FOTO: Corbis / Scanpix

Eesti inimarengu aruande tutvustusel tõdes Raul Rebane, et Eestis on vaesed haritud naised ja rikkad rumalad mehed. Oleks ju tore rääkida haritud ja kindlustatud naistest ja meestest. Mis meid segab? Meil on väike, paindlik ja avatud majandus, Tiigrihüpe ja innovaatilised e-valimised (koos omaenda, vähem uudsete skandaalidega), ja ometi on meil kindel veendumus: hea traditsiooniline Eesti olukord eeldab, et mees saab rohkem palka kui naine.

Soolist ebavõrdsust võiks järjekindlamalt käsitleda mitte ainult kui üht seletust muu ebavõrdsuse ulatusele – ja sellisena vääramatut –, vaid samal ajal ka kui muu ebavõrdsuse tagajärge. Eestis peavad mitmedki poliitikud ja ka asjatundjad horisontaalset soolist segregatsiooni – st seda, et naised asuvad tööle nt lasteaiaõpetajate, kassapidajate, õmblejate või meditsiiniõdedena, sellal kui mehed on üle esindatud ehituses, transpordis, ettevõtluses või poliitikas – iseenesest piisavaks palgaerinevuste ja kokkuvõttes soolise palgalõhe seletuseks.

Selle uskumuse järgi ei ole justkui midagi teha: meil on olukord, kus naised ise eelistavad minna madalamapalgalistele töödele, selle asemel et hakata nt poliitikuks. Naistel ja meestel on ju samasugune info erialade palgatasemete kohta, järelikult teevad naised sellest lähtudes teadlikke valikuid, ja ilmselt ongi meestel suurem vajadus suurema palga järele kui naistel. See lähenemine on soolise võrdõiguslikkuse seisukohast ülimalt problemaatiline.

Samas, isegi siis, kui me ei usu, et sooline võrdõiguslikkus on ise väärtuslik, võib väita, et sissetulekute ühtlasemat jaotust väärtustavas ühiskonnas ei oleks võimalik olukord, kus naiste peamised hõivevaldkonnad on märkimisväärselt kehvemini tasustatud kui nn meestetööd. Kas statistika kinnitab seda väidet? Tõendina sobib siin kasutada soolise palgalõhe näitajat. Sooline palgalõhe on määr, mille võrra naiste töötasu jääb meeste omast keskmiselt väiksemaks.

Eestis on sooline palgalõhe Euroopa suurim ehk Eesti naised saavad meestega võrreldes samaväärse töö eest 28 protsenti väiksemat tasu. Seejuures ei ole suur sooline palgalõhe sugugi iseloomulik kõigile postkommunistlikele riikidele. Näiteks Sloveenia tõuseb esile kui Euroopa kõige väiksema soolise palgavahega riik, samuti on soolised palgaerinevused väiksed Poolas ja Rumeenias, kuid Tšehhi ja Slovakkia on ses suhtes Eestiga sarnased. Suure soolise palgalõhega riigid ongi ülekaalukalt konservatiivse heaolurežiimi esindajad (Tšehhi, Austria, Saksamaa).

Ehkki enamasti käib väiksem sooline palgalõhe käsikäes väiksema Gini indeksiga (ühiskonna tulude jaotuse ebavõrdsuse näitaja – toim), pole see sugugi üldine reegel. Kui Euroopas jääb sooline palgalõhe keskmiselt 8–18 protsendi vahemikku, siis OECD riikides on palgalõhe käärid suuremad, ulatudes 10 protsendist 30ni. See näitab, et väljaspool Euroopat, paljudes Aasia ja Ladina-Ameerika riikides on sissetuleku erinevused sugude vahel suuremad. Kõige suurem palgalõhe on Tšiilis, Lõuna-Aafrikas ja Argentinas, seevastu Costa Rica paistab silma soolise palgalõhega alla 10 protsendi.

Millega soolist palgalõhet seletada? Esimene ja kõige lihtsam viis on kõrvutada palgalõhe näitajaid naiste aktiivsusega tööturul. Mida vähem on tööturul naisi, seda tõenäolisemalt järgib töötava naise karjäär mehelikku trajektoori ning spetsiaalselt naistele mõeldud töökohti või töötingimusi pole loodud. See reegel võiks seletada traditsioonilisema soorežiimiga riikide (nt Itaalia, Malta, Belgia) väikseid palgavahesid.

