Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jüri Saar: massiparteide allakäik

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jüri Saar | FOTO: Toomas Huik

MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik mõttekoja esimees Jüri Saar (IRL) kirjutab, et meie erakondade olemise viis on iganenud ning 20. sajandi esimesest poolest pärit arusaamad ei sobi 21. sajandi alguse demokraatlikku ühiskonda.

Eesti poliitelu on jõudnud järgmisse faasi, mil tuleb üha enam esile vajadus pöörde järele siinses erakondlikus praktikas ja poliitilises kultuuris. Suuri, st parlamendis esindatud parteisid regulaarselt tabavad ja neid alustaladeni läbi raputavad skandaalid ei ole seletatavad mitte niivõrd inimlike eksimuste või kellegi personaalse pahelisusega, kuivõrd millegi hoopis fundamentaalsemaga.

Meie erakondade modus vivendi (olemise viis – toim) on iganenud ning 20. sajandi esimesest poolest pärit arusaamad ei sobi 21. sajandi alguse demokraatlikku ühiskonda. Seetõttu jooksevad liiva kõik altpoolt tulevad ettepanekud ja initsiatiivid (nt Rahvakogu) ning meie erakonnad meenutavad bolševike parteist välja kasvanud kloone. Erakondade siseelu inetusi on järjest raskem varjata, massiparteide hiilgusest on saanud nende viletsus ja allakäik. Kahekümne iseseisvuseaastaga on arengupotentsiaal sisuliselt ammendatud ning uute samasuguste parteide juurdetekitamine pole lahendus.

Meie erakondadel on kaks omavahel kokkuviidavat eesmärki ja muret. Esiteks, kuidas saada võimule, ja teiseks, kuidas püsida võimul. Kõik muu on teisejärguline. Tegutsedes analoogiliselt äriühingutega, kelle eesmärk on omanikele maksimaalse tulu tootmine, on erakonnad allutanud kogu oma tegevuse võimuambitsioonile. Võimu ei käsitleta enam vahendina, vaid võim ise ongi eesmärk.

Erinevus bolševike parteist on ideoloogia puudumine, ideede vaakum, mis väljendub ükskõik mille rakendamises võimuvankri ette. Enam ei üllata, kui liberaalid pole seotud liberaalsusega, konservatiivid ja rahvuslased konservatiivsuse ja rahvuslusega, parempoolsed tegeliku parempoolsusega ja vasakpoolsed vasakpoolsusega, mõõdukus on äärmuslus jne jne.

Baaspõhjused, miks massierakondadest ei ole enam inimeste ärakuulajaid ja inimestega arvestajaid, ühiskonna arengu edendajaid, on järgmised.

Esiteks eeldab ja kujundab massiparteide juhtimine vertikaalse võimu mudelit, mis on seda jäigem, mida suurema erakonnaga on tegemist. Me näeme kõikide Eesti parlamendiparteide puhul, et neile on tekkinud väikesearvuline juhtgrupp, mida võib nimetada tagatoaks, juhatuseks või millekski sarnaseks. See seltskond kamandab nagu omanik parteiaparaati, mis katab ämblikuvõrguna kogu Eestit.

Kasusaajad on persoonid kohalikust omavalitsusest või äriühingust, kes teevad diile nii-öelda parteiomanikega põhimõttel «mina sulle, sina mulle». Valdav osa parteilastest on aga poliitiline aheraine, kelle rolliks on demonstreerida partei massilisust. Põhimass ei maksa liikmemakse, ei osale partei tegemistes, suure hädaga saab neist mingi osa kokku erakondade suur- ja üldkogudeks.

Jäik võimuvertikaal pärsib inimestevahelisi horisontaalseid suhteid, millel põhineb ühiskonna sidusus ja solidaarsus. Massiparteid koormavad ühiskonda nii otseselt kui ka kaudses tähenduses.

Otsene koorem on riigieelarve rahaliste vahendite kulu, mis laekuvad parteide arvele sõltuvalt nende võimupositsioonist. Rääkimata korruptsiooni suurest maksumusest. Kaudselt koormavad aga parteilased kõiki elusfääre, kus neil on mingi roll, sest nad ei tunne reeglina vastavaid valdkondi ekspertidena. Parteitöötajal pole kvalifikatsiooni kas kunagi olnudki või on see professionaalse kontakti kadumise tõttu ajapikku kaotatud.

Teiseks on autoritaarse juhtimisstiiliga organisatsioonides paratamatu, et juhid võõranduvad lihtliikmetest, kaob läbipaistvus, ja tulemuseks on organisatsioonisisene võimu kuritarvitamine. Partei sees otsustusmonopoli enda kätte saanud grupeering hakkab seal püsimise nimel rikkuma partei siseeluks kehtestatud reegleid.

Väide, nagu sellised küsimused oleksid erakonna siseasi, on vale. Võltsitud tulemus sisevalimistel võimendub poliitilisse võimu riigi tasemel. Vähese legitimeerituse korral on pidevalt õhus põhiseadusliku kriisi oht, sest varasemat olukorda taastada pole võimalik.

Demokraatlik, avatud ühiskond ei saa sallida autoritaarseid, kinniseid ja läbipaistmatuid erakondi. Need kaks asja on justkui oksüümoronid (ilmsed vasturääkivused – toim) ega suuda pikka aega üheaegselt eksisteerida. Ebastabiilne olukord lõpeb paratamatult ühiskonna stagneerumise ja totaliseerumisega – võidu saavad massiparteid ja nende mõtteviis. Alternatiivne võimalus on erakondade meeleparandus, sisedemokraatia teele asumine ja niisuguseks tegevuseks sobimatute persoonide kõrvaldamine juhtpositsioonidelt.

