Toomas Hiio

FOTO: Peeter Langovits

Tänasel juuniküüditamise mälestuspäeval avatakse kaitseministeeriumi seinal mälestustahvel sovetlike poliitiliste represioonide ohvriks langenud kaitseministritele. Sellega seoses meenutab Eesti Sõjamuuseumi teadusdirektor Toomas Hiio nende 15 mehe tähtsust, kes aitasid Eesti riiki üles ehitada ja keda tabas selle eest karm saatus.

Sõjaministri koht oli Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse koosseisus juba alates 24. veebruarist 1918 ja esimeseks sõjaministriks nimetati hilisem kindralmajor Andres Larka. Kohe alanud Saksa okupatsiooni tõttu ei jõutud valitsusastutuste moodustamist 1918. aasta veebruaris alustada. Saksa okupatsioonivõimud saatsid laiali ka pärast 1917. aasta Vene veebruarirevolutsiooni moodustatud eesti rahvusväeosad.

Kui Esimene maailmasõda 1918. aasta novembris lõppes, Saksa okupatsiooniväed Eestist lahkusid ja võimu Eesti seaduslikule valitsusele üle andsid, asuti kohe valitsusasutuste moodustamisele. Asjaga oli kiire ja eriti oluline oli teha ettevalmistusi riigi kaitseks. Idapiiri taga valmistus Punaarmee maailmarevolutsiooni Euroopasse kandma ja Eesti oleks olnud selle esimeste ohvrite seas.

Vabadussõja ajal oli sõjaministeerium mõneti tagaplaanil, 1918. aasta novembrist 1919. aasta novembrini oli peaminister ühtlasi ka sõjaministri ametis. Alates 1918. aasta detsembrist juhtis sõjategevust suure võimutäiusega sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner. Samas oli Eesti ka Vabadussõja ajal demokraatlik riik. 1919. aastal valitud Asutav Kogu, kus pahempoolsed erakonnad olid ülekaalus, vaidles tuliselt Eesti oleviku ja tuleviku üle. Sõjavägede ülemjuhataja ametikoht kaotati pärast Vabadussõja lõppu. Kindralleitnant Laidoner läks erru ja valiti 1920. aastal valitud riigikogu liikmeks.

1920. aasta põhiseaduse järgi oli Eesti parlamentaarne demokraatlik riik. Parlamendil oli suur võim, erakondi oli palju ja valitsused vahetusid sageli. Aastatel 1920–1934 võimul olnud 21 valitsuses olid vaheldumisi sõjaministriks (1929–1938 nimetati kaitseministriks) 11 meest. Pärast I maailmasõda ja Vabadussõda polnuks üllatav, kui sõjaministriks oleksid olnud eranditult sõjaväelased. Kuid kindralite Aleksander Tõnissoni, Jaan Sootsi, Hans Kurvitsa, Nikolai Reegi ja Paul Lille kõrval juhtisid ministeeriumi ka Ants Piip, Ado Anderkopp, Oskar Amberg, Mihkel Juhkam, Oskar Köster ja August Kerem. Eelnenud ilmasõja ja Vabadussõja tõttu oli mitu neistki ohvitseriauastme ja sõjakogemusega.

1929. aasta märtsis vastu võetud Vabariigi Valitsuse ja ministeeriumide korralduse seadus sõnastas kaitseministeeriumi ülesanded lakooniliselt: «Kaitseministeeriumi ülesandeks on riigikaitse ja kaitseväe korraldamine ja juhtimine». 1929. aasta riigieelarve kaitseministeeriumi osa suuremad kulud olid relvad ja varustus, aga eriti inseneri- ja tehniline varustus, uued ehitised ning sõjalaevade remont ja korrashoidmine. 1920. aasta Põhiseaduse järgi eraldi riigipead Eestil ei olnud, vajaduse korral täitis riigipea rolli valitsuse juht – riigivanem. Ohvitseriauastmete andmine oli Vabariigi Valitsuse pädevuses, andmise või ülendamise ettepaneku tegi kaitseminister.

