Ringo Ringvee

FOTO: Siseministeerium

Rahvaloenduse kohaselt elas 2011. aasta vana-aastaõhtul Eestis 176 773 end õigeusklikuna määratlevat üle 15-aastast inimest. See on kokku 16 protsenti Eesti selleealisest elanikkonnast. Kaks kõige suuremat etnilist rühma õigeusklike seas on venelased ja eestlased, vastavalt 134 268 ja 20 585 inimest. Sellise informatsiooni annab 2011. aasta rahvaloenduse andmebaas. Eestis tegutseb kaks õigeusukirikut: Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (EAÕK) ja Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik (MPEÕK).

Alates 6. sajandist hakati kristlikus kirikus kasutama viie tähtsama halduskeskuse piiskoppide kohta nimetust ’patriarh’. Kuni suure kirikulõheni 1054. aastal, mil lääne-kirik (katoliku) ja ida-kirik (õigeusu) teineteisest lahknesid, kõneleti viiest patriarhist, kes asusid Roomas, Konstantinoopolis, Aleksandrias, Antiookias ja Jeruusalemmas.

Peale kirikulõhet moodustus rooma-katoliku kirik, mille juht on Rooma patriarh (paavst) ning ida-kirikusse jäi neli patriarhi ametiposti. Neist kõige olulisemaks sai Bütsantsi pealinna Konstantinoopoli patriarh. Kuigi õigeusu kirikutel ei ole üht juhti, on Konstantinoopoli patriarhi nimetatud ka oikumeeniliseks ehk ülekiriklikuks patriarhiks, keda tema ajaloolise pärandi tõttu peetakse kõige autoriteetsemaks.

Aja jooksul lisandus juba olemasolevale neljale õigeusu patriarhile teisigi patriarhitroone ning tänaseks on õigeusu maailmas üheksa patriarhitrooni. Esimene Moskva ja kogu Venemaa patriarh seati ametisse Konstantinoopoli patriarhi õnnistusel 1589. aastal. Siiski on Moskva patriarhitooli saatus olnud heitlik. Aastal 1700 ei lubanud Peeter I enam Moskva patriarhe ametisse valida. See olukord kestis kuni 1917. aastani. Moskva patriarhi troon oli tühi ka ajavahemikus 1925-1943. Tänane Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirill on maailma suurima õigeusu kogukonna juht.

Kui pikk on õigeusu kiriku ajalugu Eestis, on küsimus, millele vastuse andmine ei ole kõige lihtsam. Me teame, et kuigi tänase Eesti territoorium sai 13. sajandil osaks lääne-kristlikust ruumist, on Eesti kaguosas asuv Setomaa olnud traditsiooniliselt õigeusklik. Samas saab õigeusukiriku nähtavamast ligiolekust kõneleda alates ajast, kui Eestist sai Vene tsaaririigi osa.

Kui Eesti pärast Põhjasõda tsaaririigi koosseisu liideti, oli Peeter I juba Moskva patriarhi ametikoha likvideerinud ning Vene Õigeusu Kirikut (VÕK) juhtis Püha Sinod. Eestis oli õigeusklikke vähe ja neist enamik oli uue võimu sõdurid või ametnikud. Siinsed õigeusukogudused kuulusid algselt Pihkva (1589-1764), seejärel kuni aastani 1850 Peterburi ning aastast 1850 Vene Õigeusu Kiriku Riia piiskopkonda.

Õigeusu leviku alguseks eestlaste seas peetakse 1840. aastatel alanud usuvahetusliikumist, mille käigus suur hulk eestlastest talupoegi lahkus luterlikust kirikust ning liitus õigeusukirikuga. Nende sündmuste peamiseks põhjuseks on peetud majanduslikku kitsikust, sellest tulenenud suuremat sõltuvust balti-saksa mõisnikest ja balti-sakslastest vaimulike survepoliitikat vennastekoguduse liikumisele, mis oli saanud talupoegadele südamelähedaseks ning mida ametlik luterlik kirik püüdis lämmatada. Kirikuvahetusliikumise tulemusel tekkis Eestis õigeusklik kogukond, mis moodustas üldisest elanikkonnast veidi alla viiendiku. Umbes sama suur on see protsent ka täna.

