Suurimal demokraatia eest võitlejal USAl lasub tõsine süüdistus – privaatsusõiguse rikkumine. Seda mitte ainult oma kodanike hulgas kahtlustatavate kurjategijate, vaid iga kodaniku, ka liitlaste seas.
Saskia Kiisel: on aeg aruteluks privaatsuse üle
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Probleem seisneb andmete kogumises ja töötlemises. Teatud viisidel on selline tegevus õigusaktidega täiesti lubatud. Näiteks Eestis reguleerib seda küsimust põhiseaduse § 43, mis ütleb, et «igaühel on õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele. Erandeid võib kohtu loal teha kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe välja selgitamiseks seadusega sätestatud juhtudel ja korras.». Kuid praeguse skandaali valguses seisneb põhiprobleem selles, kas USA toimib lubatud piirides – ja mitte üksnes omaenda kodanike, vaid ka välisriikide kodanike suhtes.
Olukorra kirjeldamiseks toon näite veebiteenuste gigandist Google’ist, mis pakub lisaks populaarsele otsinguteenusele ka meiliserveri-, kalendri-, dokumendi- jpm teenuseid. Näiteks kui internetiteenuse kasutaja saadab GMaili vahendusel kirju, kasutab Google otsimootorit informatsiooni hankimiseks, hoiab oma kohtumisi Google’i kalendris või kasutab Google’i kaarte jm teenuseid, mida kõike hoitakse Google’i hallatavates serverites, siis saab kogu infot analüüsides päris hea ülevaate isiku toimingutest, harjumustest, sotsiaalsest elust jne.
Kogu seda tundlikku infot saab ära kasutada paljudel erinevatel viisidel. Näiteks reklaami suunamisel, kus teenuseosutajatelt kogutud andmete põhjal saadetakse spetsiifilisi reklaame. See tähendab, et inimese iga käik ja liigutus internetis on talletatav ning võimaldab isiku olemusest, harjumustest ja tegudest saada väga hea ülevaate.
Mõned Euroopa poliitikud (nt Euroopa Liidu Komisjoni õigusvolinik Viviane Reding, Saksamaa justiitsminister Sabine Leutheusser-Shnarrenberger) on esimesed sammud olukorrast selguse saamiseks juba teinud. Ent meie peaminister leiab, et aruteluks pole põhjust. Kuidas on nii, et tipp-poliitikud, sh meie president, kes on teemavaldkonnaga hästi kursis, on mures, aga peaminister mitte?
Mõistan ja pooldan, et segadust ega paanikat pole tarvis külvata, aga inimeste rahustamiseks ja kõikuma löönud usalduse taastamiseks ei piisa vaikimisest või pelgast «ma kinnitan, et probleemi pole» sisuga lühilausest. Kui kodanikud on mures ja teema on terav, siis tuleks selgitusi anda ja seisukoht võtta. Eestil on enam kui küll põhjust sõna sekka öelda ka rahvusvahelistel aruteludel, kus on võimalik lõigata kasu või vähemasti vähendada kahju. Eesti valitsus on välispoliitilistes küsimustes justkui okasroosike magamas oma lõputut und. Ärka üles, Eesti valitsus!
Praegu on kõige õigem aeg arutleda privaatsuse ja jälitustegevuse piiri üle. Me ei saa olla vait ja lasta teistel meie eest otsustada. Pinnas sellele küsimusele lahenduse leidmiseks on soodne, ja ma loodan, et inimesed on valmis selleteemalise aruteluga kaasa tulema.