Andreas Trossek: uhke Eesti üle

Andreas Trossek Foto: Erakogu

KUNST.EE peatoimetaja Andreas Trossek kirjutab, et Eesti ekspositsiooni Veneetsias võib kindlasti kritiseerida ja tulevikus paremini teha. Aga enne kui unistada, kuhu minna, peab mäletama, kust tullakse.

Lugedes äsja Veneetsia biennaalilt tulnuna filmimehe Mark Soosaare kurjustusi Veneetsia biennaali Eesti paviljoni aadressil (PM 3.06), tabasin end mõttelt, et Soosaar võitleb väga õige asja eest, aga kasutab selleks väga valet paatost. Iseenesest on õige, et «aeg on meie kultuuri esindamisele välismaal uus lehekülg pöörata», sest riigi toetus Eesti ekspositsioonile Veneetsia kunstibiennaalil võiks olla tõepoolest mitu korda suurem, paviljoni ruumid avaramad jne. Kuid seda paatost väljendades käitub Soosaar nagu üks tuntud, vuntsidega, Gruusias sündinud diktaator, kui pidi otsustama, mida teha ühe teise tuntud, vuntsidega, Austrias sündinud diktaatoriga – paneb tanki kogu rahva.

Nimelt ei saa mina küll aru, milles on süüdi 55. rahvusvahelise Veneetsia kunstibiennaali Eesti paviljoni kunstnik Dénes Farkas. Selles, et ta on eesti-ungari juurtega või et ta võitis avaliku konkursi ja osutus ekspertide žürii väljavalituks? Või kõik need kunstnikud, kes kuuluvad sarnaselt Farkasega Eesti Kunstnike Liitu ja kelle nimel Soosaar – kes ise sinna ei kuulu – väidab end võitlevat. Kas Eesti esindab tänavu siis tõesti vaid üht «siseringi tegijat, [kes] on välistanud meie küpse ja omanäolise kunsti pääsemise Veneetsia biennaalile»? Ma aktsepteerin seda arvamust, ent ma ei ole sellega nõus.

Olin ju samal avamisüritusel ja vahetasin kohaletulnutega värskeid biennaalimuljeid, kuni kultuuriministri osalusel Eesti paviljon pidulikult avatuks kuulutati. Kuid mina küll ei tajunud, et nii Eestist kui ka mitmelt poolt mujalt maailmast kohale tulnud erialainimesed ja ajakirjanikud ekspositsiooni («riiulite kaupa raamatuid, millel küll erinevad irriteerivad pealkirjad, aga kõigil sisuks ühesugused fotod mingist inimtühjast interjöörist») ja selle asukohta («tüüpilise kolmanda korruse korterisse seatud ekspositsioon ») kuidagi häbenenud või tauninud oleksid. Pigem ikka vastupidi: Eesti ekspositsioonid on iga kord olnud kõrgetasemelised, kui laenata ühe mu Belgia kolleegi, Stef Van Bellingeni sõnu.

Dénes Farkast mullu Milanos nüüdiskunstimessil «Artissima» esindanud Temnikova & Kasela galerii sai oma ekspositsiooni eest mäletatavasti koguni uue galerii preemia, nii et see kunstnik on juba tõestanud oma pädevust rahvusvahelist kunstiüldsust kõnetama. Ka Eestis ei ole Farkas kunstiringkondade tunnustuseta jäänud: ta on võitnud 2010. aasta Eesti Kultuurkapitali aastapreemia isikunäituse eest Eesti Kunstnike Liidu hallatavas Hobusepea galeriis, ta on olnud kultuurilehe Sirp «kaanepoiss» ja 2011. aastal lansseeritud nüüdiskunstipreemia Köler Prize nominent. Sõnaga, ta on osa kunstimaailmast.

Kvartaliajakirja KUNST.EE tänavusest suvenumbrist võivad kõik huvilised lugeda, kuidas Eesti esinduse kuraator, Poolas sündinud ja Washingtonis töötav Adam Budak kunstniku loomingut kontekstualiseerib, punudes Farkase kurblike sootsiumimudelite ümber laiema kulturoloogilise «turvavõrgustiku». Kogu eksponeeritu taustal on Ludwig Wittgensteini keelefilosoofia.

