selgitused ja asjatundmatute pahameel, teisel pool USA eneseõigustus ja klientide surve alla sattunud sidefirmade vastuspinn.
Läinud nädalal avaldas tehnikaajakirjanik Ed Bott CBSile kuuluval tehnikasaidil zdnet.com analüüsi Snowdeni öeldu võrdlusest Guardiani ja Posti kajastusega. Selle järeldus on: Guardiani ja Posti lugude autoriteks olid küll tunnustatud, kuid mitte parimate infotehnoloogiliste teadmistega ajakirjanikud. Nad ei saanud täpselt aru, millest jutt käis, ja esitasid seda neile arusaadaval moel koos terakese liialdusega.
Küsimus on kahes detailis. Esimene puudutab ligipääsu, mis NSA-l sidefirmade serverisse olevat. Kui esimeses, skandaali põhjustanud artiklis kinnitavad nii Guardian kui Post olevat selle otsese, sidefirmade endi nõusolekul tehtud, siis hiljem on mõlemad oma sõnadest taganenud. Guardian tunnistas, et tegelikult pole mingit selgust, millisel alusel NSA-l info saamine toimus, Washington Post aga muutis algse loo online-versiooni.
Teine detail puudutab tavalise kodaniku andmete turvalisust ja seda, millisele infole NSA-l mis tingimustel ligipääs on. Siin jäeti tegemata eristus kahe mõiste vahel. Üks, metadata, tähendab informatsiooni sideakti toimumise kohta: saatja, vastuvõtja, toimumise kuupäev, koht jms. Selle salvestamise kohustus on ka Eesti elektroonilise side ettevõtetel ja selles pole midagi erilist. Teine, content data, tähendab sõnumite sisu. Selle salvestamine ja talletamine, kui taas Eesti seadused näiteks tuua, on võimalik kuriteo puhul, ja selleks on vaja kohtu luba.
Üleeile andis Edward Snowden Guardianis online-intervjuu, kus küsimusele, kas tõepoolest on võimalik iga kodaniku e-kirjade sisu teada saada, vastas järgmiselt: kui keegi on sattunud kahtluse alla ja tema kohta saadetakse päring, saab välja võtta kõigi tema e-kirjade sisu ja seda ka neile saadetud kirjade puhul, kes ise kahtluse all ei ole. See ei erine põhimõttest, mis on kasutusel näiteks Eestis.
Niisiis, miski ei ole selge. Kuid jälgiva Suure Venna kõrval näib olevat tegu ka väikese tüütu õega, kes vanematele kaevates tõel ja arvatava tõel vahet ei tee. Faktid, mida esitasid Guardian ja Post, ei ole päris faktid. See ei tähenda, et NSA poleks oma volitusi ületanud, ega seda, et suurem läbipaistvus riigi tegevuses poleks vajalik.