19. sajajandi teisel poolel hakkas Vene tsaaririigi administratiivvõim end kehtestama senisest enam. Nn venestamispoliitikas oli oma koht ka õigeusu kirikul ning neil aastatel rajati Eesti- ja Liivimaal enamus õigeusu pühakodadest, mille hulka kuuluvad nii Pühtitsa klooster (1895) kui Tallinna sümboolses võimukeskuses Toompeal asuv Aleksandr Nevski katedraal (1900). Samas oli Riia õigeusu seminar eesti rahvusliku intelligentsi ja riigimeeste kasvulava, kus said oma hariduse näiteks Jaan Poska, Konstantin Päts, Konstantin Ramul ja teised.

Piiskop Platoni hukkamine

1917. aasta revolutsioonid mõjutasid oluliselt Vene Õigeusu Kiriku käekäiku. Vahetult pärast oktoobrirevolutsiooni 1917. aastal taastas Püha Sinod Moskva patriarhi ameti ning peale peaaegu kaks sajandit kestnud vaheaega valiti ametisse patriarh Tihhon, kelle juhtimisel jäi kirik Venemaa kodusõjas kontrevolutsiooni poolele ning kes pani bolševikud kirikuvande alla.

Eesti õigeusukoguduste esindajad soovisid 1917. aasta mais Tartus peetud Riia piiskopkonna konverentsil Eestile oma piiskoppi. 31. detsembril 1917. aastal seati piiskopiametisse Peterburi eesti koguduse ülempreester Platon (Paul Kulbusch). Piiskop Platon oli aktiivne mitte ainult usuelus, vaid ka poliitikas, võttes osa Maapäeva tööst ning kutsudes vaimulikke ja kogudusi toetama Eesti Ajutist Valitsust.

Piiskop Platoni hukkasid revolutsioonilised punaväelased Tartus Krediidikassa keldris 14. jaanuaril 1919. Märterpiiskop Platon kanoniseeriti pühakuks aastal 2000 ning seda tegid nii Oikumeeniline (Konstantinoopoli) patriarhaat kui VÕK.

Septembris 1920. aastal kogunenud Eesti õigeusukiriku täiskogu valis piiskopiks ülempreester Aleksander Pauluse. Pärast Tartu rahu sõlmimist oli Eestis asuvate õigeusukoguduste suhtlus Moskvas asuva patriarhiga raskendatud mitmel põhjusel. Üldises sõjakaoses ei olnud patriarh Tihhonil võimalusi kirikuelu kontrollida ega hallata ning 1920. aastal andis patriarh autonoomia tsaariigist iseseisvunud riikides tegutsevatele õigeusukogudustele.

Lisaks kaht riiki eraldavale riigipiirile oli õigeusukirik Venemaal toetanud enamlastevastast võitlust ning noor nõukogude võim püüdis kirikut vahendeid valmimata neutraliseerida. 1922. aastal arreteeriti patriarh Tihhon ning nõukogude võim alustas VÕK jõulist ümberkorraldamist.

Kujunenud olukorras pöördusid Eesti ja Soome õigeusukirikute esindajad Oikumeenilise patriarhaadi poole sooviga, et viimane võtaks need kaks kirikut oma kanoonilise eestkoste alla. Kirjas patriarh Meletios IV-le märkis ülempiiskop Aleksander, et Eestis asuvale õigeusukirikule oli kõige suurem probleem sündmused Venemaal: patriarh oli arreteeritud, nõukogude võim oli sekkunud kirikuellu ning korraldas seda nõnda, et nõukogude võimu poolt kontrollitud kirikut polnud enam võimalik pidada ’emakirikuks’.

Samadel põhjustel oli 1922. aasta septembris kogunenud Serbia linnas Sremski Karlovcis emigreerunud Vene Õigeusu Kiriku vaimulikud, kes järgisid patriarh Tihhoni 1920. aasta juhiseid olukorraks, kus side patriarhiga on katkenud, ja asutasid nn Karlovci sinodi ehk Vene Õigeusu Kiriku väljaspool Venemaad. 1925. aastal patriarh Tihhon suri ning patriarhitool jäi tühjaks aastani 1943.