Sellele vastukaaluks võiks oletada, et neis maades, kus naiste osalemine tööturul on suur, on kujunenud ka rohkem spetsiifilised naistetööd ning on loodud just naistele sobivad tingimused töö ja pereelu ühendamiseks. See võiks seletada, miks Rootsis, Norras, Taanis ja ka Prantsusmaal on üsna tähelepanuväärne sooline palgalõhe.

Kui liikuda horisontaalse soolise segregatsiooni juurest – mis iseenesest kindlasti ei eelda ega nõua «naistealadele» väiksemat palka – edasi ühel ametialal esineda võivate palgaerinevuste juurde, siis tuleb arvestada juba enamate teguritega. Palga suurust mõjutavad üldjuhul sellised tegurid nagu töötaja üldine konkurentsivõime, isiksuslik sobivus töökohale, sh (sobiv) ettevalmistus, piisav jõupingutus, tööle pühendumus. Teisalt aga on olulised tingimused, mida  tööandja ühele või teisele tööle ja ametikohale pakub – kui need on näiteks ebamugavad või eeldavad väga suurt vastutust, võib arvata, et seda hüvitab töö eest saadav palk.

Selles valguses on Eesti suur sooline palgalõhe võrdlemisi kummaline tulemus, arvestades Eesti naiste kõrget, meestega võrreldes kõrgemat haridustaset ning aktiivsemat osalemist elukestvas õppes, meestega võrdväärset ja täistööajaga osalemist tööturul, lastesaamise ajal ainult lühikeseks ajaks tööturult eemale jäämist ning last üksi kasvatavate emade küllalt suurt osakaalu, mis samuti peaks kinnitama vajadust olla lastele pühendumise asemel orienteeritud tööle ning seejuures vähemalt meestega võrdväärsele töötasule.

Seda vastuolu võiks selgitada näiteks järjekorrateooriaga: samaväärseid töötajaid on tööturul palju, ja kui nad järjestada haridustaseme alusel ning nende vastu mõtteliselt järjestada kõik saadaolevad töökohad, siis viimaseid lihtsalt ei jätku. Või siis inimkapitali teooriaga: olgugi Eesti naiste haridustase kõrge, on nad teinud oma investeeringud haridusse ehk «valel erialal», millega kaasneb madalam palk. Võib-olla isegi eelistuste teooriaga: kuigi naised jäävad tööturult eemale vaid lühikeseks ajaks, tuleneb see paljudel juhtudel pigem vajadusest kui nende eelistusest: kuna nad eelistavad nagunii pigem oma pere ja lastega olla, siis ei saa nad kindlasti olla väga pühendunud töötajad. Samuti on kirjeldatud klaaslae efekti – naisi seletamatutel põhjustel lihtsalt ei edutata – ning kleepuva põranda efekti: naistel on seesmine või siis seletamatu kalduvus mitte (soovida) karjääri teha ja jääda töiselt stabiilseks. Seevastu meeste puhul räägitakse klaasliftiga sarnanevast karjääriteest neis valdkondades, kus domineerivad naised (sellises homogeenses keskkonnas on erilisel lihtsam silma paista).

Ent mis määrab, milline neist sobib seletamaks, miks on keskmine sooline palgalõhe Eestis nii suur? Eestis on soolise palgalõhe olemust põhjalikult uuritud. Ehkki mingit osa palgalõhest on võimalik seletada ühe või teise struktuurse või individuaalse teguriga, siis kõigele vaatamata jääb suur osa palgalõhest objektiivselt seletamata, mistõttu põhjendatakse seda traditsiooniliste soorollihoiakute valitsemisega ühiskonnas ning sellest tulenevate eelarvamuslike või lihtsalt harjumuslike toimimisviisidega.

Suurt palgavahet täiendavad Eestis üldiselt väga konservatiivsed hoiakud soolise võrdõiguslikkuse suhtes, seda kinnitavad ka perioodiliselt tehtud soolise võrdõiguslikkuse monitooringud (seni 2003, 2005 ja 2010, just praegu kogub sotsiaalministeerium andmeid 2013. aasta kohta). Seda võiks ju püüda selgitada üleminekuühiskonna muutustega. On mitmeid käsitlusi sellest, kuidas sookategooria on turumajanduse tingimustes muutunud olulisemaks kui sotsialistliku korra ajal. See, et formaalset ja poliitiliselt korrektset sugude võrdsust peale sundinud ühiskonnakorralduselt pöörduti traditsioonilisema elukorralduse juurde, ei olnud tingimata inimeste või perede praktiline vajadus – ja sageli ei andnud üldised väikesed palgad selleks võimalustki. Pigem märkis see sümboolset lahtiütlemist eelmise korra väärtustest, seda nii koos soolise võrdõiguslikkuse idee kui ka keskselt reguleeritud palkadega.

