E-valimiste usaldusväärsuse kahtluse alla panemine on pigem ühe erakonna, kelle valijaskond suuresti e-hääletamist ei kasuta, katse valimiste eel oma vastaseid maha teha, kirjutab Tartu Ülikooli riigiteaduste vilistlane Sander Maripuu Postimehe arvamusportaalis.
Mõned nädalad tagasi lahvatanud Reformierakonna sisevalimiste skandaal on millegipärast toonud päevakorda e-valimiste usaldusväärsuse üldisemalt. Mõned valitsuserakondade poliitikud ja ka näiteks president Ilves on küll välja toonud, et Reformierakonna sisevalimistel kasutatud ning riigikogu ning kohalike omavalitsuste valimistel kasutatavad süsteemid on täiesti erinevad, kuid seda vaid paari lausega muu jutu sees.
Samal ajal on aga nii avalikes arvamusavaldustes kui ka veebimeedia kommentaariumites tõusnud suuremat sorti hirm ja vastumeelsus e-valimiste kohta üldisemalt: «ju need sisevalimised olid pärisvalimisteks harjutamiseks». Millegipärast pole nendele süüdistustele aga vähemalt peavoolumeedias piisavalt kindlalt vastatud.
Minu jaoks oli aga viimne piisk karikasse, kui pool nädalat tagasi nägin Tallinna liinibussil suurelt reklaami, mis väitis et «valitsuserakonna poliitikule said e-valimised saatuslikuks» ja kutsus üles sellest hirmsast asjast loobuma. Reklaam oli loomulikult meile tuttavas puna-mustas värvitoonis ja tellitud MTÜ Ausad Valimised poolt. Esmapilgul võiks mõtlev inimene küsida, miks muretseb Keskerakonna käepikendus nii Reformierakonna sisevalimiste süsteemi üle, kuid keskmine kodanik ei pruugi ilmselt aru saada, et tegemist on kardinaalselt erinevate asjadega.
Nimelt «päris» e-valimistel tuvastatakse valija isik ID-kaardi, mobiil-ID või internetipanga kaudu. ID-kaardid ja pangaparoolid on asjad, mida kolmandal isikul on äärmiselt raske ilma isiku enda loata kasutada ja teada saada. Minul ei ole näiteks võimalik luua suvaline e-maili konto ja sinna peale oma pensionärist naabri internetipanga paroolid tellida. Isegi kui ma mõnes valimiskomisjonis töötan.
Reformierakonna sisevalimistel kasutati aga nende enda loodud veebikeskkonda Oravavõrk. Oravavõrku sisse logimiseks piisab kasutajanimest ja salasõnast, mida erakonna peakontor saab ise vajadusel muuta või (kui inimesel veel kasutajat ei ole) luua. Kuna erakonna töötajatel on ligipääs informatsioonile, kes kasutab Oravavõrku, ning kes üldkogule ilmselt tulemas ei ole, on üsna lihtne välja valida isikud, kelle eest saaks nende enda teadmata hääletada. «Päris» valimistel selliseid sahkerdamisi pole aga võimalik ühegi erakonna keskkontoril teha.
Seega on tegemist järjekordne Keskerakonna juhitud hirmukampaaniaga. Loomulikult hirmutavad kõik kõigi teistega – valid IRLi, saad äraostetud «äraostmatud», valid sotsid, tehakse «Kreekat» ja tuuakse sisse tuhandeid immigrante, valid Keskerakonna, muutume Venemaa oblastiks ja saame teise riigikeele.
E-valimisi võib kritiseerida ja kindlasti peakski, et need muutuksid turvalisemaks ja läbipaistvamaks. Siiski paistab haritlaskonna enamik e-valimisi usaldavat. Elver Loho artiklis «Kas e-valimised on häkitavad?» (Õhtuleht 25.05.13) jäi kõlama seisukoht, et nagu ka tavavalimistel, on e-valimistel üksikute häälte ostmine-müümine võimalik ja mõneti vältimatu, kuid suuremat hääletuspettust on ilma vahele jäämata võimatu sooritada.
Seda enam on ebamoraalne ja vale serveerida valijatele nõrkusi Reformierakonna sisevõrgus ohuna Eesti e-valimiste usaldusväärsusele, millel ei ole Reformierakonna sisevalimistega mitte mingisugust pistmist. Pigem on tegemist ühe erakonna, kelle valijaskond suuresti e-hääletamist ei kasuta, katsetega valimiste eel oma vastaseid maha teha. Labaselt inimesi hirmutades.
Artikli autorile on juhitud tähelepanu, et riigikogu ja KOV valimiste e-hääletusel ei ole isikutuvastus pangaparoolidega võimalik. Autor tunnistab oma viga ja vabandab.
