Elu- ja kultuuri­rännakutel koos Ain Kaalepiga

Foto: Sille Annuk

Kümmekond päeva tagasi, 4. juunil oma elu 87. verstaposti läbinud Ain Kaalepi – Eesti õpetaja, praeceptor Estoniae, nii on kutsunud teda Jaan Kross – neljandat essee- ja proosaraamatut (varasemateks on «Maavallast ja maailmakirjandusest» 1984, «Kolm Lydiat» 1997 ja «Jumalatosin» 2008, viimatimainitu sisaldab ka pisinäidendeid) soovitan lugema hakata tagantpoolt kolmanda tekstina taastrükitud Sirje Oleski intervjuust autoriga. See on tehtud septembris 1994.

Eesti on nüüd päriselt vaba, viimasedki Vene okupatsiooniväed on lahkunud, Kaalepi kunagisest ülikoolikaaslasest ja sõbrast Lennart Merest (just Merest ja mitte Merist, sellestki on raamatus artikkel!) on saanud iseseisvuse taastanud riigi esimene president, uhke Estonia laev seilab veel mõne nädala Eesti ja Rootsi vahet, et siis, 28. septembril kaduda merepõhja igavesse öhe, otsekui hoiatus Eesti saatuse haprusest.

Küllap on sellest hapruse-teadvusest kantud ka raamatu viimane, lausa testamentlikult mõjuv tekst ««Eesti Vabariik» – võlusõnad». Kaalep muretseb selles, vabariigi aastapäeva eel 19. veebruaril 1999 ilmunud mälestuspalas «riigitüdimuse» pärast, mis ju ilmutas end 1930ndate lõpuski, nii et ei osatud enam tajuda Eesti riigi enesestmõistetavuses sisalduvat imet. «Mulle tundub, et oleme jõudnud aega, kus vabariigi olemasolu on nii väga enesestmõistetav, et igapäevased mured varjutavad tihtipeale neid ideaale, mis innustasid meid kümmekond aastata tagasi,» tunnistab ta ja küsib: «Kas sõnad «Eesti Vabariik» on veel võlusõnad, nagu nad olid?» Peaksid olema, kõlab luuletaja vastus.  

Intervjuus avaneb Kaalepi elukäik pärast Soomest tagasitulekut (aga raamat algab Soomega, Kaalepi esimese, loomingulises biograafias olulise luuletuse «Paat» taastrükiga – esmatrükk Soome armee eesti rügemendi paljundatud väljaandes Kodutee 1944 – ning mälestuslugudega JR 200-st ja «soome poistest») vormiderohke maastikuna. Sellel on lootuste kõrgendikke, käänulisi teid, padrikuid ja konfliktide kärestikke. Ja Kaalepit ennast sellel maastikul – aga «maastik» on üks Kaalepi südamesõnu! – näeme kultuuritahtelise, avatud, ent sisimas põhimõttekindla eesti vaimuinimesena. Võitleva humanistina – nii ta end ja mõndagi oma kaaslast selleks peab. Intellektuaali ja filoloogina par excellence.

Ja loomulikult näeme sellel maastikul Kaalepit sidemetes kümnete inimestega, kellesse tema algsuhtumine lähtub «kenadusest» («ma ütlen siiamaani, et enamik inimesi ei ole sugugi halvad, vaid ikka kenad»), kuid kes ei jäta ilmutamata oma allergilisust harimatuse, labasuse ja reetlikkuse suhtes. Kes oleks aga Kaalep ise olnud, mis temast oleks saanud, kui Eesti saatuseks poleks olnud langeda Nõukogude, aga selle varjus ikkagi Vene okupatsiooni ohvriks? Nii et see režiim klassifitseeris teda «patenteeritud vaenlasena», tema ise pidas aga end teadlikuks nõukogudevastaseks eestlaseks. Kas oleks siis Kaalep niisugune kõrge luulekultuuriga looja – «luulekultuur» on Kaalepile oluline väärtusmõõt teiste luuletajate hindamisel –, kellena me teda aastakümneid tunneme? Selles pole Kaalep ise sugugi kindel. Küll aga on ta kindel, et ta oleks eesti keele õpetaja Treffneri gümnaasiumis, mille kasvandik ta isegi on olnud, professor ehk ülikooliski ja «midagi Ants Orase taolist» – tõlkija, kriitik, teiste maade kultuuride vahendaja. Valgustaja.

Kõiki neid omadusi kohtabki lugeja koos Kaalepiga rännates toonasel Ida- (DDRis) ja Lääne-Saksamaal (Kölnis), läbi Baudelaire’i prantsuse kirjanduskultuuris, läbi Moskvas kohatud Avignoni neidude Provence’is, Moskvas endas, Gruusias, Armeenias, Aserbaidžaanis, Tšehhis, Leedus jm, kuhu teda on viinud kirjanduslikud konverentsid ja esinemiskutsed. Need on ühelt poolt reisiaruanded, milles Kaalep esineb võrratu ekskursioonijuhina (tekstidesse ongi pikitud rohkelt kirjandus- ja kultuuriloolisi ekskursse), teiselt poolt mälestused, kolmandalt poolt portreed, neljandalt poolt vestlused, viiendalt poolt tõlkekriitilised märkused, isegi analüüsid – kõik see pakituna vesteid meenutavasse vormi.

Ainult üks osutus sellele vestelisusele: ei möödu lehekülgegi, kui me ei leia Kaalepilt jutustaja ja kuulaja vahelist suhet kinnitavat sõna «muidugi». Mõnele tekstile on autor lisanud väikese kommentaari. Neid võinuks rohkemgi olla. Tekstis ette tulevad ajatähised nõuavad lugejalt vaatamist artikli lõppu, et millal ja kus see või teine tekst on varem ilmunud.

Kaalepi «Kodu kõikjal kaasas» on rikastav lugemine. Eeskujulik näide kultuurist kui kommunikatsioonist, milles kogu aegruum avaneb võrgustikuna. Aga selleks vajab iga kultuur ka Ain Kaalepi taolisi teejuhte. Võime olla tänulikud, et meie keskelt on sirgunud seesuguseid loovaid õpetlasi.


Raamat

Ain Kaalep

«Kodu kõikjal kaasas»

Tänapäev, 2013

247 lk