Tallinna abilinnapea Merike Martinson.

FOTO: Peeter Langovits

Tallinna abilinna­pea, kauaaegne haiglajuht Merike Martinson (Keskerakond) kirjutab, et Tallinna haiglate ühendamise teemaga püütakse juhtida tähelepanu kõrvale olulisemast, tervishoiu rahastamise kriisist.

Seitse kuud tagasi võttis Tallinna linnavalitsus järjekordse laiapõhjalise arutluse ja analüüsi põhjal seisukoha, et lähiaastatel Tallinna omanduses olevaid haiglaid ei ühendata. Keskhaiglad loovad tugevad kompetentsikeskused, kus saab pakkuda elanikkonnale tipptasemel tervishoiuteenuseid ning mis on tõmbekeskusteks meditsiinipersonalile. Suund on võetud erialase koostöö täiustamisele. Edasine tegevus liitumise suunal ja võimalik ühinemine võiks toimuda sammhaaval, toetudes eraldi tehtavatele analüüsidele ning sotsiaalministeeriumi esitatud erialade arengukavadele.

Paraku räägivad Tallinna haiglate ühendamise initsiaatorid ühendamisest kui faktist, tuginemata vastavatele analüüsidele ja sisulistele põhjendustele ning pööramata mingit tähelepanu patsiendile. Mis muutuks haiglate ühendamisel patsiendile paremaks? Mida patsient võidaks? Kuuleme aga vaid kõlavaid jutte haiglate majanduslikust efektiivsusest, aparatuuri ja vahendite ratsionaalsest rakendamisest, jõulisemast survest haigekassale lepingumahtude suurendamiseks jms.

Sotsiaalministeerium on lubanud esitada erialade arengukava, mis peaks põhinema rahvastiku prognoosil ja haigestumise statistilistel näitajatel. Paraku on need ainult lubadused. Eesti tervishoid on kõige kulukam tervishoiusüsteem Euroopas, samas peab patsient eriarsti juurde pääsemiseks ootama pikas järjekorras sellele vaatamata, et meditsiinipersonal teeb ületunde ja tööd, mille eest haigekassa ei maksa.

Ravikindlustusvahenditest ei piisa Eesti tervishoiu praeguse taseme hoidmiseks ja meditsiinipersonali ülalpidamiseks. Samas ei täida riik juba mitmete aastate jooksul oma kohustust kompenseerida raviasutustele seaduses määratletud kapitalikulu. Tundub kohati, et Tallinna haiglate ühendamist peetakse justkui võluvõtmeks Eesti tervishoiu probleemide lahendamisel. Kas see ikka on nii? Usun, et ühendamise teemaga püütakse pigem juhtida tähelepanu kõrvale olulisemast, tervishoiu rahastamise kriisist.

On lubamatu, et haiglatele tasutakse raviteenuste eest 2007. aasta hindade alusel ning et sügisel streigi lõpetanud kollektiivlepingut täites tuli tervishoiutöötajate palgatõus katta suures osas haiglate nn ressursside arvelt, sest haigekassa rahastamine kattis lubatud kuue protsendi lepingumahtude tõusu asemel vaid kaks-kolm protsenti.

Kellele on vaja haiglate ühendamist? Need, kes põhjendavad ühendamist suurte haiglakomplekside efektiivse juhtimisega, võiks tutvuda naaberriikide negatiivsete ja kulukate reformidega ning uuesti tekkinud vajadusega minna üle väiksematele haiglakompleksidele.

2011. aastal toimunud maailma tervishoiu kongressil pidasid spetsialistid haiglate tegevuse hindamisel oluliseks personali head koostööd ja kõrget ravikvaliteeti. Optimaalseks hinnati 300–400 voodikohaga haiglaid. Üle 500 kohaga haiglad toodi välja kui patsiendile ebasobivad, personalile ebaotstarbekad ja majanduslikus mõttes ebaefektiivsed.

Tallinna haiglate ühendamisel tekiks 1000-kohaline suurhaigla, mis ei vastaks optimaalse ja ökonoomse haigla kriteeriumitele ega täidaks seatud eesmärke. Mitmel territooriumil asuvate hoonekomplekside ühendamine ei võimalda loodetud kokkuhoidu, vaid toob logistilisi probleeme ja nõuab täiendavaid ressursse juhtimises. Haigekassa lepingumaht summeerituna ei võrduks praeguste mahtude summaga, vaid väheneks. Miks me peame kordama teiste riikide meditsiinikorralduse vigu, selmet neist kogemustest õppida ning neid vältida?

Tervishoiutöötajate Eestist lahkumise oluliseks põhjuseks on ebakindlus ja teadmatus tuleviku suhtes. Sellises olukorras suurendavad järsud ja läbimõtlematud ümberkorraldused ebakindlust ja meedikute jätkuvat äravoolu Eestist. Kellele on kasulik hoida pinges ligi 4000 Tallinna keskhaigla töötajat?

Endise lastehaigla juhina võin öelda, et eduka juhtimise jaoks on äärmiselt oluline tunda nii oma inimesi kui patsiente, tunda igat lüli nii haigla majandamisel kui ravitöö korraldamisel. Otsused prioriteetide määratlemisel ja vajaduse korral kokkuhoiuks tuleb langetada koos oma, hästi tuntud meeskonnaga, üksnes siis saavad need olla õiged otsused. Lastehaigla on siiani toiminud hästi tasakaalustatud eelarvega. See oli esimene raviasutus, mis 2005. aastaks sai täielikult renoveeritud ilma riigipoolse ja Euroopa tõukefondide abita ning tuleb tänini korralikult toime.

Oponendid ütlevad, et lastehaigla on väike haigla, ja väiksel haiglal on teised reeglid. Kuid just sellise mahuga haigla saabki olla finantsmajanduslikult hästi juhitud, pidevalt arenev ja lastesõbraliku haigla eeskujuks. Samas Tallinna suurim, linna parimaks haiglaks pürgiv Ida-Tallinna keskhaigla on vaatamata igal aastal kasvavatele haigekassa lepingumahtudele (erandiks vaid käesoleva aasta oma) viimastel aastatel finantsmajanduslikes raskustes.

Lõpetagem keskhaiglate ühendamise ambitsioonikas ja argumenteerimata väljakuulutamine. Ootame, et riik täidaks esmalt oma kohustused haiglate ees ja tõestaks tegudega, et tervis ei ole ainult sõnades prioriteet. Säilitagem kodurahu haiglates, et arstidel ja õdedel oleks võimalik häirimatult teha oma igapäevast tööd ja anda endast haigete jaoks parim.