Hanneli Rudi: elu ja surma küsimus

Hanneli Rudi Foto: Peeter Langovits

Iga kord, kui juhtub mõni õnnetus ratturiga, on netifoorumid täis parastavaid autojuhte, kelle kinnitusel on kaherattalistel sõitjad kõiges ise süüdi. Sõidavad, nagu jumal juhatab, liikluseeskirjadest ei tea midagi, kui teavadki, siis ei pea neist kinni ning kiivrit ei kanna nad ka – sellised on tüüpilised etteheited.

Sõidan rattaga linnaliikluses juba aastaid ja püüan eeskirjadest kinni pidada, aga aina enam süveneb minus veendumus, et kui elu armas, siis vähemalt Eesti teedel pedaalides tuleks rattasõidust loobuda.

Tallinna piiril Pääskülas on paarikümnemeetrine lõik, kus liikluseeskirjadest kinnipidaval ratturil tuleb linnast välja minnes sõita keskmises reas, sest kolmest rajast kõige parempoolsem keerab Laagrisse.

Eelmisel pühapäeval rattaga seda lõiku läbides möödus üks tume masin (automarki ja numbrit ei jõudnud ehmatusega märgata) minust vaid mõne sentimeetri kauguselt. Ometigi oli vasakpoolne kõrvalrada täiesti vaba.

Paar autot hiljem tulnud kuldse Kia juhi arvates on mu elu ilmselt üksluine ja ta otsustas sinna elevust tuua samuti napilt mööda sõites, aga et efekt oleks veel suurem, siis andis ta vahetult enne möödasõitu seljataga signaali. See manööver mõjus, mu käed hakkasid kergelt värisema ja ratta võttis vibama. Seda enam, et mul oli laps rattatoolis.

Selliseid lolle nalju tegid Eesti veoautojuhid 15 aastat tagasi, aga nüüd on nemadki Euroopa teedel roolides aru saanud, kui nõme see on. Tuttav pakkus, et võib-olla tahtsid juhid mulle märku anda, et seal on ohtlik liigelda. On küll ohtlik ja kui saaks, siis ma seal ei sõidaks, aga alati ei õnnestu seda lõiku vältida.

Ilmselt jääb mul vaid üle õnnelik olla, et need n-ö hoolitsevad juhid ei pidanud vajalikuks möödasõidu ajal paluda kaasreisijal ust lahti teha, et see saaks mulle öelda, mida nad mu sealsõitmisest arvavad.

Kui tuttavate ratturitega rääkida, siis tuleb välja, et sarnaseid probleeme on ka teistel. Rattaga iga päev tööl käiv kolleeg on hädas ühe bussifirma juhtidega, kes teda raudse järjekindlusega üritasid teelt välja sõita, kuigi ta sõitis igati eeskirjade kohaselt. «Nad on oma plekist karbis ja ei saa lihtsalt aru, kui ohtlik see on,» tõdes ta.

Kindlasti on ka ratturite seas jõmme, kes kaasliiklejatega arvestada ei oska, aga milleks hirmutada neid, kes eeskirjade kohaselt sõidavad? Seda enam, et sellistel rumalatel naljadel võivad ühel hetkel olla traagilised tagajärjed.

Mida aeg edasi, seda enam on ka pealinnas neid inimesi, kes kasutavad oma igapäevaseks liiklemiseks ratast. Enam pole haruldane vaatepilt kontorikostüümis emast, kes laps rattatoolis lasteaeda väntab. Ehk oleks autojuhtidel aeg jalgratturitega harjuda. Ilmselt kõige parem moodus selleks on ise auto asemel rattaga linnas ringi sõita. Just eile oli uudistes, et aeti alla peateel liikunud rattur. Äkki oleks ka autojuhtidel aeg hakata liikluseeskirjadest kinni pidama.