FOTO: Urmas Nemvalts

Eelmise nädala lõpus sai avalikuks teave, et USA luureasutustel on suurte internetifirmade kaudu ligipääs inimeste kirjavahetusele ja muudele andmetele. Puhkenud skandaali keskmes on olemuslikult kodanike vabaduste tagamise ja turvalisuse eest seismise pingeväli.

President Ilves ütles eile rahvusringhäälingule antud intervjuus, et oleme taas küsimuse ees, kuidas leida tasakaal rahvusliku julgeoleku ja kodanike privaatsuse vahel. Ta sõnas: «Mulle näib, et praegu on pendel liikunud veebikasutajate osalt ühte serva, privaatsuse kahjuks. Ja ka Euroopa Liidu kodanike kahjuks.»

Me ei tea (veel) nn PRISMi programmist kuigi palju ning ilmselt pole Facebookis pildikesi jaganud Eesti inimestel põhjust paanikasse sattuda. Teisalt pole see ka kindlasti hetk, kus jagada rahustavaid sõnumeid stiilis «õige hõlma ei hakka keegi». Loomulikult on konkreetse inimese järele luuramiseks vaja motiivi ning on vähe tõenäoline, et USA eriteenistustel oleks tahtmist läbi töötada kõike seda, mida on enda kohta internetti riputanud näiteks mõni keskmine võrukas või saarlane ning mida nad omavahel on kirjutanud. Küsimus pole aga niivõrd konkreetsetes juhtumites, vaid on põhimõtteline.

Väike Eesti on aastaid olnud Freedomhouse’i koostatavas internetivabaduse edetabelis esikohal, USA teisel kohal. Saame näha, kuidas mõjutab PRISMi skandaal hinnanguid sellel aastal. Sisuline küsimus on, mida on võimalik teha selleks, et internetivabadust hoida ja edendada.

Nimekiri firmadest, kes väidetavalt osalevad PRISMi programmis, toob ilmekalt esile, kui jäme ots on internetiteenuste pakkumisel USA päritolu ettevõtetel, ning näitab meile ka Euroopa mahajäämust. «Ilma ainult Euroopa Liidu enda seadusandlusele alluva pilveta (s.o interneti kaudu kättesaadavate andmete hoidlateta – toim) ei saa me kindlad olla, et meie andmed on turvalised,» ütles president Ilves.

Mõneti võib imelikuks pidada seda, et võimalikke ohte märgatakse alles nüüd, kui on teatavaks saanud, et firmad jagavad infot USA julgeolekuasutustele; ometi oleme nendelesamadele ettevõtetele vabatahtlikult ja suure innuga jaganud kõikvõimalikku infot enda kohta, ehkki nende vastused küsimustele info kasutamise kohta on alati olnud põiklevad. Võiks isegi öelda, et tavalisel inimesel on märksa vähem põhjust tunda muret USA julgeolekuasutustele jagatud info pärast kui selle pärast, mida firmad selle teabega veel teha võivad.

Üldiselt tasub mõelda, millist teavet te soovite enda kohta jagada ja millist mitte, ning arvestada seaduspäraga, et inimesed kalduvad olema internetis suheldes avameelsemad kui päriselus. Privaatseks asjaajamiseks tasub aga kasutada info krüpteerimise vahendeid.