«Maailma standardite järgi tegite kõik õigesti. Kuid te ju teate, millises riigis me elame.» Nii ütles mulle ajalehe Moskovskii Korrespondent omanik, oligarh Aleksandr Lebedev 14. aprillil 2008.
Grigori Nehorošev: õigus teada
/nginx/o/2022/08/25/14787737t1h6ac1.jpg)
12. juuni 2013, 11:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
11. aprillil avaldas ajaleht Moskovskii Korrespondent artikli, milles teatas Venemaa presidendi Vladimir Putini eelseisvast abiellumisest iluvõimleja Alina Kabajevaga. Asi lõppes skandaaliga; lugu tsiteerisid juhtivad massimeediakanalid, muu hulgas lääne väljaanded; ajaleht Moskovskii Korrespondent suleti. Väljaande sulgemise ametlik põhjus oli rahastamise lõpetamine.
«Mõtlesid teha Lebedevist teist Hodorkovskit, mis?» kisendas ärimehe pressiesindaja mulle telefonitorusse. Kuid mina ei tundnud süümepiinu. Trükimeediaseaduse järgi kandsin ainult mina kui peatoimetaja täit vastutust lehes ilmunud tekstide eest. Sedasama ütlesin ka seltsimeestele mingist eriteenistusest, kes kuulasid mind uuesti üle paari päeva pärast – kuulduste päritolu asjus. Ka nemad väitsid, et meie maal elatakse «mitte seaduste, vaid arusaamade järgi».
Just nimelt lahvatanud skandaal viis mõttele, et kuuldused ei kerkinud tühjalt kohalt. Olen sageli korranud: kui ajalehe suhtes oleks algatatud kohtuasi, ei oleks me suutnud oma väiteid tõestada ja skandaal oleks ennast ise lõpetanud. Kuid hagi asemel pandi ajaleht lihtsalt kinni – naiivsel eeldusel, et pole ajalehte, pole ka kuuldusi.
Aastate jooksul mõtles Lebedev juhtunu kohta välja õigustavaid versioone, üks absurdsem kui teine: alates täielikust süütusest – nagu oleks kogu toimetus olnud skandaalset artiklit ette valmistades joobes – kuni kõige vastuolulisemani – öeldes intervjuus Ksenja Sobtšakile ja Ksenja Sokolovale ajakirjast GQ, nagu poleks mitte keegi toimetuses seda lugu kirjutanud, vaid selle lisas teostuses Lužkov ise. Ja kui hiljem Lebedevi esindajad kohtus väitsid, et pidasid silmas hoopis teist Lužkovi, võitis Moskva linnapea Juri Lužkov ometi protsessi ja sundis ajakirja vabandust paluma. Lužkoviga oli Lebedev vaenujalal alates Moskva linnapea valimiste päevast 2003. aastal, kui oligarh oli üks peamisi opositsioonilisi kandidaate.
Kuid mina olen täiesti veendunud, et kodanikel on õigus teada isegi kuulujutte, mis käivad riigijuhtide kohta. Ning enamik minu kolleegidest ei saanud samuti aru, miks ikkagi reageeris president oma võimalikule lahutusele nii närviliselt. Kas tõesti kujutleb ta end kroonitud peana, kelle elu ja saatus on püha, kel pole ette nähtud isegi võimalust tõelisteks inimlikeks tunneteks, maisteks kirgedeks ja pettumusteks? Ja kui see ongi osaliselt tõsi, siis aitasime me teda kahe jalaga maale laskuda. Me valisime ju presidendi, meil ei ole monarhia.
Pärast seda kui president teatas oma lahutusest, küsisid mõned lääne korrespondendid minult, millised poliitilised motiivid selle otsuse taga peituvad. Jäin seda mängu uskuma ja oletasin, et seoses võitlusega korruptsiooni vastu, milles juba esinevad presidendile lähedased inimesed, astus ta tõkestava sammu: ilmselt olid kellelgi teatavad tõendid tema peresuhete kohta. Nüüd pole neil enam mingit tähendust, sest lahutus on avalikult välja öeldud. Isegi presidendi leppimatu kriitik Boriss Nemtsov kirjutas oma ajaveebis: «President käitub harva ausalt. Lahutusest teatamine on aus käitumine.»
Minul siiski on kinnismõte, et sellest käigust tulenev poliitiline efekt polnud põhimotiiv. Arvan, et kaksikelu koormab isegi selle maailma vägevaid.
Kuid olgu, kuidas see oli, juhtunu tulemusena selgus, et elame siiski «maailma standardi järgi» ja isegi Venemaa presidendil võib ette tulla ebameeldivusi eraelus. Sellele kinnituse saamiseks kulus viis aastat kopikatega, kuid egas ka Moskvat üleöö valmis ehitatud.
Artikkel ilmus Peterburi ajalehes Moi Rajon.
Vene keelest tõlkinud Neeme Korv.