1934. aastal, pärast Konstantin Pätsi võimuhaaramist, nimetas ta kaitseseisukorra seaduse alusel laialdaste volitustega kaitsevägede ülemjuhataja ametisse kindral Johan Laidoneri, kes jäi sellele ametikohale kuni 1940. aasta juunini. Kaitseminister aga oli endiselt ministeeriumi juht. Ministeeriumile allusid kaitseväe varustusvalitsus ja tervishoiuvalitsus ning haldusalas tegutsesid ka sõjaringkonnakohus ja sõjaprokuratuur. 1933–1939 oli kaitseministriks Paul Lill (alates 1938 sõjaminister, 1938. aastal ülendati kindralleitnandiks). Eesti Vabariigi viimane sõjaminister oli kindralleitnant Nikolai Reek. Mõlemad mehed olid eelnevalt olnud Eesti sõjaväe staabiülemad.

15 karmi saatusega meest

1930. aastatel ei olnud haruldane, et vanemohvitserid ja kõrgemad ohvitserid, nii erru läinute kui lähetatutena, teenisid kõrgetes valitsus- ja omavalitsusametites. Endine sõjaminister kindralmajor Soots oli aastatel 1934–1939 Tallinna linnapea. Tema ameti – nüüd juba ülemlinnapeana – võttis üle teine endine sõjaminister kindralmajor Aleksander Tõnisson, kes oli 1934–1939 olnud Tartu linnapea. Ants Kurvits, kes oli 1924. aastal poolteist kuud sõjaminister, juhtis pea kogu iseseisvusaja Eesti piirivalvet.

Pärast Eesti okupeerimist 1940. aasta suvel oli sovetliku salapolitsei, NKVD, üks tähtsamaid ülesandeid Eesti eliidi kõrvaldamine. Enamik endisi valitsuste liikmeid, suur osa parlamendi liikmetest, ohvitserid ja kindralid, politseiametnikud, aga ka majandus- ja põllumajandustegelased ning riigiametnikud olid Nõukogude julgeolekuasutuste esimesteks sihtmärkideks. Eesti sõja- ja kaitseministritest jäi puutumata vaid 1924. aastal pool aastat ametis olnud Oskar Amberg, kes sai 1941. aasta kevadtalvel järelümberasujana Saksamaale minna. II maailmasõja elas üle ka üks esimesi sõjaministreid August Hanko, kes lahkus poliitikast juba 1920. aastal ning tegutses seejärel majanduse vallas ja vabakutselise literaadina. Kuid 1945. aastal arreteeriti temagi ja Eestisse tagasi ta enam ei jõudnud.

14. juunil 1941, koos teiste juuniküüditatutega, arreteeriti Mihkel Juhkam ja August Kerem ning kindralmajorid Ants Kurvits ja Paul Lill. Rohkem endisi sõja- ja kaitseministreid oli selleks ajaks juba vangis. Konstantin Päts küüditati 1940. aasta juulis. Samal kuul vangistati kindralmajor Andres Larka ja Ado Anderkopp, septembris Jaan Soots ja Oskar Köster ning detsembris Aleksander Tõnisson. 1941. aasta märtsis arreteeriti Nikolai Reek ja kaks nädalat pärast küüditamist, 30. juunil 1941, Ants Piip. Otto Strandman tappis ennast, kui oli saanud 1941. aasta veebruaris kutse NKVD-sse.

Milles NKVD ühte või teist meest täpsemalt süüdistas ja millise karistuse kellelegi määras, ei olegi siinkohal oluline: eesmärgiks oli Eesti eliidi hävitamine ning asju, mis NSV Liidu meelest pikka vangistust või surma väärisid, oli igaühe minevikus: alates teenimisest ohvitserina tsaariarmees ja võitlemisest Vabadussõjas NSV Liidu vastu kuni Eesti Vabariigi valitsusse või Kaitseliitu kuulumiseni. Käsitles ju sovetlik salapolitsei Eesti Vabariiki vaid kui ajutist kontrrevolutsioonilist episoodi vääramatul teel kommunismile ning kontrrevolutsioonisüüdistusest  piisas täiesti.

Aleksander Tõnisson, Ado Anderkopp ja Oskar Köster hukati Tallinnas 1941. aasta suvel pärast sõja algust Saksamaa ja NSV Liidu vahel. Ülejäänud mehed viidi NSV Liidu vangilaagritesse. Seal hukati kindralleitnant Reek, kindralmajor Kurvitsa tappis üks kaasvang 1943. aastal. Teised olid surnud juba 1942. aastal.

Mälestustahvel kõigile neile meestele oma iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi kaitseministeeriumi seinal näitab kõigile, et nende meeste töö ei olnud asjatu.