Mikk Salu: kuidas tekib petmiskultuur

Mikk Salu Foto: Toomas Huik / Postimees

Üks suhtekorraldaja võrdles hiljuti omavahelises vestluses sporti ja poliitikat: need on alad, kus tulemuse nimel ollakse valmis kõigeks, seega ka alad, mis altid pettustele. Ühine joon on spordil ja poliitikal tõesti. Mõlemad põhinevad võistlusel. Võitjad ja kaotajad. Üks pääseb riigikokku, teine mitte. Kedagi kantakse Raekoja platsil kätel, kedagi sõimatakse – miks luuserit üldse olümpiamängudele saata.

Võistlevatel aladel on tihti veel üks omadus. Nimelt, võitja võtab kõik või peaaegu kõik. On miljoneid tenniseharrastajaid, aga alles siis, kui oled maailma saja parima tennisisti seas, hakkavad su tulud ja kulud tasakaalu jõudma ning alles esikümnes saab sust multimiljonär.

Ekstreemsete sissetulekuerinevuste tüüpnäideteks ongi sport või popmuusika. Enamikul teistel aladel, olgu hambaarstid, poemüüjad või õpetajad, on vahed teenistuses väiksemad. Poliitika kuulub ekstreemsete hulka, sest kuigi rahalises mõttes ei pruugi peaministri ja riigikogu tagapingil istuja palk eriti erineda, on vah­e võimus tohutu.

Tõsi on seegi, et tippspordist võib aegade algusest leida näiteid petmisest, tavalisemaks vormiks dopinguainete tarvitamine. Poliitikaga võrdlemise kontekstis on kõige huvitavamad ja õpetlikumad aga need ajajärgud ning spordialad, kus dopingutarvitamine on muutunud massiliseks. Selliseid aegu on olnud kergejõustikus ja tõstmises, aga ka vastupidavusaladel, nagu jalgrattasport, suusatamine või pikamaajooks. Näiteks jalgrattaspordi puhul arvatakse, et 1990ndate teisel poolel ja 2000ndate esimesel poolel kasutas rohkem kui 90 protsenti proffidest dopingut.

Kuidas selline olukord üldse tekkida saab? Ei ole ju jalgratturid või mõne teise dopingurikka spordiala esindajad moraalselt meist kõigist ülejäänutest erinevad. Tegelikult selgubki, et ei piisa ainult olukorrast «võitja riisub koore», et just siis ületamatu motivatsioon suli teha tekiks. Vaja on veel kahte tingimust. Jalgrattaspordis juhtus näiteks nii, et aastal 1989 tuli turule dopinguaine nimega EPO, aga esimene test, millega EPO tarvitamist avastada, valmis alles aastal 2001. Sportlastel oli seega üle kümne aasta aega segamatult dopingut tarvitada, kartmata vahelejäämist. Teiseks, EPOga oli nii, et see ei teinud sind paremaks 0,1 või 0,5 protsendi võrra, vaid 5–10 protsendi võrra ja see andis juba nii suure eelise, et ausaks jääda soovijal polnud enam vähimaidki võimalusi. Niisiis, olematu vahelejäämisrisk ja suur konkurentsieelis toovad kaasa petmiskultuuri.

Nüüd küsiksingi poliitika kohta. Kas siin on tekkinud olukord, kus valetajad või korruptandid võivad arvestada sajaprotsendilise garantiiga, et neid ei tabata? Kas petmine ja sulitsemine annab nii suure eelise, et ilma üldse ei saa? Praegu tundub, et mõlemale küsimusele on vastus (õnneks) endiselt «ei». Praktilise näpunäitena tähendab petmise ja valemängimise vastane võitlus, seda ka poliitikas, eelkõige just nende kahe reegli täitmist.