Silver Meikar

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Demokraatlikus riigis peaks kodanikel olema vähemalt võimalus öelda, kui laia tegevusvabadust on nad luureorganitele nõus andma, kirjutab Digitaalõiguste Instituudi juhatuse liige Silver Meikar.

NSA skandaal hävitas usaldust ning kui seda ei taastata, süveneb ühiskonnas ettekujutus saabunud orwellilikust Suure Venna jälgimisriigist. Sõnavabadust ja privaatsust ülistavatest kõnedest seekord ei piisa, demokraatia põhimõtteid austavad valitsused peavad oma tegevuses muutuma selgelt avatumaks ja ausamaks. Kodanikel peab olema rohkem võimalusi jälgida riigi tegevust, mitte vastupidi.

Samal ajal, kui Guardian valmistas Edward Snowdenilt saadud lekete põhjal ette artiklit, esines president Toomas Hendrik Ilves küberkaitsekeskuse korraldatud rahvusvahelisel küberjulgeoleku konverentsil «CyCon 2013». Ilves ütles seal, et hirm riikide Suure Venna laadis sekkumise ees inimeste eraellu on ajast ja arust ja kodanikud peaksid selle asemel muretsema, kuidas sotsiaalvõrgustikud ja kaubanduskeskused nende isiklikke andmeid kasutavad.

Suuresti on tal ju õigus. ­Google, Facebook, Skype ja teised globaalsed sisuteenust pakkuvad firmad teavad kasutaja eraelust, väärtustest, sõpruskonnast ja hobidest rohkem kui ükski valitsus. Vahe on selles, et nad saavad andmetega toimetada täpselt nii palju, kui seadused lubavad. Enamiku globaalsete sisuteenuse pakkujate peakontorid asuvad Ameerika Ühendriikides, seega peavad nad esmalt kuuletuma sealsetes võimukoridorides vastuvõetud reeglitele. Mõnes välisriigis teenust pakkudes aga tuleb neil arvesse võtta ka sealseid seadusi.

Näiteks Soome seadused keelavad alkoholireklaami veebikeskkondades, nii ei saa seda näiteks Youtube’i Soome IP-aadressi taga olevates arvutites kuvada. Samuti ei kuvata teatud riikides videoid, mille sisu läheb selle seadustega vastuollu. Kuid sellel on ka piirid.

Pole erandlik, kui Google leiab, et mõne riigi nõudmistel pole põhjust. See ei puuduta mitte ainult ebademokraatlike riikide valitsuste nõudmisi, vaid näiteks eelmisel aastal täideti Google’i läbipaistvusraporti ­(Google Transparency Report) andmetel (vaid?) 75 protsenti Saksamaalt saadud taotlustest. Google otsustas näiteks mitte täita Saksa õiguskaitseorgani taotlust eemaldada Youtube’i video, milles väidetavalt halvustati riigi sümboleid.

Nii ongi globaalsed suhtlusvõrgustikud võtnud endale vähemalt osaliselt õiguse kujundada poliitikat, milline sisu on lubatud ja kui palju peab privaatsus olema tagatud. Seejuures ei toimi klassikaline demokraatiamudeli eeldus, et kodanikud saavad valida, kes neid esindab ja milline on poliitika. On võimalik valida jalgadega ehk mitte kasutada pakutavaid teenuseid, kuid see otsus ei ole niisama lihtne.

Kunagi võis täiesti põhjendatult evolutsiooni, juhust või jumalat tänada, et interneti sünnimaaks on Ameerika Ühendriigid ning peamised e-firmad kuuluvad seetõttu selle jurisdiktsiooni alla. Ühendriigid on siiani paljude silmis vabaduse ja demokraatia lipulaev, mille purjede all saab seilata ka tundmatuid ohte täis merel.

Kujutagem ette, kui globaalne võrgustik oleks loodud Venemaal. Meil poleks kahtluski, et kogu info jookseks läbi Kremli keskserverist ning selle maa-alustes serverites oleks iga isiku kohta digitaalne kaust. Samuti kaoksid võluväel veebiavarusest pilapildid Putinist ning kriitika tema tegevuse suhtes.

NSA tegevuse hirmutavaim osa on just teadmine, et Ameerika Ühendriigid loovad endale võimekust teha midagi samasugust. Muidugi, luureorganisatsioonide peamine eesmärk ongi varjatult koguda infot, aidata poollegaalsel teel kaasa riigi poliitiliste eesmärkide saavutamisele ning takistada konkurentide tegevust. Demokraatlikus riigis peaks olema kodanikel aga vähemalt võimalus öelda, kui laia tegevusvabadust on nad nõus sellistele organitele andma.

