Tartu Ülikooli 3. kursuse ajalootudeng Taavi Laasik kirjutab Postimehe arvamusportalis, et
uute sisevalimiste korraldamine aitaks Reformierakonnal oma nime puhtaks pesta ning annaks ausalt hääle andnutele ka kinnituse oma valiku õigsuse kohta.
Taavi Laasik: petturite tõukamisest vabanemise hind
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reformierakonna sisevalimiste skandaal on kütnud kired Eesti poliitikamaastikul väga kuumaks. Jürgen Ligi avaldas oma artiklis «Kas tohime olla petturi tõugata» (Postimees 15.06.2013) arvamust, et uute valimiste korraldamine tooks kaasa uue pika avaliku etenduse, vale esitamise tõe pähe, muutunud meeleolud ja koos sellega ka muutunud hääletustulemused. Kõik see aga tundub olevat härra Ligi arvates liialt kõrge hind, mida avatuse ja erakonna nime puhastamise eest maksta.
Viimastel päevadel on üha enam meediast läbi käinud Reformierakonna kõneisikute arvamus, et käesolev probleem on erakonna siseasi ning teistel osapooltel pole mingit õigust antud teema arutamiseks ning sellesse sekkumiseks. Jääb üsna arusaamatuks, kuidas sellisele järeldusele on jõutud, samas tembeldatakse teisitimõtlejad valimatult silmakirjalikeks isikuteks. Tegelikult on üsna mitmeid põhjuseid, miks ei ole tegu vaid Reformierakonna siseasjaga.
Esiteks on siinkohal oluline faktor nende inimeste küsimus, kelle häältega manipuleeriti. Kiputakse unustama, et rikutud on inimeste õigusi ning veel olulisem – rikutud on seadusi. Tegu ei ole ühe või kahe väikese juhtumiga, vaid otseselt on puudutatud kümned inimesed. Sellise mastaapsusega probleem ei saa kuidagi paigutuda erakonna väikeste siseasjade korrastamise alla. Veel enam – seesuguse probleemi puhul oleks mõistlikum kogu asja veel avalikumalt arutada ning uurida parteide sisevalimisi üldiselt.
Teiseks ja veel olulisemaks - Reformierakond on Eesti juhtiv võimupartei. See tähendab seda, et kõik, mis toimub partei sees, omab kahtlemata suuremal või vähemal määral otsest mõju tervele Eestile. Me ei saa kuidagi tõmmata paralleeli tavalise olmevaidlusega, kui selle vaidluse lõpptulem mõjutab kujundlikult öeldes kogu pere, maja, korteriühistut ja kaudselt ka tervet linna. On iseenesest mõistetav, et kõiki osapooli huvitab, mis vaidlusest saab ning sellega seoses on soov ka oma argumente ja soovitusi esitada. Igasugune «siseasjade ajamine» või «korrastamine», teiste pidev eemaletõrjumine jätab minule kui potentsiaalsele valijale kogu loost palju kahtlasema mulje, kui seda teeks avatum asjade korraldus.
Kaasa ei aita siinkohal ka pidev meedia kritiseerimine. Eesti ajakirjandus on siiani minu teadmiste kohaselt üsna vaba ja objektiivne. Meedia mustamise asemel võiks erakond suunata oma tegevuse põhiraskuse probleemi lahendamisele. Ajakirjanduse sihiks on alati esitada mõlema poole argumendid ning arendada diskussiooni. Kui üks pool tunneb, et on teisele kajastuselt alla jäänud, võib ta üsna julgelt visata kivi oma PR taktikute kapsaaeda. Aga eks siinkohal kehtib ütlus: «Oma särk on ihule kõige lähemal». Mõned aastad tagasi ühe teise erakonna skandaalide kajastuse aegu ei olnud märgata Reformierakonna sõnavõtte ajakirjanduse liigagaruse teemal – siis olid reitingud laes ja elu ilus.
Paslik oleks Reformierakonna juhtidel küsida, milline tegevus viitab eelkõige «kõike juhtivatele karvastele kätele»: kas uute, ausate ja kontrollitud valimiste korraldamine või eelmiste, pettusi sisaldanud valmistulemuste kehtimajäämine.
Usun, et raha ei tohiks uute sisevalmimiste korraldamisel olla probleem. Küllap annaks oma nime puhtakspesemiseks kohalike omavalitsuste valimiste kampaaniarahadest natukene näpistada – läheks see ju asja ette. Samuti võib infrastruktuuri-pessimistidele öelda, et Eestis leidub siiski vajadusel kohti, kuhu mõni tuhat inimest üldkogu jaoks ära mahutada. Seega tundub, et probleem on eelkõige motivatsioonis.
Ühes asjas Jürgen Ligi ei eksi – praegusel hetkel on tõepoolest tegu peeglisse vaatamise kohaga. Kuid peeglisse peaks eelkõige vaatama Reformierakond ise ning endalt valju häälega küsima, millisel viisil jätkata soovitakse. Kas probleemile soovitakse leida tõeline lahendus ning oma nimi puhtaks pesta, või soovitakse jätkuvalt minna hoopis pikemat varjamise, «siseasjade korraldamise» ja kõikide endale vastanduvate inimeste süüdistamise teed.
Uute sisevalimiste korraldamisega kaasneks ilmselt tõepoolest pikk meediakajastus, muutunud meeleolud ja võib-olla ka muutunud hääletustulemused. Kuid väita, et 1500 eelnevat ausat tahteavaldust muutuks tühiseks, on natuke liig. Olen üsna kindel, et kui Reformierakonna liikmete näol on tegu vähegi põhimõttekindlate inimestega, siis jäävad nad ka seekord oma valikule kindlaks, ehk saavad isegi oma valiku õigsusele mingit kinnitust.
Ning kas oleks vale ka see, kui inimesed tõepoolest oma valikut muudaks? Pigem näitaks see, et erakonnasisese demokraatiaga on kõik korras. Iseasi on see, miks puudub usk kõike sellesse Reformierakonna ladvikus ja kas tõesti tundub probleemi korraliku ja läbipaistva lahenduse hind liialt kõrge.