/nginx/o/2009/04/23/167812t1hb16d.jpg)
Vahetult enne haridus- ja teadusministeeriumi otsust anda Reaali erikoolile koolitusluba, kirjutas Eesti Lastevanemate Liidu (ELVL) juhatuse esimees Enn Kirsman haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole saadetud avalikus kirjas, et liidule jääb ebaselgeks, mida kooli näol vanematele «müüa» püütakse.
ELVL juhatuse meelest pole uue kooli asutamine halb, kui see rajatakse nö tühjale kohale - see tähendab värvitakse ära valge laik Eesti ja/või Tallinna haridusmaastikul. Mis puudutab aga Reaali erakooli, siis on selle asutamine, õigemini selle komplekteerimine (oleme näinud kirja, mis saadeti Reaalkooli «tasuta» kohtadele mitte mahtunud laste vanematele), enam kui kummaline.
Reaali erakooli «müügimeeste» sõnumeid lugedes ei saa me aru, mida lastevanematele «müüa» püütakse - kas õpilaskohta täiesti uues, vast loodud, ilma ajaloo ja kogemusteta reaalkallakuga erakoolis või hoopis enam kui 130-aastase ajalooga ja sellest tulenevalt kahtlemata suurte traditsioonide ja kogemustega linnakooli... ainult et mitte tasuta nagu ülejäänud Reaalkooli klassides, vaid raha eest.
Samuti tekitab segadust uue kooli omanikering, mis on tihedalt Tallinna Reaalkooliga põimunud, nii et ei ole hästi aru saada kus üks (tasuta) kool lõpeb ja teine (tasuline) algab. Kui asutatakse uus kool, peaks see olema arusaadavalt omanäoline ega tohiks külvata segadust, ehtides ennast võõraste sulgedega.
Siin me maitseme neid vilju, mille kohta Soome haridusminister Krista Kiuru, et Eesti valik on eliitkoolid (vt ka http://www.postimees.ee/1246164/soome-haridusminister-eliitkoolid-on-eesti-valik/).
Meie sügavalt isiklik arvamus on, et need «eliitkoolid» või «glamuurikoolid», kui soovitakse neid mingit teist moodi nimetada, võiksid jääda, ainult et nad ei peaks toimima linnakoolidena, nagu ülejäänud «mitteeliitkoolid». Need võiks muuta sihtasutusteks vms ning seejärel erastada. Niikuinii toimub kõigis neis varjatumal või avalikumal moel lastevanematelt lisaraha korjamine.
On kujunenud kummaline olukord - meil korraga tegevuses on «päris» erakoolid, mille lapsevanemad maksavad laste koolitamise eest märkimisväärseid summasid, saades vastu munitsipaalkoolidega võrreldes teistsugusemat õpet (waldorfpedagoogika, individuaalsem lähenemine, teistsugused õppematerjalid ja –meetodid vms); on «päris» linnakoolid, kus lapsevanemad laste koolitamise eest lisaraha välja käima ei pea; ning on «pooleterakoolid», mis on küll vormiliselt tasuta linnakoolid (linn ei nõua neis tegutsevatelt koolidelt üüritulu nagu erakätesse antud koolidelt nõutatakse), kuid ometi peetakse loomulikuks, et vanemad tasuvad igal aastal «vabatahtlikult» mingi summa, et laps saaks neis õppides endale «parema hariduse».
Kui nüüd mõni munitsipaalkool või sellega väga lähedalt seotud seltskond mõtleb linnakooli head mainet ja eliitkooli kohtade defitsiiditingimusi ära kasutades panna selle najal püsti oma «haridusäri», on see meie meelest kui mitte Põhikooli- ja gümnaasiumi seaduse «tähe», siis vähemalt seaduse mõtte vastane.