Ühtlasi kujunes majanduslik-sotsiaalsete ümberkorralduste käigus olukord, kus nt riiklike ettevõtete sulgemisest ja reorganiseerimisest vabanes suur hulk tööjõudu, mille järele ei olnud nõudlust, kuni uued ettevõtted ei olnud veel tööle hakanud.

 Traditsiooniliste väärtushinnangutega ühiskondades kehtib printsiip, et töökohtade nappuse tingimustes on õigus tööd saada just meestel, seda sageli argumendiga, et neil on tarvis ülal pidada ka peret. See reegel korraldas elu ja tööd ka postsotsialistlikus Eestis, ehkki siin ei olnud ajalooliselt kujunenud nn meest-leivateenijat väärtustavat ühiskonnamudelit, see mudel pigem imporditi «normaalsest lääne ühiskonnast». Muidugi jäi rahvusriigi (taas)ülesehitamisel adumata, et mingit ühtset «normaalset lääne ühiskonda» ei eksisteeri ja ka Lääne-Euroopa maad jm lääneriigid on läbi ajaloo teinud erinevaid valikuid, mis on viinud ka eri tüüpi institutsionaalsete süsteemideni, samal ajal nendest juurdudes.

Postsotsialistlikes riikides üleminekuga kujunenud olukorda võiks võrrelda Lääne-Euroopas jm läänemaailmas pärast II maailmasõda toimunud tööturu arenguga, mille seost ühiskonna soorežiimiga on põhjalikult lahatud. Sotsioloog ­Ruth Milkman näitas, kuidas pärast sõda muudeti sõjaajal sõtta saadetud meeste asemel tööle läinud naiste tööstaatust, näidates neid kogenud naissoost spetsialiste saamatumana ja abitumana kui rindelt naasvaid, ilma hariduseta ja kogemusteta noori mehi. Kuigi naised oleks soovinud tööl, juba kätteõpitud töökohal jätkata, sisendati neile, et töökohtade nappuse tingimustes võlgneb ühiskond töökohad rindelt naasjatele. Seejuures ei olnud peamisteks organisatsiooni muutjateks mitte niivõrd üldine sotsiaalne nõudlus või ühiskondlik arvamus, kuivõrd just tööandjad, kes oma personalipoliitikaga tööturureeglid ümber mängisid, ning siin muutus oluliseks ametiühingute roll.

Milkman kirjeldab sõjaaegseid ja sõjajärgseid muutusi kahes sektoris, kus enne sõda olid töötanud ainult mehed ja sõja ajal valdavalt naised, kuid pärast sõda sunniti ühest sektorist naised lahkuma, sellal kui teise jäid nad alles. Tema sõnul tuli peale selle, et tööandjad naisi diskrimineerisid, naiste huvide arvestamata jätmist ette veel ka ametiühinguliikumise enda sees. Ühelt poolt konkureerivad naised meestega samadele töödele, kuid teisalt, samal ametikohal töötav ja näiliselt isegi mitte asjassepuutuv naine võib mõjuda hävitavalt ka sel töökohal töötava mehe maskuliinsusele.

Ka sotsialismiaja Eestit võiks ju edukalt võrrelda nn sõjaolukorraga, nagu seda kirjeldab Ruth Milkman. Tegemist oli Eestile ju pealesunnitud ning kohest ja seejuures kiiret reageerimist nõudva keskkonnamuutusega, mis mitte ainult ei soosinud ega soodustanud, vaid kutsus ja nõudis naisi tööle. Ühel juhul (sõjaolukorras) tuli naistel mehi asendada, teisel juhul aga vajati kõiki töökäsi sotsialistlikuks ülesehitustööks. Kummalgi juhul ei kasvanud (suure osa) naiste tööturuaktiivsus loomulikul viisil. Nõukogude Liitu kuulunud Eestis oli «sõjaolukord» veelgi teravam kui teistel postsotsialistlikel Euroopa riikidel. Õpiti selgeks uued rollid, ning küsimus tekkis peamiselt siis, kui see ootamatult välja kujunenud uus kord sama ootamatult lagunes. Millistest reeglitest sel juhul lähtudagi?

