Siim Tuisk: kas Eestil jätkub julgust?

Siim Tuisk. Foto: Mati Hiis

Kui me tahame üles ehitada e-Eestit, siis on kätte jõudnud üks valikukohtadest. Kui lähme NSA skandaalist edasi ilma muudatusi tegemata, võime end internetis USA vasallideks kuulutada, kirjutab internetiaktivist Siim Tuisk.

nne kui jõuan pealkirjas esitatuni, tahaksin meelde tuletada üht väikest detaili neile, kes elasid Nõukogude Liidu lagunemise ajal. Kas mäletate, kuidas enne viimast tankide tulekut, siis, kui keegi enam eriti ei uskunud, et kommunistid oma võimu jõuga kehtestama hakkavad, muutusid tähtsaks pisiasjad? Mõtlematud ütlused, mis ideoloogiliselt «valeks» tembeldati ja takistuseks said? Kuidas täiesti avalikult kõigest rääkida oli siiski pisut hirm? Kui valitses teadmatus, kas räägitu ehk kunagi kahjuks ei tule? Mäletate? Pidage seda nüüd järgneva juures meeles, ehk on sellest abi esitatud küsimustele vastamisel.

Eelmisest neljapäevast, 6. juunist alates on siia jõudnud uudiseid, kuidas Ameerika valitsus NSA-nimelise agentuuri kaudu kogu ülejäänud maailma pealt kuulab. Kuulujutud ja ohutunne on Patriot Acti (USA seadus, mis annab terrorismivastases sõjas muu hulgas loa salaja pealt kuulata ja salvestada telefonikõnesid – toim) ja teisi hilisemaid seaduseparandusi algusest peale saatnud, nüüd aga hakkavad selguma ka täpsemad põhjused.

Võiks küsida, miks me peaksime sellest teadmisest hoolima. Ehk isegi sama mõtlematult, nagu vastas üks Euroopa Liidu institutsioon ajakirjanikule: «Meil pole kommentaare, see on USA-sisene asi», mis hiljem ELi kõneisikute avaldustes korduvalt ümber lükati.

Miks peaks see skandaal eestlase jaoks oluline olema?

Esiteks, peamine tahk ei ole see, kes ja kuidas rahalist kasu saab või oma tööd lihtsamaks teeb. Peamine on see, et USA valitsusagentuur nimega NSA on loonud süsteemi, mis toodab hirmu. Kõigepealt terroristidele, aga selle jaoks on see loodudki. Hirmu võib see hakata tekitama aga ka kõigile teistele. Viimase 12 aastaga on süvenenud USA valitsuse suund täieliku informatsioonilise teadlikkuse poole ehk lihtsustatult katse luua virtuaalne toimik iga inimese kohta. Hoolimata sellest, kas oled midagi teinud või mitte.

Kujutage ette, et samasugune kõiki hõlmav toimikutesüsteem oleks Hiinal või Venemaal. Kuidas end tunneksite? Millise pilguga vaataksite näiteks kohalikke poliitikuid, kui need teevad mõne raskesti arusaadava otsuse, mis viimatimainitud riikidele kasuks tuleb? Kahtlustaksite? Kas suudate ette kujutada, kuidas see võiks panna teid endid mõnda otsust mitu korda üle mõtlema?

Need on meie andmed, meie kirjad, pildid, jutt või kõne internetis.

Meie saladused, meie elu digitaalne peegeldus, mille läbivaatamiseks peaks olema väga mõjuv põhjus, nagu erakirjade puhulgi. Praegu salvestatakse kõike ja tänu seaduse nõudmisele algoritmiga leitud ameeriklaste isikuandmed eemaldatakse. Liitlasriikide kodanike pealtkuulamiseks peaks olema vaja luba ja kontrolli nende lubade andmise üle, kuid praegune süsteem toetub salajasele kohtule, salajastele otsustele ja senaatoritele, kes peaksid järelevalvet tegema. Täit pilti, kellel ja millal on õigus pealt kuulata, ei anta. USA valitsus võitleb esitatud nõudmiste vastu riigisiseselt, öeldes, et avalikustamine kahjustab nende võimekust pealt kuulata.

Nagu finantskriisiski, on ka siin ühtaegu nõrgaks osutunud täitev-, seadusandlik ja kohtuvõim. Kui lisada veel halva juhusena ebaeetilised inimesed, oleks väga negatiivse arengu tõenäosus liigagi hirmutav. Kõik eelnevalt kasutatud seadusandlikud piirangud ongi selleks välja mõeldud, et ei peaks lootma ja uskuma, vaid saaks mõistlikul viisil kontrollida. Need praegu kas puuduvad või on tugevalt kahjustatud.

Kui nõustume, et NSA ei peaks meid niimoodi pealt kuulama, siis võiks küsida, mida me ise teha saame.

Seda võiks võrrelda näiteks olukorraga, kus kirja saatmisel hakkame ise täitma Eesti Posti funktsioone, selmet lasta oma kirja turvaliselt kohale kanda. Võib õppida krüpteerima, piirata oma kasutust teenusepakkujate juures, kes on sunnitud USA valitsusega andmeid jagama, püüda leida alternatiive, aga see kõik on piisavalt vaevarikas, et enamik sellega tegeleda viitsiks. Facebook on ju elu osa.

