Vett pritsib Joel Sang, tema tembutust vaatavad Vaino Vahing (seljaga) ja keegi tundmatu mees.

FOTO: Erakogu

Mis te siin sellest kinnikasvanud tiigist pildistate! Tulge parem minu maja juurde!» Nõndamoodi kutsus ajakirjanikku ja fotograafi kruusasel külavaheteel enda poole kulunud lodumütsiga külamees, nägu naerul.

Tiigi algusaegadel kümblevad vees Joel Sang (esiplaanil), keegi identifitseerimata jäänud mees ja Vaino Vahing (paremal).

FOTO: Erakogu

Tiiki on asunud kaevama Mati Unt (esiplaanil), Vaino Vahingu isa Artur (vasakult), Tiiu Tepandi, Mare Puusepp ja Tõnu Tepandi.

FOTO: Erakogu

Vaino Vahing rõõmustab, et lõpuks ometi läks jutt tiigi kaevamise vajadusest üle tegudeks.

FOTO: Erakogu

Vaino Vahingu sünnikodu väravast mõniteist meetrit üle kruusatee kaevatud tiigi kaldal kasvab lopsakas taimestik.

FOTO: Margus Ansu

FOTO: graafika: Silver Alt

Lahkele kutsele vaatamata pakkus kõrgest rohust ja võsast, aga ka kaskedest ja ümmarguse võraga pajust ümbritsetud tolmuse pinnaga piklik tiik rohkem huvi kui viimistletud kaldaga sõõrjas koduveekogu.

Sest kuigi tiik kruusatee ääres näeb välja täiesti hooletusse jäetuna, on sellel kultuurilooline tekkelugu. Põhjust kaevamist meenutada annab eriti asjaolu, et praegu on kultuuripärandi aasta.

Vaino Vahing Aravult

«Vaino pani saiatükke korvi, viskas korvi nöörijupiga tiiki ja tõmbas varsti välja,» meenutas külamees. «Paar kokre ikka oli sees.»

Nüüdki lõi keegi lupsu ja jättis pinnale laineringid.

Tartumaa idaosas, Lämmijärvest vähem kui kümne kilomeetri kaugusel asub Aravu küla. Selle on kuulsaks teinud nimetatud Vaino, perekonnanimega Vahing. Seal ta talvel 1940 sündis, sealt läks ta Tartusse meditsiinikooli ja seejärel ülikooli arstiteadust õppima. Psühhiaatriaga jäi ta tihedatesse suhetesse kogu eluks ja oli ka sellel alal tuntud, rohkem kuulsust tõid talle aga kirjandus ja teater.

«Suurem huvi teatri vastu tekkis mul kusagil kuuekümnendate lõpul ja seitsmekümnendate algul,» meenutas ta vestluses Riho Laurisaarega Eesti Raadios detsembris 2005. «Siis just jällegi Vanemuise kaudu ja Mati Unt oli üks initsiaator.»

Nimelt tellis aastail 1966–1972 Vanemuise kirjandusala juhataja ametis olnud Mati Unt Vaino Vahingult näidendi. «Potteri lõpp» valmis kahe nädalaga 1971. aastal. Üsna kohe valmis ka teine näidend, «Suvekool». (Need ja mõned järgmised tsitaadid ja faktid on raamatust «Vahing. Mälestusi Vaino Vahingust», koostanud Külli Trummal, Hermes, 2011.)

«Potteri lõpp» jäi toona paberile ja jõudis vaatajate ette Mati Undi lavastusena alles 2002. aastal Vanemuises.

«Suvekooli» käsi käis palju paremini, nimelt nägi see prožektorite valgust Pärnu teatris sügisel 1972 Ingo Normeti lavastuses, seejärel Vanemuises 1997. aastal Kalev Kudu käe all. Suvel 2004 tõi Mati Unt selle Karepal vabas õhus vaatajate ette Rakvere teatri trupiga.

Küllap oli Undil seda põnev teha. Mitte et ta oleks teadnud, et see on tema viimaseid lavastusi, vaid seepärast, et ta teadis täpselt, kui palju on Vahing näidendisse elust maha kirjutanud ja kui palju on puhas fantaasia.

Olid nad ju tihedasti seotud ringkonnaga, kuhu kuulusid ka lavastaja ja näitleja Evald Hermaküla ning näitleja Tõnu Tepandi, kirjanikud Paul-Eerik Rummo ja Joel Sang, mõnigi hiljem tuntud teadlane ja kuulus kunstnik ...

Nii et see tiik, mida Vahingu näidendis «Suvekool» on mitmel korral nimetatud, pidi olema Undil seda Karepal lavastades silme ees, ja küllap ta itsitas mõnigi kord, kui näitlejad pidid ütlema oma repliike tiigi kaevamisest.

Pildid sahtlipõhjast

Viis aastat tagasi märtsis surnud Vahing oli ajakirjandussõbralik mees. Ta kirjutas teatriarvustusi ja muidki artikleid ka Postimehele. Vahel astus ta lihtsalt niisama toimetusse juttu puhuma. Tuntud oli tema huvi fotograafia vastu.

Paar kuud tagasi leidsime toimetuses ühest kõrvalisest sahtlipõhjast paki vanu fotosid, millest suurema osa on Vahing ise pildistanud. Mõned neist on ta üles võtnud Aravul.