Lisaks toimub tänavune paviljoniprojekt, aga ka paar järgmist Eesti ekspositsiooni Veneetsia kunstibiennaalil senisest suuremates Palazzo Malipiero ruumides. Ollakse endiselt sisuliselt samal väljakul ühele Euroopa tuntumale erakogujale François Pinault’le kuuluva Palazzo Grassiga, peaaegu kohe kõrval on üks Veneetsia linnaelu tuiksooni Accademia sild koos Campo San Stefano külastajarohkete kohvikute-restoranidega. Teisigi rahvuspaviljone ei pea Eesti esinduse ümbrusest tikutulega otsima – lähimad on näiteks Montenegro, Sloveenia, Luksemburg, Iirimaa jt.

Asi ei ole niisiis kaugeltki selles, et Eesti ekspositsiooni Veneetsias ei tohiks kritiseerida või et tulevikus ei saaks kõike paremini teha. Kindlasti saab ja kindlasti tehaksegi. Asi on selles, et enne kui unistada, kuhu minna, peab mäletama, kust tullakse. Ja tulnud on eestlased Veneetsiasse üsna sombusest ja rahvusvahelise kunstituru vaatepunktist kaunikesti ebaatraktiivsest postsovetlikust regioonist, endisest Ida-Euroopast, mis pärast Berliini müüri langemist ja Nõukogude Liidu lagunemist maailmakaardile äkitselt justkui juurde tekkis.

Olgem ausad, kes meid ikka nii väga siin ees ootas, aga saime hakkama. Kui vaadata, millised kunstnikud on Veneetsia kunstibiennaalil Eestit esindanud alates 1997. aastast, mil see «ime» juhtus esimest korda, siis saame üsnagi muljetavaldava nimekirja. Omavahel konkureerivatele huvigruppidele kohalikul kunstiväljal võivad need biennaalinimed meeldida kas rohkem või vähem, aga kindlasti ei ole tegemist fikseeritud siseringiga, vaid ikka avatud nimekirjaga.

Ülejärgmise Veneetsia biennaaliga 2017. aastal tiksub Eestil kunstiväljal märkamatult täis juba 20 aastat ametlikku osalemist. Seda ei ole üldsegi vähe. Aga seda ei ole ka nii palju, et võrrelda võrreldamatut ja põrutada puusalt, et kui Eesti paviljoni ei saa Veneetsiasse ehitada näiteks keset San Marco peaväljakut, siis on kogu üritus juba eos tulutu ettevõtmine. Ei maksa unustada, et Giardini pargipiirkond, kus 1895. aastal toimus esimene Veneetsia biennaal, on Napoleoni käsul rajatud ja igal aastal ekspansiivselt kasvava biennaali kaarti (tänavu 88 rahvuspaviljoni Giardinis, Arsenales ja mitmel pool Veneetsias) saab seetõttu metafoorselt lugeda ka nagu «kartograafilist ajalooraamatut».

Esmajärjekorras püstitatud paviljonid on Giardinis ikka selsamal kolmikul, mis Euroopa ajalugu läbi sajandite on vorminud: Saksamaal, Suurbritannial, Prantsusmaal. Ka Venemaa paviljon on selsamal jõuteljel, kuid näiteks eestlaste hõimuvelled soomlased on surutud juba Giardini ühte nurka. Analoogselt on igal aastal ka Arsenale piirkonnas justkui nurka surutud sellised riigid, keda varem nimetati kolmandaks maailmaks. Ehk pidu ammu käib ja hilinejad vaadaku ise, kuhu nurka kokteiliklaasi sõrmitsema pääsevad. Ent kogu maailma ajalugu tagantjärele tahtmise järgi ümber ei tee ja Euroopa viie rikkama riigi hulka ühe viisaastakuga ei pääse, seda oleme ehk juba õppinud.

Kuid siin on jälle taustal ka mõned laiemad teemad. Eesti kunstimaailmas on viimastel aastatel olnud võimalik märgata teatavat revisionistlikku suundumust, mida võiks nimetada ekstreemkonservatiivsuseks. Mitte «noored» ei käitu agressiivselt, vaid «vihased» on need, kellele tundub, et elu liigub liiga kiiresti eest ära.

Pole saladus, et ka kunstiväljal said Eesti taasiseseisvumise järel sarnaselt majandus- ja poliitikaväljaga strateegilise eelise pigem nooremad kui teenekamad kunstnikud. See oli hind, mida tuli maksta, et pääseda kiiremini Euroopasse, sest vanale koerale uusi trikke ei õpeta, aga juba Euroopa Liitu ja NATOsse saamine oli paras kübaratrikk. Konservatiivina ütleksin, et iga ekstreemsus on häiriv, ja viidatud tendents pole erand. Kuid ma ei oska ka muud teha kui olukorda mõista ja üritada sõlmida rahu: «Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.»