Ameeriklasi ei tundu NSA tegevus eriti häirivat. PewResearchi 10. juunil avaldatud küsitluse järgi peab 56 protsenti ameeriklastest NSA tegevust miljonite kaasmaalaste telefonide jälgimisel õigeks. Küsimusele, kas valitsusel peaks olema õigus terrorismiohu vältimiseks jälgida igaühe e-kirjavahetust, vastas jaatavalt 45 protsenti ehk täpselt sama palju kui aasta pärast 9/11 sündmusi.

Tundub, et eurooplased ei ole valmis nii lihtsalt terrorismivastase võitluse loosungite pärast privaatsusest loobuma. NSA tegevus on tugevasti kahjustanud USA mainet ja võib vaid nõustuda Siim Tuisuga, kes kirjutas 12. juuni Postimehes: «USA valitsus ei ole näidanud end vaba interneti kaitsjana ega selles küsimuses erapooletuna. Rahvusvahelistes organisatsioonides, mis tegelevad interneti arendamise ja haldamisega, tuleb seda meeles pidada ja ameeriklaste senist eestkostjarolli võimalusel vähendada.»

Kindlasti saaks ka Eesti sõnavabaduse ja privaatsuse kaitsel palju rohkem ära teha, kui globaalsed internetifirmade keskkontorid asuksid Euroopa Liidus. Vaevalt et Euroopa kodanikud laseksid valitsustel endale peale suruda sellised nõudeid nagu ameeriklased. Kogu NSA-skandaal on tõestus, et valitsuste roll on sõnavabaduse ja privaatsuse tagamisel tunduvalt suurem ning Suure Venna oht reaalne.

Freedom House’i internetivabaduse indeksis esikohal oleva riigina on Eestil roll olla eeskujuks ja näidata, et läbipaistev ja aus riik on võimalik. Mul on tunne, et andmekaitse inspektsioon teeb head tööd ning privaatsus e-Eestis on hästi tagatud. Sama ei saa kahjuks öelda ebaseadusliku sisu eemaldamise kohta internetist.

Laupäeval esitlesime 451.ee eelraportit, mille eesmärk on anda ülevaade olukorrast, mis puudutab internetist ebaseadusliku sisu eemaldamise regulatsiooni ja praktikat Eestis. Raporti järeldus on, et sisu eemaldamine ei ole Eestis läbipaistev – eemaldamisnõuete kohta andmeid ei koguta või tehakse seda puudulikult. Kuid sõnavabadus internetis saab olla tagatud vaid siis, kui on teada, kes, mis alusel ja millist sisu internetist eemaldab.

Läbipaistvuse puudumine on loonud olukorra, kus pahatahtlik isik saab edukalt nõuda internetist täiesti seadusliku sisu eemaldamist. Mõni aasta tagasi lõi Tõnu Samuel spämmarite vastu saidi no.spam.ee, mille Saksa virtuaalserveri pakkuja Hetzner On­line AG spämmija Silver Teede nõudmisel lihtsalt kinni pani, ehkki valedel põhinev nõue ei olnud kuidagi seaduslikult põhjendatud.

Sel korral oli tegu füüsiliste isikute vaidlusega, kuid samamoodi võib üheks pooleks olla riigiinstitutsioon. Kui mõnele veebimajutuse pakkujale saabub viisakas kiri meiliaadressilt @politsei.ee, on lihtsam reageerida lehekülje mahavõtmisega kui hakata küsimusi esitama. Politsei- ja piirivalveamet ei kogu selliste taotluste kohta mingit statistikat. Seetõttu ei ole ka võimalust kontrollida, kas kõik taotlused sisu eemaldamiseks said esitatud seaduslikel alustel.

NSA-skandaali tõttu on usaldus valitsuste vastu kannatada saanud ning selle taastamiseks on parim lahendus suurem läbipaistvus ja avatus. Internetist ebaseadusliku sisu eemaldamise kohta statistika kogumine ja kättesaadavaks tegemine on üks konkreetne näide. Seda tehes saaksime olla eeskujuks, seda enam et Eesti on liitunud avatud valitsemise deklaratsiooniga ning võtnud endale sellega kohustuse suurendada valitsuse tegevust puudutava teabe kättesaadavust.

Eelraport on kättesaadav aadressil http://451.ee.