Tervisesportlased

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Liikumisharrastuse arendamine on siiani jäänud vaid kultuuriministeeriumi kanda, mistõttu on mitmed kõlavad kavatsused kehaliselt passiivsete inimeste liikuma kutsumiseks jäänud raha nappusel vaid paberile, kirjutab Andrus Nilk valitsemise valvurite analüüsis.

Üle-eestiliste rahvaspordiürituste osavõtjaskond suureneb tormiliselt. Paljud inimesed liiguvad tervise tugevdamiseks üksi või sõpradega. See on hea märk, ent aktiivsed liikujad ja sportijad moodustavad jäämäe veepealse osa. Vabariigi valitsuse kõige olulisema spordi- ja kehakultuurivaldkonna eesmärgi – 2015. aastaks tegeleb korrapäraselt ehk vähemalt kaks korda nädalas pool tundi liikumisharrastusega 45 protsenti elanikkonnast – täitmise tõenäosus suureneb, kui siiani soovitust harvem liikuvad ja sportivad inimesed otsustavad oma eluviisi muuta. Uuringu andmetel tegeleb kord nädalas liikumisharrastusega ligi pool elanikkonnast. Nüüd tuleks neist osadel teha kaalukas otsus – liikuda või harrastada lemmikspordiala ka teisel korral nädalas. Valitsus saab selle otsuse langetamisel inimestele võimalusi luua.

Vajaliku tegevusjuhendi, riikliku liikumisharrastuse arengukava koostamisel osales üle saja inimese, nende seas sotsiaalvaldkonna esindajad. Siiani on aga liikumisharrastuse arendamine jäänud vaid kultuuriministeeriumi kanda, mis seab paljude ürituste, koolituste ja teavituskampaaniate korraldamisel ning muude tarvilike ülesannete täitmisel piire. Mitmed kõlavad kavatsused, mille järgi peaks otsima lahendusi kehaliselt passiivsete inimeste liikuma kutsumisele, on jäänud raha nappusel üksnes paberile.

Ühenduse Sport Kõigile peasekretär Peeter Lusmägi osutab, et oluliselt rohkem tuleks liikumisharrastuse arendamisse kaasata sotsiaalministeeriumi ja Eesti Tervise Arengu Instituudi vahendeid ja inimjõudu. Maailma Tervisehoiuorganisatsiooni (WHO) uuringus on leidnud kinnitust tõik, et iga terviseedendusse sihipäraselt paigutatud euro toob riigieelarvesse tagasi kaheksa eurot.

Senisest ulatuslikumalt tuleks tegeleda eri vanuses inimeste tervistava liikumisega. Lapsi ja noori peaks koolide kaudu kutsuma sportima ja vaba aega liikudes veetma palju ulatuslikumalt ja läbimõeldumalt. Juhul kui laps parandab näiteks emakeeles või matemaatikas kolme neljaks või nelja viieks, tunneb ta oma edusammu üle rõõmu. Samamoodi annab poisile või tüdrukule hulgaliselt lisaindu, kui ta jaksab täna rohkem pingutada kui eile ja õppida homme sooritama veel keerulisemat harjutust. Kehalise kasvatuse tunni võtmeküsimus peaks olema iga lapse arendamine talle ainuomasel ja jõukohasel viisil, mis elavdab, mitte ei lämmata tema liikumistarvet. Selle küsimuse lahendamine eeldab ka haridusministeeriumi tegusust.

Hädasti ootab seisakust väljaviimist teravalt päevakorras olev treenerite teema: nende sotsiaalsed tagatised, uute treenerite koolitamine ülikoolides ja saavutusspordile keskendunud treenerite väärtustamine. Kõigepealt peavad kultuuriministeerium ja Eesti Olümpiakomitee kokku leppima, missuguse ettevalmistusega treenerid ja kui paljud neist riiklikku toetust väärivad. Siis tuleb valitsusel vastata küsimusele, kas riigieelarves leidub rahasumma, mille eest hakata maksma vastava kutsekvalifikatsioonitasemega treeneritele nende palgast 50 protsenti. Vaja oleks kõigi osapoolte siirast tahet asuda lubadust täitma. Halb oleks, kui 2014. aastaks kavandataval Eesti Spordikongressil peaks spordirahvas taas kuulama ametnikke sisutühja sõnumit, et kohe hakkame treeneritele eluliselt tähtsa teemaga tegelema.

Kultuuriministeerium on paaril viimasel aastal soosinud ja toetanud spordialaliitude taotlusi korraldada Eestis rahvusvahelisi tiitlivõistlusi. Mainekate võistluste korraldamine elavdab mitte ainult saavutussporti, vaid ka turismi. Külalisvõistkondade liikmed ja poolehoidjad viivad Eestist kaasa sõnumi: «Sinna tasub taas minna.» Spordialaliitude juhtkonnad võiksid olla rahvusvaheliste tiitlivõistluste taotlemisel veel aktiivsemad. Hästi korraldatud spordiüritus toob inimesed tribüünidele kaasmaalasi toetama. Ka see on väike samm kehaliselt aktiivse eluviisi poole.

Artikli autor kuulub valitsemise valvurite võrgustikku (www.valvurid.ee), mis jälgib valitsuse tegevusprogrammi täitmist. Valvurite algatust veab Poliitikauuringute Keskus Praxis ja toetab Avatud Eesti Fond. Käesolev tekst on osa tegevusprogrammi ülevaatest, kus hinnatakse programmi täimist kõigis 18 poliitikavaldkonnas.