Lauri Mälksoo: patriarh Kirill ja inimõiguste talumatu raskus

Patriarh Kirill alustas visiiti Eestis. Foto: Liis Treimann / Postimees

Lauri Mälksoo vahendab Sirbis patriarh Kirilli ideoloogiat tema kõnede ja intervjuude kogumiku kaudu.

Moskva ja kogu Venemaa pühim patriarh Kirill, Vabadus ja vastutus. Harmoonia otsinguil. Inimõigused ja isiksuse väärikus. Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku Kirjastusosakond, 2012. 118 lk.

Seoses patriarh Kirilli külaskäiguga Eestisse tasub teha lähemat tutvust tema mõttemaailma ja ideoloogia mõnede aspektidega, milles on meile abiks see inimõigusi ja vabaduse olemust käsitlev raamat. Tegemist on Kirilli kõnede ja intervjuude kogumikuga, kus sõna on lendu lastud juba enne Kirilli patriarhiks saamist 2009. aastal. See, et Vene Õigeusu Kirik ise peab seda oluliseks tekstide kogumikuks, nähtub kas või sellest, et raamat on hiljuti tõlgitud ka inglise, jaapani jt keeltesse.

Patriarh Kirilli inimõiguskontseptsiooni on põhjust pidada mõjukaks, sest paljuski just Kirill seisis «Õigeusu inimõiguste deklaratsiooni»¹ vastuvõtmise eest X Ülemaailmsel Vene Rahvuskogul. Nimetatud kõnede ja intervjuude kogumikku võib pidada Kirilli laiendatud kommentaariks 6. aprillil 2006. aastal vastu võetud «Õigeusu inimõiguste deklaratsioonile». Kuna Kirill oli Nõukogude perioodil Vene Õigeusu Kirikus arhimandriidina vastutav kiriku välissuhete eest, siis sai ta selles ametis ka piisavalt maailma näha² ja jõudis tõenäoliselt juba siis järeldusele, et Vene mõte peab leidma vastuse Lääne esitatud peamisele normatiivsele väljakutsele, inimõiguste ideoloogiale. Kirilli kõnest X rahvuskogul tuleb esile, et ta loeb oma algatatud «Õigeusu inimõiguste deklaratsiooni» vastuseks Lääne survele: «Lääne tsivilisatsiooni puhul käib jutt inimese õigusest ja väärikusest. Õigeusu traditsioon, mis on kujundanud vene tsivilisatsiooni kultuuri, ei saa sellele väljakutsele vastamata jätta, muidu muutub vene maailm nüüdismaailmas marginaalseks nähtuseks» (lk 63).

Eks ta nii olegi, sest pärast kommunismi kokkuvarisemist 1991.aastal on Venemaa paljuski pidanud reageerima domineerivale Lääne diskursusele, mis peab Venemaad inimõiguste seisukohast problemaatiliseks kandiks, mis vajab Euroopa järeleaitamistunde. 1993. aastal vastu võetud Vene demokraatlik (mis siis, et tugevalt presidentaalne) konstitutsioon rõhutab Lääne eeskujul inimõiguste loomuõiguslikku-seadusülest päritolu, erinevalt NSVLi positivistlikust ja poliitilisest tahtest lähtuvast traditsioonist. 1998. aastal ratifitseeris Venemaa «Euroopa inimõiguste konventsiooni» ja hakkas alluma Euroopa Inimõiguste Kohtu jurisdiktsioonile. Nendes protsessides on tänane Venemaa olnud normide vastuvõtjaks ja Strasbourg Euroopa volinikuna Venemaa aktiivseks «tsiviliseerijaks». Hiljutisi Vene võimude katseid seda ilmset asümmeetriat murda – näiteks avati New Yorgis ja Pariisis 2008. aastal vastupropagandistliku kallakuga Demokraatia ja Koostöö Instituut ja Vene välisministeerium on USA otsesel eeskujul hakanud avaldama kriitilisi aastaaruandeid inimõiguste olukorra kohta välisriikides – pole seni erilise rahvusvahelise tähelepanuga õnnistatud. Midagi pole teha – inimõigused ja demokraatia või siis nende kriitika lihtsalt ei ole osutunud Vene edukaks ja veenvaks eksportartikliks.