Nõukogude ja saksa okupatsioonist tänapäeva

7. juulil 1923 andis patriarh Meletios IV tomosega (patriarhliku õigusaktiga) nr. 3348 EAÕK-le autonoomse kiriku staatuse Oikumeenilise patriarhaadi kanoonilises jurisdiktsioonis. 1920.–1930. aastatel esines eesti- ja venekeelsete õigeusukogukondade vahel pingeid, mille põhjus oli venelastest õigeusklike ajaloolis-rahvuslik side Moskva patriarhaadiga või uues olukorras sidemete otsimine Vene Õigeusu Kirikuga väljaspool Venemaad.

Venekeelsete koguduste, eelkõige aga Petseri kloostri munkade natsionalism oli probleem nii Eesti riigivõimule kui EAÕK juhtkonnale ning konflikt taandus alles 1930. aastatel. Sarnased konfliktid esinesid ka näiteks Soomes ja Lätis.

Koos nõukogude võimuga 1940 saabusid Eestisse ka VÕK esindajad, kelle jaoks oli EAÕK põhjustanud kirikulõhe, minnes Oikumeenilise patriarhaadi kanoonilisse jurisdiktsiooni. See kirikulõhe tuli ületada. Esimesel nõukogude okupatsiooniaastal arreteeriti 18 õigeusu vaimulikku, neli vaimulikku hukati ning viis mobiliseeriti punaarmeesse. Nõukogude võimu asendumine Saksa okupatsioonivõimudega tegi küll metropoliit Aleksandril 1942. aastal võimalikuks taastada kiriku iseseisvus EAÕK Tallinna Metropooliana, kuid EAÕK Narva piiskopkond jäi Saksamaa poolt okupeeritud territooriumil tegutseva VÕK Riia eksarhaadi osaks.

Vahetult enne NSV Liidu armee jõudmist Eestisse 1944 lahkus Eestist 23 EAÕK vaimulikku, nende hulgas metropoliit Aleksander. Nagu luterliku kiriku piiskop Johan Kõpp, nii asus ka metropoliit Aleksander kirikuelu korraldama eksiilis vastavalt oma kiriku põhikirjast tulenevatele õigustele ja kohustustele ning EAÕK säilitas põhikirjalise järjepidevuse vastavalt oma 1935. aasta põhimäärusele. EAÕK likvideeriti Eesti NSV-s 1945. aastal Vene Õigeusu Kiriku otsusega.

EAÕK taastas oma tegevuse Eestis 1993. aastal õigusliku järjepidevuse alusel. See tõi kaasa üheksa aastat väldanud konflikti Eesti riigivõimu ja Vene Õigeusu Kiriku vahel. Konflikti põhjus oli, et riik ei registreerinud VÕK piiskopkonda Eesti Apostlik Õigeusu Kiriku nime ja põhikirjaga ega tunnustanud piiskopkonna järjepidevust nõukogude-eelse õigeusukirikuga, kelleks oli tegevuse Eestis taastanud EAÕK. Viimane tunnistati ka omandireformi subjektiks, millega tagastati või kompenseeriti natsionaliseeritud vara, millest osa kasutasid VÕK piiskopkonda kuuluvad õigeusukogudused.

Kirikuvarad on olnud üks keskne konfliktiallikas õigeusukirikute-vahelistes suhetes. Juriidiline lahendus leiti 2002. aastal, kui valitsus sõlmis kirikuvarasid puudutavad kavatsuste protokollid mõlema õigeusukirikuga. EAÕK loobus omandiõiguse teostamisest riigi kasuks nende kirikuhoonete puhul, mida kasutasid 2002. aastal kirikute ja koguduste registrisse kantud Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku kogudused.

Hoolimata allkirjastatud protokollidest ning kirikuhoonete andmisest riigi poolt MPEÕK koguduste kasutusse 50 aastaks koos hoonestusõiguse seadmisega, on VÕK esindajad väljendanud avalikkuses rahulolematust olemasoleva lahendi suhtes, nähes lõpplahendina varade andmist Moskva patriarhaadi koguduste omandisse.

***

2013. aastal külastavad Eestit kaks mõjukamat õigeusu kirikupead. Neil päevil viibib Eestis Moskva patriarh Kirill ning septembris saabub Eestisse Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Bartholomeus. Jumalateenistused, kohtumised õigeusklikega ning kiriku ja riigi esindajatega täidavad nende Eestis veedetavad päevad. Millist vilja need külaskäigud kannavad kohalike õigeusukirikute ja koguduste jaoks, selgub (lähi)tulevikus.