Andres Võrk: lastetusmaks – lastetute indulgents

Andres Võrk Foto: Pm

Ligi 85 protsenti inimeste makstud tulumaksust läheb nagunii lastele

Mitmed organisatsioonid ja arvamusliidrid on soovitanud sisse seada lastetusmaksu. Lastetusmaksu pooldajad on pakkunud, et tulumaksumäär võiks neil, kellel lapsi ei ole, olla kõrgem. Lastetusmaks peaks aitama täita riigieelarvet, mille eest saaks rahastada koolitoitu, peretoetusi ja muid lastetoetusi.

Ent kõik, kes lastetusmaksu propageerivad, murravad sisse uksest, mis pole irvakil, vaid on hingedelt juba tükk aega tagasi maha tõstetud. Sisuliselt on lastetusmaks Eestis juba olemas. Lihtsalt tal on keerulisem nimi – täiendav maksuvaba tulu laste pealt.

Tänu suuremale maksuvabale tulule said 2008. aasta tuludeklaratsiooni esitades pered iga kuni 17-aastase lapse eest maksustatavast tulust maha arvata lisaks 27 000 krooni aastas. Lastega ja lasteta perede keskmine makstav tulumaks erines seetõttu suuresti.

Näiteks kahe täiskasvanuga lasteta pere jaoks, kus mõlemad vanemad teenisid keskmist brutopalka, maksti peale töötuskindlustusmaksu ja kogumispensioni maksu tulumaksuks ära 17,2 protsenti palgast. Mida rohkem lapsi, seda vähem tulumaksu maksti: ühe lapsega pered maksid 15,3 protsenti, kahe lapsega pered 13,4 protsenti ja kolme lapsega pered 11,5 protsenti brutopalgast.

Võrdluseks: lisanduva maksuvaba tuluga iga lapse pealt oleks samaväärne, kui selle asemel sõltuks tulumaksumäär laste arvust. Praegu on meil tulumaksumäär 21 protsenti. Kui kaotada suurem maksuvaba tulu laste arvu järgi, siis sama efekti saavutamiseks peaks lastega peredel olema maksumäär vastavalt madalam – ühelapselise pere vanematel peaks olema maksumäär 18,7 protsenti, kahelapselisel 16,4 protsenti ja kolmelapselisel hoopis 14,1protsenti.

Seega on praegune maksuvaba tulu samaväärne sellega, kui tulumaksumäär kolme lapsega perel oleks ligi seitse protsenti väiksem kui lastetul perel. Ka Nõukogude ajal võis lastetusmaksu määr ulatuda kuue protsendini tulust. Kui Nõukogude ajal oli lastetusmaks piiratud inimeste vanusega ja oli mitmeid erandeid, siis praegu kehtib Eestis omamoodi lastetusmaks kõigile, kes saavad maksustatavat tulu ja kellel ei ole alla 17-aastaseid lapsi, ükski vabandus ei aita.

Tõsi, suurema maksuvaba tulu laste arvu järgi saadakse alles pärast tuludeklaratsiooni esitamist. Seega saavad lastega pered selle tagasi alles järgmiselt aastal ja riigikassale on nende korraga maksmine suur väljaminek. Tasub kaaluda võimalust anda see maksuvaba osaliselt kätte juba jooksval aastal või jagada see tagasimaksmine pikema aja peale. 

Lastega ja lasteta perede maksukoormuse erinevus on aastatega suurenenud, sest võimalused maksuvaba tulu kasutada on laienenud. Suurem maksuvaba tulu lastele kehtib juba alates 2001. aastast, kuid kõigepealt sai seda alates kolmandast lapsest.

2006. aastast laienes see teisele lapsele ja 2008. aastal juba esimesele lapsele. Selle tulemusena vähenes lapsevanematel selle aasta kevadel tuludeklaratsiooni esitades tulumaksukohustus ligi 1,1 miljardi krooni võrra. Ja selle maksid kinni kõik maksumaksjad, solidaarselt.