Ühel tuhmil fotopaberil on esiplaanil Mati Unt. Tema selja taga käib labidatöö. Tiik ulatub kaevajatel poolde säärde. Kahel läikega paberile suurendatud fotol on näha mudase servaga tiigis sogase veega solberdamas kolme meest, üks neist kindlasti Vahing. Kes on ülejäänud?

Fotod meilitsi saanud Joel Sang tunnistas, et tal on tiigivees olevate isikute identifitseerimisega raskusi.

«Ühel pildil olen esiplaanil külitsi mina, paremal en face Vahing. Kes on kolmas, ei oska öelda,» teatas ta. «Teisel pildil olen näoga piltniku poole mina, seljaga kaadris vist Vahing. Kolmandal pildil tunnen ära ainult Undi. Küllap on teised Vahingu kodused. Kerge kahtlus on, et labidaga mees võib olla Tõnu Tepandi.»

Entusiasm kadus õhtuks

Tõnu Tepandi sai pildid, kaevas mõned päevad oma mälus ja rääkis siis, et fotodel on kaks erinevat tiigi kaevamise faasi. Esimene on jäädvustanud selle aja, kui Vahing aina rääkis ja rääkis, et vaja tiiki ja tiiki on vaja. «Seesama ideoloogia, mis läheb «Suvekoolist» läbi. Et kui maja põlema läheb, saab sealt vett võtta,» lisas Tepandi. «Eks see jutt tiigist käis ikka alatihti. Ma ei jõudnud enam jorutada, ma ütlesin, et lähme ja kaevame selle tiigi siis valmis.»

Tepandi tundis ühel pildil ära lisaks Undile iseenda, ta kaevab parajasti paremal. Vasakul on Vahingu isa Artur, kes juhtis tööd, kalda ääre peal on Tiiu Tepandi, Tõnu Tepandi tollane naine, tema kõrval labidaga laulja ja näitleja Mare Puusepp, tookord Undi abikaasa.

«Me kaevasime heinamaal, ja töö oli väga ränk,» lisas Tepandi. «Unt ka töötas, aga Vahingut polnud eriti kaevamas. Me olime minu meelest täiesti kained seal – selle pärast, et naised ka kaasas ja nõnda edasi. See oli üks igavene rassimine, Unt pidi vahepeal otsad andma, aga siis puhkasime ja siis jälle kaevasime.»

Päeva lõpuks võttis labidatöö võhmale ja entusiasm kadus ära. «Ja sinna ta siis jäi. Üks või teine kaevas seal vist hiljemgi, aga ma ei ole päris kindel. Vaintsa isa tõi lõpuks seltsimehe kohale ja see siis kopaga tegi tiigi lõpuni valmis,» rääkis Tepandi.

Tiigis solberdamise fotod võisid tema arvates olla tehtud järgmisel või ülejärgmisel aastal.

Kuupäevad «Päevaraamatus»

Mõned kuupäevad annab asja kohta Vaino Vahing oma «Päevaraamatus» (Vagabund, 2006).

Näiteks 30. augustist 1970 pärinevad laused «Maimu sünnipäev, tiigi kaevamine Aravul. Tepandi kukub trepilt kõrva katki.» Ja 21. septembrist samal aastal: «Maal tiiki kaevamas. Kui kopp jõudsalt mulda tõstis, hakkas koplist hale. Kui lõpuks 20-meetrine tiik nagu suur irevil servadega haav keset koplit jäi, olin pettunud. Labidaga kaevatud tiik sellist tunnet esile ei kutsu.»

Järgmisel suvel, 22. augustil 1971 kirjutab Vahing muu hulgas järgmist: «Aravul külas Mati Unt, Ingo Normet ja Joel Sang. [---] Õhtul käisime saunas ja poriaugus, tiigis. Hiljem lauas sundimatu vestlus.»

«Päevaraamatu» sissekandes mainitud Maimu oli üks Vahingu elu peategelasi, tema abikaasa aastail 1969–1979. Vaadanud nüüd vanu fotosid, kirjutas Maimu Berg muu hulgas järgmist.

«Tiigi olen ammu unustanud, seal käisin viimati ujumas aastate eest, kodus oli ainult Vaino ema, ilm oli kuum ja parema veekogu puudumisel tuli tiiki jahtuma minna. Siis oli see vist juba põhjatuks muutunud, ma ei tea, jalgu ma põhja lasta ei proovinud,» meenutas ta.

Maimu Bergi arvates sobis tiigi kaevamine kogu omas õhinas ja absurdis oma aega. «Varsti kolisid ka kogred sisse ja kõik oli nagu peab. Pärast seda tiik enam elevust ei tekitanud, happening oli ju toimunud ja tõtt-öelda edukalt ...» lisas ta.

Praegu kuulub Aravu majapidamine Vahingu viimasele elukaaslasele Ele Süvalepale, kes on Tartu Ülikooli õppejõud ja käib seal põhiliselt suviti. Tiik kuulub teise kinnistusse, aga Süvalepal ei ole keelatud sealt vett võtta, kui suvel on tarvis taimi kasta.

Sealsamas lähedal, vähem kui kümne kilomeetri kaugusel asub Mehikoorma surnuaed, kus puhkab oma viimset und Vaino koos vanematega. Vainot ja tema isa Arturit meenutas kruusateel kohatud lodumütsiga külamees rõõmsal meelel. Ja tiigi kaevamist ja Tõnu Tepandit, kes ei peatunud Arturi tehtud õunaveini mekkides enne, kui 20 liitrit oli otsa lõppenud.