Ma ei ole reetur ega kangelane. Ma olen ameeriklane,» ütles Edward Snowden (29), kui oli paljastanud materjalid, mis tõestavad, et Ühendriikide eriteenistused koguvad infot, kuulavad pealt ja salvestavad salajase programmi PRSIM abil andmeid internetikasutajate kohta.
Aastaid USA luure heaks töötanud Snowden ei paljastanud uut saladust – võimude kontroll interneti üle on teada mitte üksnes autoritaarsetes, vaid ka demokraatlikes riikides. Juba riigi üks kolmest põhitunnusest territooriumi ja rahva kõrval on valitsus, mis peab suutma elanikkonda tõhusalt kontrollida. Seda, et võimud jälgivad küberruumi, võib pidada ebameeldivaks enesestmõistetavuseks – see tekitab küll ebamugavust, kuid pole kellelegi üllatus.
Arvutit, iPadi või nutitelefoni kasutades istume nagu mikroskoobi all. See teadmine pole kasutajate internetioptimismi aga kahandanud. Enamik inimesi kinnitab Facebooki või Google’i privaatsustingimused neid eelnevalt lugemata, andes õiguse oma isiklike andmete kasutamiseks. Mõlemad kuuluvad seejuures üheksa IT-firma hulka, mille kasutajate kohta USA Snowdeni sõnul automaatselt andmeid talletab.
Kuigi Snowdeni paljastustest võib järeldada, et Ühendriikide 9/11-järgne luureparanoia pole demokraadist Barack Obama ametiajal kadunud, vaid isegi võimendunud, seisneb tema lekitatud info olulisus selles, et terrorismivastase võitluse loosungi all läbi viidav jälgimine internetis on palju laialdasem, kui kasutajatele öeldud ja seadused ette näevad.
Jutt ei käi üksnes siseriikliku inforuumi jälgimisest, vaid ka teiste sõbralike riikide kodanike järel nuhkimisest. Jälgimise ulatuslikkus pole praeguseni selge, kuid teave, nagu soritaks ka Euroopa riikide – teiste seas Eesti – kodanike netiliikluses, on sundinud Ühendriikidelt aru nõudma kõige kõrgemal poliitilisel tasemel.
Nagu ka Wikileaksi eestkõneleja Julian Assange’i puhul on meedia ühelt poolt Snowdeni heroiseerinud salatseva valitsuse silmakirjalikkuse paljastamise ja Suure Venna varjatud kavatsuste päevavalgele toomise eest. Teisalt on seatud kahtluse alla tema motiiv ja info usaldusväärsus ning nimetatud teda reeturiks, nohikuks ja eksinud üksiklaseks.
Välja on uuritud, et ohvitserist isa ja kohtuametnikust ema pere noorima lapsena on Snowden keskkoolist välja kukkunud ning teda ei värvatud erivägedesse, kuhu ta soovis pääseda. Küll aga peeti teda kõlbulikuks töötamaks USA kõige salajasemaks peetavas luureametis NSA ja CIA tehnilise abina. Viimati töötas ta NSA heaks töötavas erafirmas Booz Allen.
Snowdeni sõnul teenis ta 200 000 dollari suurust aastapalka ning nautis koos tantsijannast tüdruksõbraga Hawaiil stabiilse karjääri mugavusi. Mis sundis teda oma senisest elust loobuma ja kaasas neli arvutit, Rubiku kuubik, mõned riided ning ameerika uuriva ajakirjaniku Barton Gellmani raamat «Angler» Hongkongi pagema ja USA võimude vastu astuma? See on vastuseta küsimus, mis võimaldaks mõista tema kavatsust ja luua vajalik kontekst.
«Minu ainus motiiv on informeerida avalikkust, mida tehakse nende nimel ja mida tehakse nende vastu,» põhjendas ise oma isiku avalikustanud Snowden, kelle sõnul ei saa ta lubada USA-l hävitada privaatsust, internetivabadust ja inimeste põhivabadusi kogu maailmas.
Snowdeni isik polegi kõige olulisem, kuid tema paljastusel on tõenäoliselt suur mõju, kuidas tulevikus defineeritakse avalikku huvi. Diskussioon rahvusliku julgeoleku ja küberruumis kodanike privaatsuse vahel on olukorras, kus interneti tähtsus aina suureneb, üha vajalikum. Ilma Snowdeni paljastuseta võinuks see jäädagi toimumata.