Nii nagu sõjajärgses läänemaailmas, võeti ka postsotsialistlikes riikides osa uusi reegleid omaks sedavõrd, et ka korra lagunedes ei oldud valmis neist loobuma. Kuid kõnealune ühiskonnakorraldus – vastavalt sõda või kommunismiehitus – lagunes samuti järsult, tuues uuesti kaasa kunagise olukorra tööturul. Nendes oludes rakendusid uuesti ajale vastu pidanud normid – traditsioonilised ja konservatiivsed – ning naiseksolemise sümboolne väärtus, mida võiks tööturul palgaks vahetada, vähenes veelgi.

See kombinatsioon muudabki Eesti soolise ebavõrdsuse üsna raskesti mõistetavaks – ja samas annab võimaluse tõlgendada soolist ebavõrdsust tööturul ennekõike klassikonfliktina ja seejärel huvide konfliktina tööjõu sees. Konkreetse naise või ka naistekollektiivi palgaläbirääkimised oma töökollektiivi sees on valdavalt määratud nurjumisele poolte üldjuhul ebavõrdse võimupositsiooni pärast tööturul. Seetõttu ongi ka selle küsimuse lahendamisel raske kujutleda ametiühinguliikumisest tõhusamat vahendit. Võimalik, et just sellest andis aimu 2012. aastal Eestist üle käinud streigilaine, mis õpetajate ja meditsiinitöötajate näol kaasaski ennekõike naisi.

Kuid ehk ongi sooline palgalõhe Eestis viimastel aastatel juba vähenenud? Kuigi Eestis ei ole palgalõhe perioodil 2006–2010 just kasvanud, siis vähenemine – eriti arvestades palgalõhe ulatust – on olnud marginaalne. Üldiselt on Euroopa riikides areng soolise ebavõrdsuse vähendamisel olnudki erinev, mistõttu on raske tuvastada üldist või ühist trendi. Kuivõrd eespool oli juttu ka sellest, et nii soolise palgalõhe kui ka selle puudumise taga on erinevad põhjused, olekski tarvis iga riigi konteksti käsitleda eraldi.

(Vt ülalt graafikut: Soolise palgavahe muutmise suund Euroopa riikides 2006–2010: majanduskriisi võrdlus majanduskasvuga. Allikas: Eurostat)

Päris selget pilti nendest andmetest ei paista.

Ilmselt ongi mõneti just see kõige olulisem tulemus: riigid, mis on meie «tüüpi», on meist siiski piisavalt erinevad, mistõttu võib järeldada, et igaühel on oma tee sotsiaalse ebavõrdsusega toimetulekuks. Eesti Gini indeks on umbes keskmisel tasemel, seejuures on avalikkuse seisukohalt tegemist lubamatult suure sissetulekute vahega.

Siiski, iseenda sissetulekut peetakse pigem ja kindlasti liiga väikeseks. Kui naised on tööturule sisenenud, siis on nende palgavõimalused märksa väiksemad kui meestel, ning palgalõhe säilib ka siis, kui mees ja naine teevad täpselt samaväärset tööd. Selle poolest sarnaneme ülejäänud postsotsialistlike riikidega, välja arvatud Sloveenia. Ametiühingusse see kõik siiski ei kutsu: Eesti on selle poolest pigem Costa Rica, Lõuna-Korea ja Tšiili moodi kui Ida-Euroopa või Skandinaavia riik.

Niisiis jääbki üle tunda rahulolematust nii üldise sissetulekute ebavõrdsusega kui omaenda palgaga. Ja mis sellises olukorras ikka muud tehagi, kui piirata teiste, praegusel juhul naiste ligipääsu sellele hüvele, mida on nii napilt, ehk tööväärilisele tasule.

Eriti hea ongi seda teha positsioonilt, kus mehed on rohkem hõivatud eraettevõtluses ja naised avalikus sektoris – siis on ühelt poolt tagatud tunne, et mehed peavad naisi ülal, teisalt aga on võimalik loogiliselt argumenteerida, et ega siis eraettevõtlusel ole võimalik avalike teenuste tarbeks raha eraldada.