Üks vastustest sellele võiks olla, et Eesti ja Euroopa valitsuste kohus on kaitsta oma kodanikke selliste probleemide eest ning seadusandjatel on just nüüd võimalus näidata, et nad hoolivad kodanike murest. See tähendab, et kui praegu on andmeid jagavatele firmadele antud eriõigused andmekaitse reeglistikus, siis nüüd võiks need olukorrale sobiva lahenduse leidmiseni peatada. Sel teol võib olla ka väga tugev positiivne mõju Euroopa kohalike idufirmade või suurte firmade kohalike kontorite arengule. Neist võiks tekkida ka tugev alternatiiv selle osa maailma jaoks, kes hindab privaatsust.

Siinkohal kuulen juba, kuidas lobistid tormavad Brüsselis positsioone kaitsma ja räägivad, kui suurt kahju see võib teha Microsoftile, Facebookile või mõnele teisele NSAga koostööd tegevale firmale. Ka Ameerika valitsus kaitseks oma kodumaist tööstust. Tegu pole aga esmakordse juhuga ja ELi riigid on ennegi välja nõudnud kohalikke, USA juriidilisest ruumist eraldatud (pilve)lahendusi.

Tegu on aga pikemaajalise protsessiga ja siin on mängus suur raha ja väga palju võimu. Üks paljudest risoomidest viib näiteks Inglise luureorganisatsioonideni, kellega NSA kogutud andmeid jagas, teine Hollandi luureni. Inglastele kohalik seadusandlus sellist võimalust ei pakkunud ja agentuuri esindajad on kaitsnud programmis osalemist nende pealtkuulamisvõimet silmas pidades. Selliseid huve tuleb uute, ELi-kesksete IT-lahenduste väljatöötamisel arvesse võtta ja vastavalt reageerida.

Euroopa Liidu valmiv uus andmekaitse seadustik peab kodanike õigusi arvestama ja kaitsma.

Praegu käimasolev viimase 20 aasta suurim lobikampaania Brüsselis ei tohi osutuda selleks köidikuks, mis välistab tegelikult vaba infoühiskonna. Kui varem oli oluline jälgimisvõimekus ainult riikidel, ei tohi uue regulatsiooni käigus liigseid erandeid teha firmadele, sest ka nendega suheldes on kodanikud nõrgal positsioonil.

Ameerika firmad peavad aru saama, et kasutajate andmed kuuluvad neile ja kasutajatel on sellega seoses teatud õigused. Ärimudelid tuleb kohendada ümber nii, et kodanikud ei peaks kartma enda ärakasutamist ei suurriiklike huvide ega protektsionistlike meetmete heaks.

Kolmas võimalus asju mõjutada on ELi ja USA läbirääkimised vabakaubandusleppe üle. Needki on salajased ning pole teada, milliseid nõudmisi üks või teine pool parasjagu esitab, kuigi kõnealust leket arvatavasti käsitletakse. Selles küsimuses peaks Eesti valitsus vajalikku tähelepanu osutama läbirääkijatele ja kindlustama, et lepet ei võetaks vastu lihtsalt leppe pärast, kuna nõnda palju on juba panustatud, vaid ainult siis, kui sellest on kasu Euroopa ja Eesti kodanikele. Lepet peaks jälgima ka põhjusel, et algfaasis oli sinna lisatud ACTA-sarnaseid paragrahve.

USA valitsus ei ole näidanud end vaba interneti kaitsjana ega selles küsimuses erapooletuna. Rahvusvahelistes organisatsioonides, mis tegelevad interneti arendamise ja haldamisega, tuleb seda meeles pidada ja ameeriklaste senist eestkostjarolli võimalusel vähendada.

Eestlasi ei kaitse ükski USA seadus, seega peame nõudma, et meie rahvaesindajad leiaksid lahenduse, mis meie huve kaitsta suudab.

Kui me tahame üles ehitada e-Eestit, on kätte jõudnud üks valikukohtadest. Kui lähme NSA skandaalist edasi ilma muudatusi tegemata, võime end internetis USA vasallideks kuulutada. Meil ei oleks enam võimalust seadusandlust suurel määral mõjutada ja peaksime vastu võtma, mis tuleb, kinnitades oma nõusolekut vaikimisega.

Kodanikena ei tohi me unustada, et kui me ei pööra juhtunule tähelepanu, ei nõua oma rahvaesindajatelt selgitusi, siis keegi teine seda meie eest ei tee. Kui meid ei huvita, mis saab vabast internetist, siis selle kaitsjad jäävad lõpuks alla.

Sellest nädalast teame, et infoühiskonna tulevik on löögi all. Ainult meie ise saame neid probleeme enda jaoks lahendada. Ei tohi lasta interneti üle võimust võtta neil, kelle soovid lõhuvad üht inimkonna suurimat leiutist.

Alustada võiks riigikogulastele kirjutamisest ja küsimisest, kas nad teavad, mis parasjagu seoses NSAga toimub ja miks see Eesti jaoks tähtis on.