Siin aga tuleb mängu Kirill ja teeb seda üsnagi oskuslikult selles mõttes, et tõstab esile igihalja tsivilisatsiooni mõiste. Venemaa, mõistetuna õigeusu kaudu, olevat üldse Euroopast eraldi tsivilisatsioon ja inimõigused tänasel kujul olevat eelkõige Lääne ideoloogia produkt. Muide, ka tänapäeva mittereligioossed Vene inimõigusteoreetikud-teadlased on hakanud arvama, et mis muud kui tsivilisatsioonilised erinevused Lääne-Euroopa ja Venemaa praktika erinevusi inimõiguste küsimustes seletada saaksid.³

Lääs ise arvas Venemaa osas 1990. aastatel naiivselt-triumfeerivalt, et kommunismi kadudes peab Venemaa paratamatult pöörduma Euroopa rüppe ning ühised inimõigus-institutsioonid Euroopas saavad sellele vaid kaasa aidata.⁴ Tegelik Strasbourg’i praktika retseptsioon Venes tõstatab aga aeg-ajalt küsimuse: kes saaks santi sundida, kui sant ei taha kõndida? Tasub siiski meelde tuletada, et Vene antikommunistlikul dissidentlusel oli kaks alget: liberaalne (osaliselt ka juudi) ning õigeusklik-konservatiivne-rahvuslik. Aleksandr Solženitsõni mäletustest tuleb välja, et ta oponeeris tugevalt Andrei Sahharovile just inimõiguste koha pealt. Võib isegi öelda, et Solženitsõn ei saanud olemuslikult aru, mis asja Sahharov inimõigustele tuginedes NSVLi kritiseerides üldse ajas.⁵

Selles mõttes jätkab Kirill «Gulagi arhipelaagi» autori Lääne liberaalse inimõigusmõtte suhtes skeptilist mõttesuunda. Ühtlasi läheb Kirill juurteni välja, tehes katse dekonstrueerida Lääne inimõigusarusaama aluskontseptsiooni, milleks on inimväärikuse mõiste. 1948. aastal ÜRO peaassambleel vastu võetud «Inimõiguste ülddeklaratsiooni» 1. artikkel sätestab, et kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt. Lääneliku inimõigusideaali aluseks ongi see, et ka kõige halvemale inimesele – terroristile, külmaverelisele mõrtsukale või pedofiilile näiteks – jäävad alles teatud põhilised ja võõrandamatud inimõigused ning inimväärikus. Kuidas muidu saaksime õigustada ja põhjendada seda, et vähemalt printsiibis on vabas ühiskonnas otsustatud mitte kunagi lubada riiklikult sanktsioneeritud piinamist; et me ei kohtle ka kõige paadunumaid kurjategijaid tapalavale viidavate elajatena.

Kirill leiab aga – ja see on ka «Õigeusu inimõiguste deklaratsiooni» alusidee –, et inimväärikus pole inimesele lihtsalt niisama ja võõrandamatult kaasa antud, vaid see tuleb tal alles head tehes välja teenida. Inimväärikus pole seega absoluutne, vaid seda võib elu jooksul juurde võita ja kaotada. Selle kontseptuaalse tõlgendusega viib Kirill läbi inimõiguste aluse relativiseerimise ja nende tähtsuse kahandamise universaalsete väärtuste hierarhias. Deklaratsioonis rõhutatakse: «On väärtusi, mis pole inimõigustest väiksemad. Need on usk, moraalsus, pühadus, isamaa». Seal märgitakse inimeste kohustusi ja vastutust tema õiguste kõrval.

Kui jätta kõrvale inimväärikuse debati puhtskolastiline pool, võib siiski ka järeldada, et inimväärikuse kui mõiste tõlgendus sobib päris hästi õigustama asju, mis Lääne seisukohast on tänasel Venemaal inimõiguste jälgimise mõttes problemaatilised. Kirilli loogika järgi on ju lihtne järeldada, et näiteks Pussy Rioti liikmed loovutasid ise katedraali mittesihipärase kasutamisega inimväärikuse. Seetõttu haihtus ka nende inimõiguste aluspind. Või kui samastada isamaa sümboolselt isevalitseja või presidendiga, siis võttis Hodorkovski Putinile vastuhakkamisega ise endalt oma inimõiguste kandepinna ära jne. Teisisõnu: kes peaks saama võimu otsustada selle üle, kas keegi on õigesti ja väärikalt käitunud?