Tõsi, eelarveprobleemidest pole jäänud puutumata ka maksuvaba tulu. Tänavuste tulude deklareerimisel järgmise aasta kevadel saab suuremat tulumaksuvabastust jälle üksnes teisest lapsest. Järgmise aasta tulude deklareerimisel 2011. aastal peaks see taas kord laienema ka esimesele lapsele. Aga nagu teame, võib kõik, mis puudutab makse ja eelarvet, veel muutuda.

Lastetusmaksuga peaaegu sama teeks välja see, kui tõstaksime üldist tulumaksu ja samal ajal suurendaksime toetusi lastega peredele. 2009. aastal peaks jõudma lastega peredeni riigieelarvest peretoetuste ja vanemahüvitisena vähemalt 3,8 miljardit krooni. Ja seda rahastame kõik solidaarselt ja kõikidest maksudest.

Peretoetuste suurendamise eeliseks (või ka puuduseks) võrreldes maksuvaba tuluga on see, et kasu saavad sellest ka mittetöötavad vanemad. Lapsevanemad, kes saavad üksnes töötutoetust või toimetulekutoetust, ei saa mingit kasu suuremast tulumaksuvabastusest laste arvu järgi. Vanemahüvitise kulud kasvavad lähiaastatel nagunii, nii et nende suurendamist eraldi pole ette võtta vajagi.

Ent raha asemel võib lastega peredele anda ka tasuta või subsideeritud teenuseid. Praegu kulub kuni 19-aastastele lastele ligi pool kogu avaliku sektori haridus-, tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna teenuste summast.

Näiteks 2007. aastal jagati lastele teenustena ligi üheksa miljardit krooni. Lisandus veel 2,8 miljardit riiklikke peretoetusi ja vanemahüvitist. Võrdluseks: samal aastal laekus tulumaksuna füüsilistelt isikutelt ligi 14 miljardit krooni. Seega jagame lastega peredele nagunii teenuseid ja toetusi tagasi summas, mis on ligi 85 protsenti inimeste tulumaksust.

Lastetusmaksul on võrreldes maksuvaba miinimumiga või toetuste ja teenustega üks oluline erinevus: eraldi maksuna sisaldaks see väga suurt märgilist tähendust. See saadaks ühiskonnale signaali, et lastetu olla on taunitav ja seda karistatakse kõrgema maksukoormusega.

Lastetus oleks siis nagu suitsetamine, joomine, autoga sõitmine, elektri kulutamine, mille kõigi puhul tuleb tasuda kõrgemaid makse. Lastetusmaksu pooldajate seisukohast näib, et lastetusmaks oleks nagu indulgents, millega lastetu inimene saab end vabaks osta lastetuse patust. Ning toetada selle võrra solidaarselt lapsi.

Järgneb soovitus kõigile neile, kes soovitavad kehtestada lastetusmaksu.

Lastetusmaksu kui sellist ei ole vaja eraldi kehtestada, kui selle taga on soov toetada lastega peresid ja karistada lastetuid. Võidelge parem selle eest, et ühiskonnas oleks suurem roll tulude ümberjaotamisel kõikidelt tulusaajatelt lastega peredele.

Võidelge tulumaksumäära tõusu eest ja selle eest, et saadud rahast suurem osa jõuaks tõesti lastega peredeni tagasi. Et säiliks suurem maksuvaba tulu lastega peredele alates esimesest lapsest. Et ei vähendataks peretoetusi. Et suureneks lasteaiakohtade kättesaadavus, et ei suletaks maakoole või ei kaoks ravimisoodustused lastele.

Ja kõike seda rahastaksime suuremast tulumaksust. Kõige selle tulemus oleks sama, mis lastetusmaksul – lasteta pered toetavad lastega peresid.

Autor deklareerib, et tal on oluline huvide konflikt – ta on kahe väikese lapse isa. Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.