Juhan Saharov

FOTO: Erakogu

Pagulasel peab olema õigus oma pere uuele kodumaale järele tuua, leiab MTÜ Johannes Mihkelsoni Keskuse pagulaste ja varjupaigataotlejate tugiteenuste juht Juhan Saharov tänases online-väitluses. Eesti Entsüklopeedia peatoimetaja Hardo Aasmäe kaitseb vastupidist seisukohta.

Lugege mõlema osapoole avakõne ning esitage loo kommentaariumisse küsimusi - paremad neist esitatakse väitlejatele debati teises osas ehk ristküsitluses!

Hardo Aasmäe

FOTO: Peeter Langovits / Postimees / Scanpix

Online-väitlus: Juhan Saharov vs Hardo Aasmäe

FOTO: Pm

JUHAN SAHAROVI AVAKÕNE

Pagulasel peab olema õigus oma pere järele tuua, sest:

1) vanemate ja laste ühtekuulumine on üks kõige universaalsemaid ja inimlikumaid väärtusi, mis ei olene rahvusest või nahavärvist;

2) perel on päritolumaale jäädes tihti «põhjendatud tagakiusukartus», mille alusel pagulane ise on oma staatuse uuelt elukohariigilt saanud;

3) pere olemasolu aitab kaasa pagulase sotsiaalsele ja majanduslikule lõimumisele uude ühiskonda.

Kõigepealt, et selgitada paremini toodud argumente, pean lahti rääkima mõisted pagulane ja pere taasühendamine. Pagulane on välismaalane, kes kardab põhjendatult tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse rühma kuulumise pärast ning viibib seepärast väljaspool päritoluriiki.  Seega, «põhjendatud ja tõendatud tagakius» on määratluse võti. Pagulase ütlusi ja tõendeid enda ja oma päritolumaal toimuva kohta kontrollitakse väga põhjalikult politsei-ja piirivalveameti ja teiste riikide ametnike poolt, millega tõendatakse ka tema usaldusväärsust ja seda, et temast ei ole ohtu meie julgeolekule. Kogu taasiseseisvunud Eesti perioodil on antud rahvusvaheline kaitse kokku vaid 83 inimesele (sealhulgas on need, kes on tulnud Eestisse perede taasühendamise kaudu), mis on üliväike arv – nimelt 0,0064 protsenti meie elanikkonnast.

Kes aga kvalifitseeruvad pagulase pereliikmeteks? Eesti seaduste kohaselt on selleks «abikaasa; nende vallalised ja alaealised lapsed;  täisealine laps sel juhul, kui laps ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema; pagulase või tema abikaasa ülalpidamisel olev vanem või vanavanem, kui päritoluriigis puudub muudest perekondlikest sidemetest tulenev toetus».

Nagu näha, ei loeta pere taasühendamise mõttes pagulase perekonnaliikmeks tema õdesid ja vendi ning teisi külgnevaid sugulasi (onu, tädi jne). Seega ei vaatle pere taasühendamise printsiip perekonda mitte laiemas, vaid just kitsamas tähenduses, hõlmates  abikaasat, alaealisi lapsi ning vanemaid.  Seega on alusetu kartus, et pagulane võib oma praegusesse elukohariiki kaasa kutsuda terve suguvõsa. Samuti ei pea arvama, nagu selle eest tasuks riik – ei, pagulasel endal tuleb kanda kõik kulud (viisad, piletid) perekonna siiatoomise eest.

Miks on perede taasühendamine põhjendatud? Toon lähemalt ära esimeses lõigus mainitud argumendid. Esiteks, mis on kõige olulisem – perekonda kui väärtust tuleb kaitsta ja hoida, nagu rõhutab ka Eesti Vabariigi põhiseadus. Sarnast tõdemust aluseks võttes on pere taasühendamise võimalus viidud pagulase õigusena sisse nii rahvusvahelisse, Euroopa Liidu kui Eesti enda seadustesse.