Eesti kuulub vaieldamatult nende riikide gruppi, mida Lääne-Euroopast eristab eelkõige suurem rahulolematus ning väiksem valmidus ametiühingutes osaledes ise omaenda heaolusse panustada.

Milkmani analüüs annab konteksti, kuidas erisugusele teele vaatamata on «tagasilanguse» kogemus läänes ja Ida-Euroopa riikides sarnane. Ma arvan, et see on vähe käsitletud väide. Kuna meil aga kestis «sõda» kauem ja selle tagajärjed ulatusid kaugemale, siis on ka meie areng forsseeritum ning tervikuna pole see mitte «järelejõudmine» läänele, vaid pioneeriks olemine (naiste sedavõrd ulatuslik tööturul osalemine, haridus jne). Seega ei oleks ehk kohanegi võrrelda võrdõiguslikkuse puhul samu näitajaid, kui nende sisu ilmsesti on erinev isegi samas kultuuriruumis, st Euroopas.

Soolisest võrdõiguslikkusest rääkides tuleb tõdeda, et edetabelid lähtuvad tavaliselt väga selgelt mingist kontseptuaalsest lähenemisest «võrdsusele» ja võrdõiguslikkusele, kuid Eesti (ja Eesti-sarnaste riikide) olukorras on vaja need aluslähenemised ja teooriad lahti võtta ja uuesti kokku panna, et jälgida oma liikumist ühel või teisel indeksijadal.

Esiteks valitseb Eestis (ja meiesarnastes riikides) «senitundmatu» sookord. Eriti raske on valitsevate teoreetiliste skeemidega kokku viia taandarengut ebavõrdsuses, sh naiste selgelt nõrgemat majanduslikku positsiooni, mis samas käib kaasas isegi Skandinaavia maadega võrreldes edumeelsete soopoliitikate ja eriti «sookäitumistega». Euroopa suurimat soolist palgavahet on väga keeruline seletada. Ei ole selge, kuidas on naistest inimkapitali mõttes nõrgemad mehed ja naiste suhtelise positsiooni taandareng ühiskonnas pärast sotsialismiaega omavahel seotud.

Peale selle vastuolu tõlgendamise tuleks aga kaaluda, millised võimalused on ühiskonnal soolise ebavõrdsuse vähendamiseks – seda olukorras, kus eeskujusid tuua ei ole.

Osalen praegu ühes uuringuprojektis, mille fookuses on ebavõrdne kohtlemine Eestis. Tegime selle raames põhjalikud rühmaintervjuud nii eesti, vene kui inglise keeles, kokku osales neil 50 inimest. Uurides alustuseks, kas Eestis esineb üldse mingeid probleeme võrdse kohtlemisega, selgus eesti keeles toimunud intervjuudest, et peamised probleemid on sooline ja seejärel majanduslik ebavõrdsus. Inglise keeles tehtud intervjuudes tõsteti esmajärjekorras esile just suurt majanduslikku ebavõrdsust ja seejärel soolist ebavõrdsust. Venekeelsetes intervjuudes rõhutati esmalt ebavõrdsust rahvusega seotud asjaoludel, seejärel üldist majanduslikku ebavõrdsust ühiskonnas.

Praegust olukorda ei peeta Eestis õiglaseks. Kui me neil teemadel arutleme ja lahendusi otsime, on võimalik jõuda õiglasemale tasakaalule lähemale.

Ma usun, et me suudaksime luua Eestis sellise ühiskonna, kus meil ei ole nii suurt «seletamatut» palgalõhet. Usun seda osaliselt seetõttu, et meil on hea haridus ja kirjaoskus (meie õpetajad on teinud väga head tööd), nii paljud on orienteeritud tööturul osalemisele, ja osaliselt seoses sellega, et Eesti on nii väike. Me saame sellega hakkama. Ma pakun, et see on peaaegu et veel parem väljakutse kui maailma kõige kiiremini kokkutõmbuva riigi tiitel.

Paluks järgmisesse valitsusse rohkem naisi – paluks järgmisel peaministril lihtsalt mitte leppida, kui koalitsioonierakonnad pakuvad ainult meeskandidaate, ja palun ka presidendil kabineti koosseisu kinnitamisel jälgida ühe argumendina naiste esindatust. Ja mis teie arvate, kas sel naisel võiks ehk olla ka võõrapärane nimi?