Garri Raagmaa: euroopa köis – las lohiseb!

Foto: SCANPIX

Euroopa Komisjon andis 29. mail Eestile viis soovitust, tehes seda üsna tungival moel. Kõik need soovitused tulenevad probleemidest, millele tuleb kiiresti lahendus leida. Juba on avaldatud arvamust, et meil neid soovitusi vaja ei ole, me ju ise targad! Riigikantselei Euroopa Liidu asjade direktor Juhan Lepassaar on lausa väitnud, et Eesti pole kunagi viinud ellu otsuseid, mis eiraksid kokkulepet (PM 3.06).

Tuletaksin meelde katset rahastada Eesti Rahva Muuseumi kui kultuuriobjekti regionaalse arengu meetme alt. Tegelikkus ongi märksa mitmetahulisem. Eestlased on läbi aegade näidanud, et paberil on kõik korras ja tegelikult aetud rehepapi kombel ikka «oma asja».

Komisjoni viies soovitus kõlas: «Tasakaalustada paremini kohalike omavalitsuste tulud ja neile pandud vastutus. Muuta kohalike omavalitsuste tegevus tõhusamaks ja tagada kohaliku tasandi avalike teenuste kvaliteetne pakkumine.» Ja sellele eelnes selgitus: «Teenused, mida kohalikud omavalitsused on seadusega kohustatud pakkuma, on enamikus sektorites, eriti pikaajalise hoolduse, peredele suunatud toetusteenuste, tervishoiuteenuste ning haridus- ja transporditeenuste sektoris puudulikud. See on tingitud kohalike omavalitsuste vähesest haldussuutlikkusest ning asjaolust, et nende tulud ja vastutus ei ole tasakaalus. Elujõulist kava kohalike haldusasutuste tegevuse parandamiseks seni koostatud ei ole.»

Ma ei hakkaks eeltoodut analüüsima, vaid esitan hakatuseks kolme omavalitsusjuhi arvamusavaldused, mille kõigi mõte on veenda keskvalitsust just neile kohalikele objektidele perioodil 2014–2020 eurotoetusi eraldama.

Esimene suur lobi toimub selle nimel, et Euroopa Regionaalarengu Fondi rahaga ehitada Tallinna lähivaldadesse, nagu näiteks Harku, Rae ja Viimsi, uusi lasteaedu (Jan Trei «Mõelgem ka taadile», PM 6.05). 2000. aastate ehitusbuumi ajal kolisid tuhanded noored pered eeslinnadesse ja puuduliku planeerimise tagajärjel tekkis elukondlike teenuste defitsiit. Nüüdseks on tallinnastumist taga õhutanud Jüri Mõis Harku valla lasteaiakohtade puuduse pärast lausa kohtuse kaevanud. Et arendajatel jäid pahatihti rajamata ka teed-tänavad ja vesi-kanalisatsioon-drenaaž, siis on vallad taristut ehitades tõsises rahahädas. Järelikult, kui on probleem, tuleb euroraha ja lahendame ära.

Euroopa Regionaalarengu Fondi eesmärk on toetada – pange nüüd hästi tähele – jätkusuutlikke tootlikke investeeringuid, et luua uusi ja kindlustada olemaolevaid töökohti. Selleks võib vaesemates Euroopa piirkondades (sihtala 1, sealhulgas ka Eestis) investeerida infrastruktuuri ja ettevõtete tugiteenustesse. Kui selles kontekstis mõelda Eesti pikaajalise tervikliku arengu peale, siis ei paista asjad enam nii lihtsad.

Regionaalarengu fondi raha kasutamine Harjumaa lasteaedade ehitamiseks tähendab, et näiteks Valgas ja Narvas, kus toimub massiline elanike väljaränne ja lasteaiad kipuvad tühjenema, jäävad selle võrra ettevõtluse eeldused ja töökohad loomata. Nii rändavad sealt tööpuuduse tõttu välja viimasedki noored ja nagu viimased andmed näitavad, nüüd juba pigem välismaale. Euroopa Komisjoni on üksjagu pahandanud perioodi 2007–2013 praktika, kui vaid kümme protsenti regionaalse arengu meetmete rahast suunati ettevõtluse arendamisse.

Taadi metafoor ei ole pealegi kohane, sest Tallinna projekti- ja kinnisvaramajanduse edasine paisumine ei ole jätkusuutlik, kasiinokapitalismi ajastu maailmas on otsa saamas. Kasvav globaalne ressursinälg lubab aga senisest kasumlikumalt väärindada Eesti loodusvarasid. Kui Valgas ja Narvas ei ole selleks piisavalt ettevõtlust ja töökohti, siis tähendab see riigile ja omavalitsustele maksutulu asemel rohkem sotsiaalkulutusi ning kinnisvara ja kogukondade hävimist.