Teiseks, tihti jäävad pered oma päritolumaal ohtlikku olukorda, kannatades tagakiusu all, millega neid jäetakse ilma tööst või haridusest kuni otsese vägivallani välja (meile peaks see olema tuttav enda riigi sõjajärgsest perioodist).

Kolmandaks, oma keskuse sotsiaaltöös pagulastega näeme, et perekonna olemasolu on üksikut ja traumeeritud pagulast kõige enam aktiveeriv faktor - see motiveerib pagulast otsima tööd, harima oma lapsi (kes õpivad lasteaias kiiresti ära eesti keele), planeerima oma elu perekonnana Eestis. See hõlbustab lõimumist meie ühiskonda. Seega leian, et õigus perede taasühendamisele on täiesti põhjendatud, nii üksikisiku kui ühiskonna seisukohast.

HARDO AASMÄE AVAKÕNE

Pagulasel ei pea olema õigust oma pere järele tuua

Eesti äärmiselt ettevaatlik paguluspoliitika on olnud õige. Põhjuseks on asjaolu, et lääneriikide paguluspoliitikat on ulatuslikult põrandaaluses äris ära kasutatud ning sellega kuritarvitatud lääne ühiskondade külalislahkust. Mitmete riikide minnalaskmine varjupaigapoliitikas on võimendanud rahvusvahelist inimkaubandust ja paljud riigid on sisuliselt asunud seda mahitama. Rootsi Kuningriik on meie naabritest olnud eriti vastutustundetu. Eelmisel aastal rahuldati seal 44 000 asüülitaotlust. Sellise hulga puhul ei saa juttugi olla põhjalikust taustakontrollist.

Mis puudutab perekondade ühendamist, mis minu oponendi veendumuse kohaselt aitaks pagulastel paremini lõimuda uude ühiskonda nii majanduslikult kui ka sotsiaalselt, siis paraku on minu oponent paguluse olemusest valesti aru saanud. Pagulane on isik, kes ohu möödudes püüab esimesel võimalusel kodumaale tagasi pöörduda. Soov ja kirg taasühineda perekonnaga oma kodumaal on kõige kindlam tagatis, vältimaks kuritarvitusi pagulaste hulgas.

Kujutelm pagulasest, kes peab asukohamaal ilmtingimata sotsiaalselt ja majanduslikult lõimuma, on rahvusvahelise inimkaubanduse varjatud reklaam, mida mitmel pool ja erineval viisil inimestele sisendatakse. Sellega veendakse inimesi nõustuma selle rahastamisega. Niisugune paguluse käsitlus on oma olemuselt immigratsioonireeglitest mööda hiilimise õigustamine. Sellise arusaama omaksvõtt aitab paguluse kattevarjus ebaseaduslikult siirata inimesi teise ühiskonda, sest pagulastel on immigrantidega võrreldes lääne heaoluühiskondades olulised rahalised eelised. Mõistagi aitab see lihtsustada ja laiendada rahvusvahelist inimkaubandust ning muuta äri tulusamaks. Asi on jõudnud juba nii kaugele, et äsja keelas Iisrael ära Aafrikast pärit pagulastel rahvusvahelised pangaülekanded, tõkestamaks oma pagulastoetuse lähetamist kodustele.

Pagulaste puhul ei ole väga oluline, kas nende lapsed õpiks lasteaias ära eesti keele või mitte. See võib olla mõnele meist küll palsam hingele, kuid ikkagi vastuolus paguluse olemusega. Las lapsed kasvavad ikka oma kodus! Ühineda perekondlikult oma pagulasest onu või tädiga kusagil võõral maal on lapse suhtes vaimne vägivald, mida me ei tohi riiklikult toetada ega rahastada. Me ei tohi seda teha moraalsetel kaalutlustel ka siis, kui selleks pakutakse välis- või erarahastust.

