Juhtkiri: kodakondsus passis, juured maas

Vaidlus topeltkodakondsuse lubamise üle, mis valitsuskoalitsioonis kerkinud on, veab IRLi ja Reformierakonna vaated lahku. Välisminister Urma­s Paet peab mõistlikuks seadustada enam kui ühe riigi kodanikuks olemine, kuid siseminister Ken-Mart­i Vaher on sellele vastu. Võrreldes argumente, mida ministrid oma parteide seisukohtade toetuseks tõid, näivad välisministri omad kaalukamad. Peamine neist on põhiseaduse ja kodakondsusseaduse kaudne vastuolu ja emotsionaalne surve, mille alla see väljarännanud paneb.

Et vastuolu tausta lahti seletada, tasuks korraks vaadata lõunanaabrite poole. Läinud nädalal otsustas Läti, kes on hädas suure väljarändega, valida kahest halvast vähem halva: kui inimesed nagunii riigist lahkuvad ja võõrsil uue kodakondsuse saavad, aitaks topeltkodakondsuse lubamine neil vähemalt sidemed koduriigiga alles hoida. See ei hoiaks neid küll minemast, kuid vähemalt suureneb nii lootus, et juba läinud kord ka tagasi pöörduvad. Või kui mitte nemad ise, siis vähemalt nende lapsed.

Ehkki Eestis puhkenud vaidluses Läti argumenti otseselt jutuks ei võetud, võib näha selle taustal ometi sama problemaatikat. Nimelt avaldub põhiseaduse ja kodakondsusseaduse kokkusobimatus just nende Eesti kodanike puhul, kes siit lahkununa on mõne teise riigi kodakondsuse võtnud.

Kodakondsusseadus näeb ette, et Eesti kodanikul ei saa olla rohkem kui üks kodakondsus. Samal ajal aga on põhiseaduses kirjas, et sünnijärgset kodakondsust kelleltki ära võtta ei saa. Sünnijärgseid Eesti kodanikke, kes mujal ka teise riigi kodakondsuse saanud, on hinnanguliselt 25 000, ja kõik nad on veidra olukorra tõttu just kui seadusrikkujad. Küsimus on, kas tekkinud olukord ka seaduslikuks teha või mitte.

Vaheri tõlgendus, nagu ei oleks tegu vastuoluga, vaid väärtusnormiga, ei ole eriti veenev. Tema ettepanek, mis muudaks kodakondsusseadust selliselt, et see ei sunniks enam täisealiseks saavaid lapsi vaid ühe kodakondsuse kasuks otsustama, leevendaks pisut võõrsile läinute emotsionaalset survet, kuid jätaks küsimuse endiselt õhku. Arusaamatu on ka Vaheri viites Venemaal elavatele Eesti kodakondsetele, kellele «pole vaja saata valesid signaale», peegeldunud vahetegemine läände suundunute ja ida poole väljarännanute vahel. Kui me räägime kodakondsetest, ei ole vahet, las lahkuti itta või läände, põhja või lõunasse.

Vahetegemise asemel tuleks leida ühisosa, mis Eesti tulevikuväljavaadete seisukohalt mõistlikum oleks. Ehk tasuks Lätist eeskuju võtta. Olukorrast, kus me kodakondsete sidet Eestiga ei tugevda, vaid seda seaduse vastuoludega hoopis nõrgestame ja nad moraalse valiku ette paneme, on raske välja lugeda sõnumit, et siit läinud on siia ka tagasi oodatud.