A propos president Putin ja tema ’suveräänne demokraatia’ – Kirilli esitatud küsimustes ongi muuseas õhus mõte, et läänelik demokraatia ei pruugigi olla Venemaa jaoks õige asi: «Õigeusukiriku traditsioon sisaldas teatud ajal ka täiesti erilist suhtumist monarhiasse kui riigikorra eelistatumasse vormi. (…) Millisel tasemel ja millises vormis on võimalik vastavusse viia õpetus tsaaririigi ja vaimulikkonna harmooniast uue ja uusima aja riikliku ülesehitusega? Võib-olla on selle iidse õigeuskliku poliitilise ideaali algses olemuses siiski mõned võimusse suhtumise kui teenimise põhimõtted ja riigivõimu volituste piiridesse suhtumise põhimõtted, mis on ka tänapäeval aktuaalsed?» (lk 23).

Omaette huvipakkuv küsimus on see, kellena patriarh Kirilli mõista. On ju õigeusu kirik Venemaal ajalooliselt olnud riigile allutatud ja riigi ning kiriku lahutamist läänemaade ja tänase Euroopa Nõukogu doktriini mõttes pole tuntud. Oma kõnedes ei nõustu Kirill sellega, et religiooni tuleks näha euroopalikult eelkõige eraasjana. (lk 21 jt). Tänased õigeusu teoreetikud Venemaal pakuvad riigi ja kiriku eraldatuse asemele Bütsantsi doktriini riigi ja õigeusu kiriku «sümfooniast».⁶ See näitab ehk teistsuguses valguses ka esmapilgul üllatavana tunduda võivat tõsiasja, et Nezavissimaja Gazeta mõõdab patriarh Kirilli populaarsust igakuiselt maa juhtivate poliitikute edetabelis (Kirill positsioneerub seal viimasel ajal kümnenda koha piirimail). Muide, Vene eksperdid on vestlustes viidanud, et tegelikult esindab Kirill hoopis tänase Vene Õigeusu Kiriku liberaalsemat ja reformaatorlikku tiiba, mis omakorda tõstatab ebamugava küsimuse – kui konservatiivsed on nende konservatiivid?

Inimõiguste tänapäevaste väärarengute osas peab Kirill kurja juureks protestante ja juute, kes, mõjutatuna reformatsiooni paganlikest ideedest, on lasknud inimõiguste diskursusel minna ilmalikkuse patust teed (lk 5 jj). Eestis kui luterliku ajalooga maal on huvitav teada, et Kirilli arvates on protestantism oma olemuselt liberaalne kristlus (lk 15). Kõige teravamaks on asi Kirilli arvates Läänes läinud homoseksuaalidele võrdsete õiguste taotlemisega, kuni geiabieluni välja, milles võivat näha omamoodi õhtumaa moraalset allakäiku, millest õigeusu maad kindlasti peaksid hoiduma.

Mida siis kogu sellest jutust arvata? Patriarh Kirill on juba kõigiti teadlik tema vastu suunatud kriitikanooltest: «Mõnikord räägivad oponendid: teil, õigeusklikel, on lihtsalt varjatud allergia vabaduse ja õiguse teema suhtes» (lk 57), «Mõned on juba ristinud selle dokumendi [s.t Õigeusu Deklaratsiooni – L. M.] mingisuguseks eriliseks vene inimõiguste deklaratsiooniks, mis pöörab inimõiguste mõiste lääne variandiga võrreldes pea peale» (lk 85-86), «Mul on tulnud juba rohkem kui korra kuulda arvamust, et venelased tahtsid sisse viia oma taskuvarianti inimõiguste kontseptsioonist, siis aga õigustada selle abil kõiki oma tegevusi» (lk 89).