Kuigi onu ja tädi pole otseselt Eestis loetud nende hulka, kes vahetult saaksid perekondade ühinemisel osaleda, siis surve selleks on Euroopas laialdaselt olemas. Kui pagulusse on läinud isa või ema ja lapsed jäävad kodumaale, siis tegu on eelkõige ikkagi abielupaaride ühinemisega, kellega kaasnevad lapsed. Rõhutan veelkord: perekonna olemasolu pagulase kodumaal on kõige kindlam viis paguluse kuritarviduse vältimiseks.

Viitamine selles asjas Eesti põhiseadusele on täiesti kohatu. Eesti põhiseadus kaitseb perekonda vaid Eesti territooriumil ja puudutab Eesti kodanike huve mujal maailmas.Laiendada Eesti põhiseaduse mõju meelevaldselt üleilmseks on vaenulik akt teiste riikide suhtes. Eesti põhiseadus ei saa ega tohi kaitsta perekonda Hiinas, Iraagis, Burkina Fasos jm. See on vahelesegamine teiste riikide siseasjadesse, mis on riikidevahelistes suhetes kõige hukkamõistetavam tegu.

Pagulane ei pea innukalt planeerima oma elu korraldamist perekonnana Eestis. Paguluse olemusest lähtuvalt peab pagulane pigem tegutsema järjekindlalt selle nimel, et pöörduda võimalikult kiiresti koju tagasi oma perekonna juurde.

JUHAN SAHAROVI VASTUREPLIIK (LISATUD KELL 10.40)

Ma ei nõustu oponendi väitega, et «perekonna olemasolu pagulase kodumaal on kõige kindlam viis paguluse kuritarvituse vältimiseks».  Sellise väite järgi on perekonna hoidmine kodumaal (kust nad ei tohi lahkuda) nende pantvangistamine, mille eest vastutajaks loetakse pagulane – ning läbi perekonna kinnihoidmise loodetakse pagulane riiki tagasi pöörduma saada. See on täiesti ebamoraalne (seda võtet on kasutatud autoritaarsete riikide poolt) ja vastuolus rahvusvahelise õigusega.

Oponent kirjutab, et paguluse olemus on «soov ja kirg taasühineda perekonnaga oma kodumaal». See näitab, et ei tunta pagulaste juhtumeid ja seda, millistest režiimidest nad on põgenenud. Pagulane ei saa vastutada oma päritoluriigi võimude vägivalla või tagakiusu eest. Just see on paguluse olemus, mis on määratud ÜRO 1951. a pagulaskonventsiooniga (artiklis 1) – neil inimestel on põhjendatud hirm tagakiusamise ees ja nende tagasisaatmine võib põhjustada nende piinamist või surmamist. Perekonda ei saa kindlasti kasutada selleks vahendiks, mis sunniks neid tagasi pöörduma neile ohtlikku riiki.

Perekonna moraalne väärtus on kõikide demokraatlike riikide kaitse all. Meie põhiseadus loomulikult kaitseb ja väärtustab perekonda ning seda ei pea tegema mitte välisriikides (nagu viitab oponent) vaid siinsamas, kus Eesti riigilt rahvusvahelise kaitse saanud pagulane elab. Ta elabki siin ja vajab kaitset ja abi oma perekonnaga ühinemisel. Perede taasühendamine on reguleeritud rahvusvahelise õigusega, mis algas alates ÜRO inimõiguste deklaratsioonist. See tähendab muuhulgas seda, et meil kõigil on see õigus olemas kui meil endal peaks seda vaja minema. Aga mis eelneb õigusele? Selleks on moraal. Meie kultuuriruum on teinud moraalse valiku, et me väärtustame perekonda ja abistame pere oma liikmete ülesleidmisel.

Väitlus on viimane osa pagulasteemaliste debattide sarjast, mida korraldatakse koostöös Eesti Inimõiguste Keskusega. Projekti toetavad siseministeerium, Euroopa Pagulasfond ja ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR). Debatti modereerib Herman Kelomees Eesti Väitlusseltsist.