Rock Summer 25

FOTO: promo

Ajas muutuvad inimeste endi lood järjest väiksemaks ning lugusid hakkavad rääkima dokumendid. Neis on muidugi ka inimesed, kuid peamiselt vaid selleks, et kirjeldada protsessi, kuidas üks asjaolu viis teiseni ja miks kõik lõpuks nii oli. Ülejäänud inimesed on neis dokumentides pigem statistika.

Sündmuste põhjuste ja tagajärgede mõistmine on perspektiivi tajumiseks hädavajalik, aga vaid osa ajaloost tehakse vaibaga võimukoridorides. Teine osa tehakse seal, kus on statistika – inimesed, kellel ei ole erilist võimu üksinda midagi muuta. Näiteks rokkfestivalil.

25 aastat tagasi peetud esimene Rock Summer on samuti osa Eesti vabanemise ajaloost. Noored on igasuguse poliitilise režiimi ajal enam-vähem ühesugused. Kuigi eelmisele põlvkonnale tundub alati, et noorus on hukas, soovitakse lõbu ja põnevust sünniaastast hoolimata. Rock Summer kinnistas omas ajas inimeste jaoks teadmise, et ollakse lääne kultuuriruumi osa. Ja ajale iseloomulikult ei olnud Rock Summer noorte või fännide üritus, see oli massiüritus, sest kõik tahtsid end tunda osana läänemaailmast.

Tänapäeval on sõnapaaril «pehme mõjujõud» ebasiiruse kõrvalmaitse: seda jõudu rakendatakse ühiskondades siis, kui «kõva» ei saada või ei taheta rakendada. Ent ka Rock Summer oli «pehme mõjujõu» kandja. See festival ei andnud mitte ainult siinsetele inimestele võimalust vaadata läände, vaid andis läänest tulnuile võimaluse näha siin toimuvat ja mitte ainult närust olmet, vaid ka suurt vabadussoovi.

Toonane Nõukogude Liit oli paljudes utoopiates kirjeldatud idealismi kokkuvarisemine. Tõepoolest, seda korraks vaatamas käia on huvitav, kuid selles elamise kogemust vaevalt et keegi endale sooviks.

Ometi, artistide lood säärastest paikadest leiavad alati rohkem kuulajaid ja kaasaelajaid kui ükskõik kui oluliste poliitikute kommentaarid. Ega asjata kutsuta filmistaare abiprojektide reklaame vedama – nende kaudu on kannatajate või võitlejatega samastumine palju lihtsam.

Kokku toimus Rock Summer üheksal suvel (1990. aastal jäi festival ära pingeliseks muutunud olukorra tõttu). Viimane festival peeti 1997. aastal. Selleks ajaks oli Eesti olnud kuus aastat vaba ja meil oli viis aastat olnud oma raha.

Kultuurisilda polnud enam vaja, sest Eesti inimesed olid juba seal, kus tahtsime olla.

Seepärast on täna ja homme toimuv «Rock Summer 25» nostalgiaüritus, kus pole mõtet taga nutta aega, mil põlve otsas sai valmis nikerdatud suurepärane festival, vaid tuleb loota, et me enam ei pea enda läände kuulumist tõestama rokkfestivali korraldamisega.