Egle Pullerits

FOTO: Aigi Ermel

Kuni säilib mingi nähtuse juures ebamugavus või võõristus, jäävad sõnad devalveeruma ning iga järgminegi tundub sobimatu, kirjutab tänase online-väitluse lõppsõnas Keelehooldekeskuse koordinaator Egle Pullerits.

Kuni pole võimalik täie kindlusega väita, et mingi sõna, mis seni on keeles olnud neutraalsel positsioonil, on nüüd mitteneutraalne, halvustav, tuleks jätta võimalus kasutada kõnealust sõna ka neutraalsena. Sõnaraamat annab võimaluse valida ja konteksti sobiva valiku tegemise oskus on tänapäevase keeleoskuse lahutamatu osa.

Sõnade keelamisel, tabusõnaks kuulutamisel on varjupool: asja või nähtust, mida see sõna tähistas, on siiski vaja tähistajat, uut sõna. Kuni säilib selle nähtuse juures ebamugavus, võõristus, jäävad sõnad nn devalveeruma – iga järgmine tundub oma kaastähendustega (nt must tähistab eesti keeles ka räpast, pesemata asja või olendit) varsti millegi poolest sobimatu, mitteneutraalne. Tuleks üle saada võõristusest, hirmust teistsuguse vastu, hakata hindama igat inimest väärtusliku isiksusena, mitte õhutada võõraviha ja endassesulgumist, nagu ka väljendas Urmas Sutrop.

Inimeste sildistamine, mingi välise ja paratamatu omaduse (nahavärv, juuksevärv, kehakaal) alusel inimese nimetamine, on ühiskonnas taunitud, kuid tundub, et seda peab rohkem meelde tuletama. Inimese nimetamiseks on antud talle nimi ja kui seda ei teata, on olemas neutraalseid kõnetlussõnu. Seda reeglit järgides ei tohiks kellelgi tekkida probleeme, et «nimetasin kedagi sellise sõnaga ja nüüd kaevati kohtusse».

Vabadus ühiskonnas toimetada paneb ühiskonnaliikmetele ka vastutuse oma tegude ja sõnade eest.

 

Sellega on tänane väitlus lõppenud, jääb üle vaid oodata kohtuniku lõppsõna.

Väitlus oli neljas osa pagulasteemaliste debattide sarjast, mis saavad teoks Postimehe, Eesti Väitlusseltsi, Eesti Inimõiguste Keskuse, siseministeeriumi, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) ja Euroopa Pagulasfondi koostöös.