Jüri Maloverjan: Venemaalaste vaimsed liited

Jüri Vendik Foto: Erakogu

Moskva kolumnist Jüri Maloverjan kirjutab, et enamik venelasi suhtub õigeusu kirikusse nagu paljud eestlased laulupidudesse – kohati meelt­ülendav, üldiselt igav, aga seda justkui peaks armastama, sest see on ju meie identiteedi osa.

Niisiis, Lady Gaga ja vana Elton John on nüüd Venemaal ebasoovitavad isikud. Ei tea, kuidas kadunukese Tšaikovskiga jääb. Igasugused Kristuse olemasolus kahtlejad hoidku samuti kas Venemaast eemale või suu kinni.

Otseselt nii karme tagajärgi hiljuti vastu võetud «homodevastasest» seadusest, nagu ka «usutunnete riivamise» seadusest välja ei loe, kuid kuna asjaga asuvad tegelema niivõrd kõrge moraaliga ja jumalakartlikud asutused nagu Vene politsei, prokuratuur ja kohus, siis pole ükski oletus liialdus.

See kõik peab plaani järgi viima uue, enesekindla ja elujõulise, just temale omaste väärtuste najal õitsva Venemaa taassünnini. Nii arvavad need Venemaal ja mujal, kes näevad viimase aja Vene võimude tegudes ühe kindla plaani sihikindlat teostamist. Teised jälle, enamjaolt lääne ees lömitavad teisitimõtlejad mõistagi, teavad väita, et Kremli kava on ehtsa fašistliku riigi väljaehitamine. Ent nemadki räägivad kindlast plaanist.

Ka siinkirjutaja julgeb oletada, et see plaan ei saa kunagi teoks. Ühelt poolt pole tänapäeva Vene ühiskonna väärtused õigeusu ja kirikuga kuigi tihedalt seotud. Teisalt ei ole vene rahval uue fašismi heitvetesse hüppeks enam ei soovi ega, Lev Gumiljovi mõistet kasutades, «passionaarsust».

Ja mis kõige tähtsam: mingit terviklikku plaani selles vallas pole olemas ega saagi olla. On vaid jooksvate küsimuste ad hoc lahendamine. Võimu säilitamise küsimus näiteks. Isegi kui mõni valitseva kihi esindaja arvabki, et ta teostab mingit suurt plaani, on ta vaid osa suurest protsessist ning mõjutab seda samamoodi, nagu jõkke sattunud laast mõjutab üldvoolu hüdrodünaamikat.

Plaanidest ja nende tõlgendamisest peab eraldi rääkima.

Vandenõuteooria on pea iga venelase mõtteviisi lahutamatu osa. Absoluutselt kõikides poliitikaga seonduvates asjades otsitakse kellegi salakavalat plaani. Mida keegi ka ei ütleks või ette paneks, teised hakkavad kohe ja vältimatult targutama, mida küll ta «tegelikult» silmas pidas.

Kusjuures seda mängu mängivad surmtõsiste nägudega nii need, kes vaid targutavad, kui ka need, kel on võim ja võimalus midagi suuremat teha. Et ajame hämast juttu, las targutavad, sest võim peab jumalikult arusaamatu olema. Teatud piirides, muidugi.

Ning sellepärast on selle mänguga sunnitud kaasa minema ka need, kes muidu vandenõuteooriast lugu ei pea, kuid Venemaa ülemvõimu tõmblemist lahti mõtestada üritades peab vältimatult samuti targutama, et mida ometi tahetakse öelda või saavutada.

Niisiis, oletame, et keegi Putin ja tema lähikondlased arvavad tõepoolest, et neil on olemas toimiv plaan, ning selle plaani sisuks on uue-vana, traditsioonilistel väärtustel rajaneva Venemaa «taassünd», kus rahvas hoiab ühte, on oma mineviku ja oleviku üle uhke, vaatab kindlustundega tulevikku ning on uuteks suursaavutusteks valmis.

