Lauri Leesi: riigieksamid oleksid nagu saatanast

Lauri Leesi. Foto: Teet Malsroos/Õhtuleht

On ülim aeg riigieksamitest loobuda ja traditsiooniliste küpsuseksamite juurde tagasi pöörduda, leiab Prantsuse Lütseumi direktor Lauri Leesi Õpetajate Lehes.

Keskkooli lõpetamine oli alles paarkümmend aastat tagasi suur lillepidu. Siis ehtisid emakeele kirjaliku eksami puhul hiirekõrvades kased koolimaja aulat, ustel rippusid aasalilledest girlandid. Koolimaja sarnanes kevadiselt sumiseva mesilastaruga. Kogu koolihoone, õpetajad, ka abipersonal olid üksnes nende päralt, kes koolist mõne nädala pärast jäädavalt lahkuma pidid. Noorematele oli õppeaasta selleks ajaks juba läbi. Nemad ei seganud eksamiperioodil suuri, suvi kõigi oma rõõmudega oli juba lõplikult nende mängumaa. Kooliaasta oligi siis jaotatud kahte: teadmiste omandamise periood ja eksamite sooritamise aeg.

Nüüd on kõik läbisegi. Küpsuseksamid algavad tavalise õppetöö ajal. See aga muudab teadmiste omandamise koolis hästi ebamugavaks, tihti ka võimatuks. Need õpetajad, kes eksamiga seotud, ei saa oma tavatunde anda. Direktsioon nuputagu, mida teha, kuhu minna, milliseid muuseume veel külastada…

Praegu ei saagi emakeele lõpueksami puhul kaski või aasalilli majja tuua, sest eksam sooritatakse jahedal ajal. Mõne aasta eest viidi emakeele kirjalik riigieksam läbi vähemalt laupäeval. Mingi sakraalsuse ilming seegi – vähemalt koolimaja oli lõpetajate päralt! Aga siis leidis SA Innove (alias eksamikeskus), et odavam on siiski argipäeval «asjaga» ühele poole saada. Nii pole vaja vaatlejatele, kuid ka komisjonis tolknevale pedagoogilise segmendi peale lisaeurosid kulutada. Peab ju tsiviliseeritud riigis puhkepäevadel töö eest rohkem raha välja käima!

Kõige tobedam nende riiklike eksamite juures on globaalne salastatus. Keegi ei tohi midagi teada. Kokku tulevad mingid gurud, kes siis teemad, ülesanded või testid välja mõtlevad, üksteise peal katsetavad, siis käiku lasevad. Koosolemised toimuvad neil ilmselt endises eksamikeskuses, praeguses Innoves. See meenutab mulle varakristlaste kogunemisi Rooma katakombides. Nende ühislooming paigutatakse suurtesse plastkottidesse, mis siis üle Eestimaa laiali veetakse. Ühed koostavad, teised sorteerivad, kolmandad veavad kaubikutega laiali. Eksami lõppedes tuleb sooritatud tööd uude kotti panna, see ettevaatlikult kinni kleepida, Innovesse tagasi toimetada. Sealt suunatakse tööd osakonda, kus töid tööde parandatakse ja hinnatakse. Meie kooli õpilaste töid hindab nimetu hindaja Põlvast või Valgast, pärnakate töid parandavad saarlased, tartlaste töid mulgid jne. Nii sündivat hindamise objektiivsus. Käige õige seenele! Kõige objektiivsemalt hindab õpilast oma õpetaja! See on alati nii olnud ja on ka siis, kui Innovest pole enam lõhnagi alles.

Selles hiigelmasinavärgis moodustan koolijuhina ka mina ühe mutrikese, tahan ma seda või mitte. Mul tuleb isiklikult Ülemiste Citys hommikul vara kohal käia. Seal saan kinnise plastkoti eksamimaterjalidega, mille ma kooli toimetan. Kui riiklik vaatleja kohal, annan talle väärtusliku koti üle. Mõni minut enne eksamit lõikab vaatleja koti kõigi silme all lahti.

Tavakohaselt algab eksam kell 10. Vaatleja, eksamikomisjoni esimees, aineõpetajad – keegi ei tohi saalitäie noorte ees lugeda ega kirjutada. Nad peavad tähelepanelikult jälgima, kas õpilased midagi halba ei tee. Vaatlejatega on nii nagu elus ikka: mõni on täiesti normaalne, mõni aga lausa gestaapost välja karanud hull, vahib lapsele otsa nagu kull. Mina küll niimoodi kirjatööd teha ei saa.

Pidin juba unustama ülitähtsa detaili: enne eksamiruumi pääsemist näitavad eksaminandid pildiga varustatud dokumenti. Tundmatu õpilase puhul on see asja eest, kuid nõuda dokumenti oma lapselt, keda oled õpetanud 12 aastat, on ikka imelik küll. Nüüd on kõik surmtõsised, vaatleja kardab direktorit, direktor vaatlejat, õpetajad kardavad mõlemat. Õpilased vaatavad anuvalt oma õpetaja või koolijuhi poole, kes ei julge neid sõbraliku pilguga rahustada. Ruuporist kuuldub ministri steriilne tervitus! Peab ju vana hea kombe kohaselt sirguvale põlvkonnale midagi ütlema!

Kuus tundi masendust hingematvas vaikuses. Pissile minnakse vaid saatjaga. Enne väljumist kirjutatakse kellaaeg sekundilise täpsusega mustandi või puhtandi servale. Pissimise järel tehakse jällegi töö servale märkus. Ju siis Innoves või ministeeriumis keegi need minuteid kokku loeb.

Jutt pole üksnes emakeeleeksamist. Kogu see riigieksamite jura on kui saatanast. Ma olen juba öelnud, et OÜ Innove on mulle sama mis Eesti Energia, Tallinna Vesi või Elion. Lõpueksamite sooritamise protseduur meenutab mingit tootmiskontserni, mille toodangul pole mingit pistmist hariduse omandamisega.

On ülim aeg riigieksamitest loobuda ja traditsiooniliste küpsuseksamite juurde tagasi pöörduda. Abiturienti hinnaku tema õpetaja, ülikoolid valigu abiturientide hulgast neile sobilikud noored! Esiteks on nii tunduvalt odavam, mis aga peamine – õpetajad saaksid tegelda oma põhitegevusega ning koolid täita seda funktsiooni, milleks nad loodud on. Üks kasutegur veel: Innove spetsialistide armee saaks suunata aineõpetajatena Eestimaa koolidesse, sest kust see kontsern siis ikka endale tööjõu värbas. Nii kõlaks ka loosung «Tagasi kooli!» tõetruult.

Mõne nädala eest lugesime, et kolme õppesuuna nõudest meie keskkoolides on juba loobutud. Kas ennustan sama riigieksamitele? Varem või hiljem see nii lähebki, kuid mitte seni, kui selle jubeduse maaletoojad ministri nõunikena edasi töötavad. Üks küsimus teadjatele: mis on saanud sellest nõunikust või spetsialistist, kes käskis meie koolidesse kolm õppesuunda sisse viia? Isver, kui palju inimressurssi viimase kahe aastaga raisatud, kui palju raha hakkama pandud!