Kolmandaks peab partei suutma oma «ustavatele sõduritele» lojaalsuse eest tasuda. Kuna parteil endal midagi pole, tehakse seda ühiskonna arvelt. Seetõttu kaasneb massiparteidega paratamatult poliitiline korruptsioon, mis läänemaises poliitilises kultuuris on lubamatu. Töökohad, mida jagatakse sõltuvalt ustavusest, kujundavad välja korruptsiooni klassikalises tähenduses, ühiskonna ressursi kasutamise isiklikes huvides. Ebakompetentsus, vajadus leida tegevust erakondlikele sõltlastele on otsene parasiteerimine maksumaksjate arvelt.

Kõige halvem on eksistentsiaalne oht riiklusele, sest korrumpeerunud otsustajad muutuvad omakorda sõltlasteks nendest, kes valdavad informatsiooni nende tegevuse kohta. Ka siin pole pikka aega kahevahel kõikumine võimalik – domineeriv poliitiline kultuur muutub suunas, kus tolereeritakse võimu omakasulist ärakasutamist (stiilis «teised teevad ka», «võta matti, kuid pea piiri»).

Läänelikust võimudiskursusest saab sõltuvus valitsejate tujust ja heatahtlikkusest, samas on kõik seotud valgustkartvate tegudega. Niisuguste arengute ennetamiseks/lõpetamiseks on vaja luua nulltolerants võimu kuritarvitajate suhtes.

Eelnimetatud aspektidest hinnatuna saaksid praegused massierakonnad poliitilise küpsuse skaalal madala hinde. Olukorrast väljapääsemiseks oleks vajalik, et astutaks järgmised kiired sammud.

Esiteks tuleb vähendada politiseeritust, mille võtmeks on parteide rolli vähendamine riigielus. Poliitikud peaksid tegelema ainult üleriigiliste küsimustega parlamendi tasandil ja tegevusprioriteetide määratlemisega läbi riigieelarve. Parteide sekkumine kohalike omavalitsuste tegemistesse tuleb viia miinimumini, sest lokaalsel tasandil otsustamine peab olema kohalike inimeste ainupädevuses.

Sama kehtib ministeeriumide kohta, kus enamik otsuseid tuleks teha ekspertidel, mitte ebakompetentsetel parteilastel.

Tõsiselt tuleks kaaluda erialaste nõuete kehtestamist ministritele. Parteitu spetsialist ministrina peaks saama reegliks. Sellega väheneks olulisel määral vajadus parteilaste järele ja hulk inimesi saaks orienteeruda pigem üldist kasu toovatele tegevustele.

Parteiline karjäär, mis algab lojaalsuse demonstreerimisest ja lõpeb parteiliinis kamandajaks saamisega, muutuks seeläbi mõttetuks. Mõiste «parteibroiler» kui ilma eriteadmisteta võimustruktuuris tegutseja kaoks minevikku. Poliitikuks saamise eelduseks oleks inimese võimekus endale erialast tööd leida ja selles edukas olla.

Teiseks tuleb valikualternatiivide suurendamiseks ja poliitilise konkurentsi tekitamiseks muuta ära absurdne nõue, mis sätestab Eestis erakonna liikmete minimaalseks arvuks 1000 inimest. Just sellise kitsenduse seadmine on üks põhilisi hoobasid, mis tekitab ja soosib massiparteisid.

Kõik, kellel on vähegi olnud kokkupuudet suuremate organisatsioonidega, teavad, et vahetu, individuaalse kontakti võimekus piirdub paarisaja liikmega. Sellesse suurusjärku võiks jääda ka erakonna asutamise minimaalne liikmete arv. Kaaluda tuleks võib-olla isegi maksimaalse erakonnaliikmete arvu sisseseadmist, mis kammitseks erakonna liikmeskonna kunstlikku paisutamist.

Kolmandaks tuleb ära kaotada parteide riigipoolne lausdoteerimine ja parteid peaks hakkama elatuma liikmetelt laekuvatest maksudest ja eraisikute annetustest. Absurdne ja poliitilist stagnatsiooni tekitav eristamine, kus parlamenti kuuluvaid erakondi n-ö kullatakse üle maksurahaga, peab lõppema. Kõigile ametlikult registreeritud erakondadele võiks olla ette nähtud võrdne toetus tagasihoidliku kontori sisustamiseks ja väikese arvu töötajate tasustamiseks.

Parteide soov muutuda võimule tulles riigiabi jagamise kontoriteks, mis saavad lubada ka endale head ninaesist, on madal ja lühinägelik. Parteidest peaksid saama ideede inkubaatorid, omavahel konkureerivad mõttekojad, mille kasu ühiskonnale ja inimestele on tajutav ainult nende omavahelises koostoimes. Ideede turul konkureerides pakutaks valijatele välja alternatiive nii üldiseks arengustrateegiaks kui ka konkreetsetes riigielu valdkondades, millest kodanikkond teeb valiku.

Kokkuvõtvalt võib nentida, et demokraatlikus ühiskonnas ei ole võimalik rääkida parteidest ja nende eesmärkidest kui millestki, mis partei võimule saades muutuvad eesmärkideks kogu riigile ja ühiskonnale. Partei ei ole «meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus», kes annab suuniseid ja püstitab eesmärke kõigile inimestele. Erakonnad eraldi võetuna on sarnaste inimeste ühendused, kelle tegevuse üldine kasulikkus avaldub erakondade koosmõjus, vastava arutelu foorumi, raamistiku loomises.

Erakondade tegelik kvaliteedinäitaja ei ole mitte võimekus luua õõnsakõlalisi loosungeid, vaid see, kuidas võimule saadakse ja kuidas võimul olles ja võimu teostades ennast üleval peetakse. Ei miski muu.

Tagasi üles