Nagu ka vastsetest seadustest järeldada võib, näeb plaan ette just kiriku – õigemini, nagu kirikuisad tavatsevad ütelda, «kiriku ja riigi sümfoonia» – olulist rolli.

Aga kurb tõsiasi on, et enamik venelasi ei ole enam (õige)usklikud. Umbes 80 protsenti venemaalastest peab ennast küll küsitluste järgi õigeusklikeks, kuid see on reeglina n-ö kultuurilise päritolu tunnistus – nemad ei jaga kiriku dogmasid ega tea religioonist suurt midagi.

Küsimus pole isegi selles, kas nad usuvad, et maailm loodi kuue päevaga mõni tuhat aastat tagasi – muidugi keegi ei usu.

Nad nimetavad end õigeusklikeks, pidades silmas just seda, et nad on midagi hoopis muud kui läänekristlased (keda kõiki vahet tegemata katoliiklasteks nimetatakse) – aga küsige mõnelt, millest nimelt on juttu usutunnistuses ja kellest lähtub Püha Vaim, ehk mis asi on filioque. Teisisõnu, milles seisnevad ida ja lääne usuõpetuslikud lahkhelid. Te ei saa vastust 99 korral sajast.

Levada keskuse märtsis tehtud küsitlus näitas, et vähemalt 61 protsendi vastanute elus ei mängi religioon olulist rolli, 65 protsenti arvab, et kirik ei tohi riigi poliitikat mõjutada.

Paar aastat varem sai Levada keskus teada, et igal nädalal käib kirikus vaid kolm protsenti venemaalastest, 45 protsenti ei käi üldse ja üle 40 protsendi käivad vaid kord või paar aastas.

Lonkav võrdlus küll, aga siiski: valdav osa venelastest suhtub õigeusu kirikusse umbes nagu eestlased laulupidudesse – kohati meeltülendav, üldiselt igav, aga seda justkui peaks armastama ja aeg-ajalt ka vaatamas käima, sest see on ju meie identiteedi osa.

Kõige tähtsam on aga see, et kristlikud väärtused, mille najal saaks uue, atraktiivse ühiskonna mudeli luua, ehk siis armulikkus, vastastikune abi, heategevus, pole vene kultuurile eriti omased, ja pole kunagi olnudki, muuseas just sellepärast, et õigeusu kirik pole neile kunagi erilist rõhku pannud.

Neid üritasid venemaalastele õpetada välismaa heategevusfondid ja muud MTÜd. Aga nemad on nüüd «välisagendid», vaenlased.

Väärtused, mis venelasi tegelikkuses ühendavad, on ksenofoobiaga läbi põimunud patriotism, uhkus oma riigi (suuresti mütologiseeritud) ajaloo üle ning kogu riiki sümboliseeriva ülemvõimu jumaldamine. Ei midagi erilist maailma skaalas, aga pole ka just kõige positiivsemad ja produktiivsemad «vaimsed liited».

Samas, võimulolijatel polegi rohkemat vaja – seda juhul, kui nende sooviks on vaid võimu säilitamine. Kas see soov viib lõpuks, tahes või tahtmata, uue «fašismi» tekkeni? Mõned vene opositsionäärid räägivad küll, et see on juba käes, uus vene fašism, kuid tavaliselt ikkagi peetakse «fašismi» all silmas totalitaarset ja agressiivset riigikorda.

Seega, küsimus on, kas venelased on valmis – «fašism» on liiga emotsionaalne sõna – uueks konsolideerumiseks, uuesti pingutamiseks ja kannatusteks mingi kimääri pärast. Vastus on ilmselt eitav. Lühidalt öeldes, tänapäeva vene rahvas on selleks liiga vana ja tarbimisühiskonna mõnusid maitsnud rahvas. Ning nagu iga vana rahvas või inimene, tahab ta elada rahus.

Autor on BBC Vene talituse korrespondent.