Henrik Roonemaa: kuidas karu keelata?

Henrik Roonemaa Foto: Erakogu

Vaevalt on enamik internetikasutajaid tõsisemalt mõtlema jäänud selle üle, miks näiteks Gmail tasuta on. Miks annavad Facebook ja Twitter meile kõigile võimaluse suhelda tasuta miljonite inimestega üle maailma? Miks on Youtube’is üleval päris rikkalik maailma audiovisuaalse kultuuri varamu, ilma et keegi selle eest sentigi maksma oleks pidanud?

Vastus on lihtne. Me oleme müünud neile suurfirmadele oma privaatsuse ja nemad on meile vastu andnud teenuseid. Meie, kasutajad, ei ole Google’i ega Facebooki jaoks mitte niivõrd kliendid, kuivõrd kaup. Me toodame andmeid, ja neid kasutatakse selleks, et müüa reklaami, mida meile internetis näidatakse. Mida rohkem andmeid meie kohta on, seda täpsemalt saab seda reklaami sihtida ja seda väärtuslikum see on.

Meie isiklikud andmed on ammu meie käest välja läinud ja meil pole ülevaadet, mida need erafirmad nendega teevad või võivad teha. Vaevalt on väga palju neid, kes oleks läbi töötanud näiteks Google’i privaatsustingimused. Seal on igasuguseid õudusi kirjas. Lihtsamalt öeldes: nad võivad teha meie andmetega, mida ise heaks arvavad.

Ja asi ei puuduta ju ainult mingeid kaugeid USA suurfirmasid. Kui paljud meist on mõelnud, mis on meie kohta kirjas kõigis nendes poodides, kus me ulatame kassas registreerimiseks kliendikaarte? Tanklates? Mobiilioperaatorite juures? Ega siin väga midagi mõelda ei olegi, kõik on kirjas, osa seetõttu, et seadus nõuab.

Mõni kuu tagasi pidas andmekaitse inspektsioon võitlust Tallinna transpordiametiga selle nimel, kas viimane ikka võib seitsmeks aastaks säilitada kõigi ühiskaardi kasutajate detailsed isikustatud andmed, kuni selleni välja, mis kell millise liini millisest peatusest inimene bussi astus. Selle tulemusena said need eeskirjad kõvasti karmimad ja tähtajad kõvasti lühemad, aga ma ei mäleta, et oleks tekkinud mingi suurem ühiskondlik debatt privaatsuse üle, kuigi see kõik puudutas meid palju otsesemalt ja lähemalt kui küsimus, kas NSA baasis on olemas koopiad minu puhkusefotodest.

Samas on NSA skandaalil üks laiem ja tähtsam mõõde. Mis saab siis, kui valitsusel on õigus ja võimalus kõik need baasikesed kokku panna, moodustada igast inimesest tervikpilt, ehitada tõemasin, mis hakkaks siis teatud algoritmide alusel kõigi meie tegevusest seaduserikkumisi otsima? Võibolla isegi ilma, et keegi seda temalt konkreetselt minu kohta küsiks? Kas me suudame ette kujutada tulevikku, kus mitte ainult Tallinna-Tartu maantee, vaid kogu füüsiline ja virtuaalne maailm on täis nn kiiruskaameraid, mis robotlikult fikseerivad rikkumise ja väljastavad trahviteate? Üks nuhkimisskandaali vallandumise põhjuseid on mõnede inimeste soov sellise tuleviku eest hoiatada.

Selle üle mõtlemisega, mida arvutid meie kohta teada tohivad, oleme ammu hiljaks jäänud. See rong on läinud ja meie koos oma Google Mapside, Facebookide ja meid pidevalt positsioneerivate nutitelefonidega oleme rahulolevalt selle rongi peal.

Praeguse skandaaliga üritame reguleerida, kes ja mida võib arvutitelt küsida. Nii tekiks olukord, et nad küll teavad, aga küsida võib neilt ainult väga rangetel tingimustel, et meie õigust näilisele privaatsusele ei rikutaks. Aga kuidas me seda kontrolliksime? Kas kellelgi on hea vastus, kuidas võimsate luureorganisatsioonide järele valvata? Kui me ütleme mesipuu kõrval istuvale karule mitu korda kõva kurja häälega «ei tohi!» ja läheme ise tuppa magama, siis kui kindlad me saame olla selles, et mesitarud on hommikul endiselt puutumata?