Nii kangastub vene muinasjutus naerist sikutava taadi asemel pigem Loll-Ivan, kes kõik havi käsul saavutas. Kui lasta Euroopa maksumaksjal varasemad valearvestused korvata, siis vaevalt et planeerimine paraneb, regionaalse tasakaalu tarvis mõeldud Euroopa meetmed aga suurendavad edaspidigi riigisiseseid erinevusi. Kuuldavasti on see lobi olnud edukas ja siis tuleks vähemalt tagada, et need hooned kümne aasta pärast tühjaks ei jääks, nagu hiljuti ääremaal laiendatud koolimajad.

Kuidas siis Narvat aidata? Omavalitsusjuht Veikko Luhalaid näeb oma artiklis «Kas Virumaa on üksi?» (PM 15.05) lahendusena Sisekaitseakadeemia kolimist Ida-Virumaale. Esmapilgul taas hea mõte: tehakse mõned tühjad, näiteks Kreenholmi majad eurorahaga korda, luuakse paarsada töökohta ja tagatakse jõustruktuuri kohalolek.

Paraku ei ole võimalik kõrgkooli sisu ühe ega ka kümne aastaga üles ehitada. Eeldatav olukord, kus nii õppejõud kui ka kadetid istuvad kohvrite otsas, et esmaspäeval tulla ja reede pärastlõunal lahkuda, on kõike muud kui hea õppekvaliteedile. Sisend kohaliku elu arendamisse jääks loodetust kesisemaks. See on must valgel kirjas nii tasuvusuuringus kui ka riigikontrolli arvamuses.

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seedri ettepanek hulga riigiasutuste ümberpaigutamiseks on aga igati asjakohane ja seda on mitmes riigis ka rakendatud (PM 7.01). Sõltumatult toimivate, klientidega vähe suhtlevate riigiasutuste (näiteks arhiivid, inspektsioonid) paigutamine väikelinnadesse võimaldab asutuste kulude kokkuhoidu odavama kinnisvara ja madalama palgatasemega abipersonali näol ning tugevdab kohalike omavalitsuste tulubaasi ja juhtimisvõimekust.

Ehkki Ida-Virumaal on kindlasti nii mõnegi asutuse rakendamiseks häid eeldusi, saab töökohti luua ennekõike ettevõtluses, milleks on vaja toimivat regionaalse arengu strateegiat. Seda pole. On «Ida-Viru maakonna arengukava 2014–2020», mille stiilinimi võiks olla «Kõikide unistuste täitmine». Sinna kokku kogutud projektide maht ületab mitu korda reaalsust. Kas maavanem, kes selle dokumendi kinnitas, tõepoolest ise ka usub sellesse? Kas administratsioon, kes investeeriks oma maksumaksjate raha, koostaks samasuguse kava? Ja Sisekaitseakadeemia kolimist pole seal muide üldse mainitud.

Veel üks näide. Haapsalu raudtee taastamise idee on saanud üksjagu teleruumi, avatud on lehekülg näoraamatus, kogutakse allkirju ja korraldatakse näitlikke aktsioone. Kohalikud poliitikud ja ametnikud võtavad agaralt sõna ja raudtee taastamine on kuulutatud Läänemaa strateegiliseks eesmärgiks. Jälle pealtnäha ilus plaan: võimalus tunniga sõita Rohukülast või Haapsalust Tallinna kesklinna tooks piirkonda kindlasti uusi elanikke ja kasvataks sealse kinnisvara hinda. Viidatakse uuringule «Ühistransporditeenuse pakkumise parandamine Lääne-Harjumaal ja Läänemaal», mille alusel pidavat raudtee taasehitamine olema tasuv.

Mu tudengite harjutustööst, kus analüüsiti viimast raportit, ilmnes aga, et mudelarvutuse aluseks võeti kogu Tallinnast lääne poole jääv reisijate voog 6 532 032 aastas ehk ligi 18 000 inimest päevas. Tegelikult pendeldab Läänemaalt Tallinna kõiki transpordivahendeid kasutades alla tuhande inimese päevas. Lisaks sätiti «tasuvale» stsenaariumile muud ebarealistlikud eeldused: bussidega liiklejate suunamine raudteele, elanike arvu stabiilsus, kõrged ajaväärtused auto- ja rongisõidule ning kaubaveod, mis ei ole sellise vahemaa puhul kuigi reaalsed. Tuhande inimese 30 aasta piletitulu oleks 29 miljonit eurot, mis ei kata isegi rongi 35 miljoni eurost opereerimiskulu. Siia tuleb lisada raudtee ehitamise kulud 78 miljonit eurot (2020. aasta hindades), viadukti ehitamise kulu, raudtee, perroonide ja ülesõitude korrashoiukulud.

