Jarmo Mäkelä

FOTO: Pm

Ilmajoe muusikafestivali laval seisab vastuoludest räsitud Urho Kekkonen kahe naise, tumedapäise ja blondi vahel. Kuusineni tütar ahvatleb, Karjala neiu hoiatab. Kekkonen langeb viisil, millega käsikirja autor Lasse Lehtinen röövib talt au tema suurima võidu hetkel.

Rootsi rahva hinge pärast võitlevad kaks lugu, vana ja uus. See vana on meile tuttav. Kui Nõukogude Liit oli täies jõus ning selle relvajõud asusid Rootsist kiviviske kaugusel, Läänemere teisel kaldal, ei liitunud Rootsi NATOga. Nüüd on Venemaa nõrk, selle riigi relvajõud on Soome lahe kaugeimas sopis ning vahetut sõjalist ohtu pole. Miks peaks siis Rootsi praegu NATOga liituma? Kui üllatusrünnak üle Läänemere ei saanud tõeks külma sõja ajal, kuidas võiks see praegu tõeks saada?

Uus lugu esitab vanale loole väljakutse häbitu väitega. Kahe aastasaja vältel on Rootsi olnud põhjala stabiilsuse kindlustuspoliis. Praeguseks on Rootsist saanud põhjala stabiilsust kõigutav tegur. Rootsi on lasknud oma kaitsevõimel nõrgeneda viisil, mis teeb Rootsist geopoliitiliste spekulatsioonide objekti. Rootsi on loobunud maakaitse põhimõttest ja üldisest ajateenistusest. Naaberriikidele antud solidaarsuslubadus – Rootsi ei jää kõrvaltvaatajaks, kui naabreid ähvardatakse – on sõnakõlks.

Lõpliku löögi Rootsi kaitsevõime usutavusele andsid NATO kaitseplaanid Balti riikide jaoks. Neis lähtutakse sellest, et Balti riikide kaitsmiseks on vältimatult vajalik toetuda Rootsile. NATO peab saama olla kindel, et Balti riikide kaitsjad saavad võimaliku kriisi algusest peale kasutada eriti just Rootsi lennuvälju.

Uue loo tuum on selline: Rootsi ei suuda tagada, et tema territoorium on kriisi ajal takistusteta NATO kasutuses. See sai ilmsiks siis, kui Rootsi kaitsejõudude juhataja tõdes, et Rootsi suudab oma territooriumit kaitsta maksimaalselt nädal aega. Ka Rootsi meedia virgus, märgates, et Venemaa õhujõud harjutavad tegevusi, millega nad saaksid kriisi puhkedes takistada lääneriike võtmast oma kontrolli alla Rootsi õhuruumi. NATO peab nüüd kindlustama, et saab Rootsile toetuda ka sel juhul, kui vastaspool on sinna enne kohale jõudnud.

Nende vastakate lugude vahel olles teeb Rootsi oma otsuse. Riigis korraldatakse 2015. aastal kaitserevisjon, mille ühes lähtekohas leppisid juhtivad erakonnad kokku juba mõni aeg tagasi. Suund on selge: oht on Venemaa, mitte niivõrd sõjalistel põhjustel, kui selle riigi sisemiste arengute tõttu.

USA ja Saksamaa otsivad palavikuliselt võimalusi, kuidas muuta üha tülikamaks muutuvat ja sõjaliselt tugevnevat Venemaad leplikumaks. Selle kaasmõjusid oleks hädasti tarvis rahvusvahelise poliitika ja majanduse probleemide lahendamiseks. Üks võimalus on, et Venemaad ärritavad NATO laienemise plaanid külmutatakse. Kui Rootsi ei jää ootama NATO ukse sulgumist, vaid astub sealt sisse, kuidas siis Soomes samme seataks?

Eriti Rootsi vasakpoolsed – opositsioonis olevad sotsiaaldemokraadid ja rohelised – mõistavad palju karmimalt ja selgesõnalisemalt kui valitsus hukka Venemaa tegevuse kodanikuühiskonna mahasurumisel. Nad rõhutavad jõuliselt, kui ohtlik on Venemaal toimuv Rootsile. Soomes kaitsevad röövkapitalistide valitsetud, läbi ja lõhki korrumpeerunud idanaabrit vasakpoolsed, just nagu vanade aegade mälestuseks.

Ilmajoe muusikafestivali laval variseb Honka-liit kokku. Juba kokku kuivava jõuga Väino Tanner lükkab tagasi Kekkoneni lepingut pakkuva käe ja manab: «Bolševism kõduneb, kommunism hävineb! Elada ei rahvas suuda, kes iseendalt varastab… Mulle vabadus on tähtsaim!» Nüüd mööname ka meie – järeltulijad – ujedalt ja peaaegu andekspaluvalt, et meil pole ühised väärtused mitte ida, vaid läänega. Ent ikka veel ei ole meil piisavalt julgust selgelt tunnistada, et neid väärtusi on vaja ka ühiselt kaitsta.