Vastuseks väidab Kirill muidugi innukalt, et nii see kõik ei ole, mis omakorda tõstatab Vene ajaloo kontekstis kahtluse, et see kõik võib just – vähemalt osaliselt – nii olla.

Lõpetuseks tõstaksin Kirilli ideedest esile ühe positiivse ja ühe negatiivse aspekti.⁷ Positiivne on see, et tõepoolest on Läänes ja sealhulgas ka Eestis hakanud agressiivsed vähemused inimõiguste mõttevälja usurpeerima ja okupeerima. Näiteks vajadus geiabielude tunnistamise järele ei tulene kuidagi inimõigustest üheski positivistlikus või ettekirjutatud mõttes; see saab tänapäeva ühiskonnas olla eelkõige loomuõiguslik-poliitiline otsus. Võib-olla see on õiglane ja vajalik otsus, aga öelda, et see tuleneb inimõigustest, on petturluse hõnguga. Kirill annab selles vallas poliitkorrektsusest vaba vastulahingu, mis mõjub Eestiski värskendavalt ja jätab õhku paradoksaalse võimaluse, et isamaalase ja «praktiseerivate» geide suhtes allergilise Erki Noole uueks guruks ja usaldusväärseimaks ideoloogiliseks referentsiks võib Lääne eeskujude äralangemisel osutuda hoopis Moskva õigeusu patriarh Kirill.

Siiski on selge, et Kirilli inimõigusi ja kiriku ning riigi vahekorda puudutavate ideede edasist jõudu kogudes ja jätkuvalt praktikasse rakendudes Venemaa Föderatsioonis peaks Euroopa Nõukogus ühel hetkel tekkima küsimus, kas Venemaa liikmesus selles organisatsioonis pole muutumas farsiks? Kui tahetakse nii väga olla omaette tsivilisatsioon, mida siis õigupoolest Euroopa Nõukogust tahetakse? Siit tuleneb ka minu peamine kriitika patriarh Kirilli aadressil: kas tõesti on Venemaa peamine mure see, et inimõigusi on liiga palju saanud? Miks Kirill kaitseb venelasi «läänelike» inimõiguste eest? Miks ei kaitse ta vene inimest oma riigivõimu omavoli ja vägivalla eest, mida Strasbourg ja Vene enda vabakond on tänaseks juba piisavalt dokumenteerinud? Vene ajaloos ja kultuuris on olnud mitmeid erilisi ja isegi imetabaseid asju, aga inimvabaduse üleküllus pole nende hulka kuulunud. Sellises kontekstis mõjub vabaduse eest hoiatamine hoiatavalt. Muidugi ei tohiks keegi teine Venemaale ette kirjutada, kuidas ta peaks elama, ega taha seda siinkohal ka mina teha. Ent kuna Eesti on luterliku kultuuritraditsiooniga ehk siis Kirilli järgi liberaalne ja vabadust idealiseeriv maa, mõjuvad Kirilli hoiatused vabaduse ja inimõiguste eest lõppkokkuvõttes taas meeldetuletusena, miks meie esiisadel õigupoolest Vene krooni all olemisest isu täis sai.

---

1 http://www.pravoslavieto.com/docs/human_rights/declaration_ru_en.htm.

2 Charles Clover, Putin and the Monk – Financial Times 25. I 2013, http://www.ft.com/intl/cms/s/2/f2fcba3e-65be-11e2-a3db-00144feab49a.html#axzz2VhXTjV25.

3 Elena A. Lukasheva, Chelovek, pravo, tsvilivilizatsii: normativno-tsennostnoe izmerenie. Norma Moskva 2009.

4 Daniel C. Thomas, The Helsinki Effect: International Norms, Human Rights, and the Demise of Communism. Princeton University Press, 2001.

5 Alexander Solschenizyn, Meine amerikanischen Jahre,: LangenMüller, München 2007, lk 77.

6 http://www.ng.ru/ng_religii/2012-12-05/5_symphony.html.

7 Vt edasi: Lauri Mälksoo, The Human Rights Concept of the Russian Orthodox Church and Its Patriarch Kirill I: A Critical Appraisal. – 13 European Yearbook on Human Rights 2013, lk 403–416.