/nginx/o/2013/06/17/1836354t1hb769.jpg)
Kultuuriministri ja tema kaudu valitsuse aasta keerles peamiselt ministri/ministeeriumi ja erinevate kultuurivaldkondade vastandumise tähe all. Küll koondusid avalikeks kirjadeks filmikunsti tegijate nõudmised, küll raamatukogude juhtide hirmud, kirjutab Marko Lõhmus valitsemise valvurite analüüsi kultuuripeatükis.
Selget tooni kogu aasta tegevusele andis poliitika, mida valitsuse tegevuskavas tegelikult üheselt kirjas pole – kultuuriasutuste lahtiriigistamine (NB! mitte segada ära omaaegse privatiseerimisega). Lisaks kolmele riigiteatrile (NUKU, NO99 ja Vanemuine) on riigi poolt moodustatud sihtasutuseks teel ka mitmed muuseumid ja vähemasti üks suur muusikakollektiiv.
Ühe teatri – SA Nuku – sees ja ümber toimunu näitas, et riigiasutuste ülemineku ettevalmistamine eraõiguslikeks nõuab igal üksikul juhul omaette stsenaariumit. Kui riik oma vastutust kultuurivaldkonnas vähendada tahab (aga see just ongi tegelikult sihtasustamiste eemärk), võib kaasneda hulgaliselt kasvavat kahju nii materiaalses kui maine mõttes. Üks teater on eesti kultuuris nii erilisel kohal olev asutus, et tema kunstilised- või finantsraskused (või mõlemad koos) peaks olema nagu Kreeka kriis, millele ühiselt läbi keskuse appi tõtatakse. Ministri retoorika (ja seega valitsuse positsioon), et vastutav on üksnes vastava sihtasutuse nõukogu, ministeerium ei saa midagi teha, on vastupidine riigi põhiseaduslikele ülesannetele kultuuri ja rahvuse püsimise vallas. Mitte et sihtasutus kultuuriorganisatsiooni vormina oleks iseenesest halb - edukaid näiteid on kultuurimaastikul mitmeid. Lihtsalt ühe lauaga kõiki asutusi lahtiriigistada pole vajalik ega otstarbekas.
Võimalusi mitteriiklike muuseumide toetamiseks täpsustas aasta alguses valitsuse heakskiidu saanud uus muuseumiseadus. Olulisim oli aga rahvusvaheliste näituste kahjuhüvitise süsteemi loomine. See annab meie muuseumidele võimaluse korraldada rohkem kõrgetasemelisi (loe: kallemaid) näitusi, mis tulevad siia väljastpoolt Eestit. Näituste kindlustamise igivana probleemi lahendas valitsus vormis, kus juhul kui teosed saavad siin kahjustada, tagab riik selle hüvitamise riigieelarve vahenditest. Sama skeemi kasutatakse ka Eesti näituste puhul välisriikides.
Edasi on liikunud loovisikute sotsiaalsete garantiide teema. Nimetatud probleem nõuab mitmete seaduste, eelkõige aga sotsiaal- ja rahandusministeeriumi hoiakute muutmist. Kultuuriministeerium on pakkunud välja mitme seaduse muutmise eelnõud ja üritanud läbirääkimistel ning kirjavahetuse kaudu veenda teisi valitsusasutusi probleemi lahendamiseks oma kitsastest funktsioonidest laiemale pinnale liikuma. Valminud muudatused pakuvad lahendust aga vaid väiksele osale loovisikutest. Toimunud arutelud esindusorganisatsioonidega viitasid selgelt vajadusele tagada ravikindlustus ka neile loovisikutele, kelle sissetulekud laekuvad tulenevalt loometöö iseloomust aasta jooksul ebaregulaarselt. Selliseid näiteid on kõikides loomevaldkondadest - lavastaja võib teenida ühe lavastuse esietenduse või helilooja ühe teose esiettekande järel piisavalt, et sellelt makstav sotsiaalmaks võiks tagada talle ravikindlustuse terveks aastaks. Praeguses süsteemis tal vaatamata makstud sotsiaalmaksule ravikindlustust ei teki.
Valitsusliidu kahest «majalubadusest» kultuuri vallas – Eesti Rahva Muuseum ning Muusikakeskkooli, Otsa-kooli ja Balletikooli ühishoone – esimesega on vahepeal kiirelt edasi liigutud: ehitus on alanud, nurgakivi maas ja muuseumi avamise tärmin välja käidud. Teine, nn kolme kooli ehitus on aga seevastu takerdunud lõpututesse koosolekutesse ja kirjavahetustesse, mis täpsustavad rajatava kooli ruumiprogrammi ja ehituslike parameetreid. Tõlgituna tähendab see, et muusika- ja balletižanritele spetsiifilist õppehoonet üritatakse mahutada tavakooli ehitus- ja hilisematesse haldamishindadesse. Aga sinna ta ei mahu. Pool istuva valitsuse normaalajast on täis, kuid selget sõnumit kooli ehituse alustamisest ei kostu ei haridus- ja teadusministeeriumist ega protsessi vedavast Riigi Kinnisvara ASist.
Artikli autor kuulub valitsemise valvurite võrgustikku (www.valvurid.ee), mis jälgib valitsuse tegevusprogrammi täitmist. Valvurite algatust veab Poliitikauuringute Keskus Praxis ja toetab Avatud Eesti Fond. Käesolev tekst on osa tegevusprogrammi ülevaatest, kus hinnatakse programmi täimist kõigis 18 poliitikavaldkonnas.