See tähendab, et projekti reaalne kulu ühiskonnale kisub juba saja miljoni euro kanti. Kui Haapsalu linnal, mille 2013. aasta eelarve on umbes kümme miljonit, oleks see sada miljonit eurot, siis kuhu nad selle investeeriksid? Kui eesmärk on luua töökohti, siis mitu töökohta raudtee investeeringuga loodaks?

Niisiis, uuringud ja arengukavad, mis peaksid kajastama probleeme adekvaatselt ja esitama tegevusplaane nende lahendamiseks, kipuvad olema irreaalsed. Miks?

Kas mitte seepärast, et omavalitsused on Eestis olnud juba pikemat aega alarahastatud ja nii lähtutaksegi põhimõttest «palju küsid – vähe saad, vähe küsid – ei saa midagi». Kogemus on näidanud, et need, kes kõikvõimalikke projekte esitavad, üht-teist ikka saavadki. Loodud on ka lobiskeemid. Iseasi, kas see, mis lõpuks rahastamist leiab, on ka tõesti vajalik ja jätkusuutlik. Ja nii jõuamegi absurdi.

«Tasakaalustada paremini kohalike omavalitsuste tulud ja neile pandud vastutus,» kõlas Euroopa Komisjoni soovitus. Olukord, kus Tallinna ümber on elanikkond mitu korda kasvanud ja kaugemal kolmandiku võrra kahanenud, on pannud omavalitsused meeleheitlikku olukorda. Ühed üritavad iga hinna eest leida lahendust teenuste defitsiidile, teised haakida end megaprojektide külge, mis aitaks elanike väljavoolu pidurdada.

Euroopa kesk- ja kohaliku võimu suhteid reguleerivad ka näiteks lähimus- (subsidiaarsus-) ja partnerlusprintsiibid, mida Eesti ühinedes aktsepteeris ja mida ka Eesti oma dokumentides kenasti korratakse. Esimene tähendab lahtiseletatult halduse teostamist kõige madalamal pädevustasandil, teine eri haldustasandite üksteist aktsepteerivat koostööd, mille tarvis on oluline, et vastavatel tasemetel oleks tagatud võimekus. Kuidas neid printsiipe järgitakse?

Kuna Eesti omavalitsused on suuruselt väga erinevad, ei ole võimalik haldusülesandeid detsentraliseerida, hulk ülesandeid on aga täitmata. Keskametkonnad on aga omavalitsuste tugevdamise asemel asunud ülesandeid riigistama, millega omavalitsuse võime «tagada kohaliku tasandi avalike teenuste kvaliteetne pakkumine» muutub üha kesisemaks. Nii nagu ka võimekus osaleda poliitikate kujundamises ja enda huvide eest seista. Tegelikku partnerlust ei ole ega tulegi, kuni see «ülevalt alla» suhtumine ei muutu.

«Elujõulist kava kohalike haldusasutuste tegevuse parandamiseks seni koostatud ei ole,» kõlas komisjoni kriitika. Kala hakkab mädanema peast. See tähendab, et lahendus on keskvalitsuse käes, kelle roll nii riigi kui ka Euroopa raha jagades peaks olema tagada omavalitsuste suutlikkus, mitte aga seda tsentraliseerimisega veelgi vähendada. Olukorra lahendusena on seni nähtud ennekõike omavalitsuste liitmist. Kuidagi kiiresti vaikiti maha OECD 2011. aasta raport «Ühtsema valitsemise suunas», mille põhifookus oli keskvalitsuse ümberkorraldustel, et kahandada «silotorniefekti». Eesti jätkab süveneva harukondliku juhtimise kursil, kus üks ametkond ja projektijuht ei tea, mida teine ametkond ja projektijuht teeb. Kohalikud omavalitsused on killustunud ja maakondlikku ühtset haldust enam ei ole.

Keskametkondade ametnikud omakorda ei adu ammugi kohtade reaalseid vajadusi ja võimalusi. Nii ei suudeta (või ei taheta) adekvaatselt hinnata komplekssete suurprojektide ühiskondlikku tasuvust ja arenguprogrammide koostamise võimekust. Miks ei ole esitatud argumenteeritud korrektiive Läänemaa ja Ida-Viru arengukavade kohta? Ometi on need maavalitsuste (mis on osa keskvalitsusest) ametlikud dokumendid ja elu piirkonnas peaks kulgema nende alusel.

Kas probleemiks pole ka see, et kuna suurem osa arengurahast tuleb Euroopast, siis ei kipu riigiametid, kohalikud omavalitsused ega ka projekte teostama võetud firmad seda eriti lugema. Põhiline, et raha saaks kulutatud ja aruandlus oleks korras. Euroopa köis – las lohiseb!