Kunst töötab hästi kontrasti pinnal – nagu kuum pannkook külma jäätisega. Kui võtad vastandpooluse – näiteks hiilguse või viletsuse – ära, muutub asi varem või hiljem tüütuks. Terve mõistus ütleb, et kunst ei tohi olla igav ega arusaamatu – mõistlikku kommunikatsiooni asjaosaliste vahel, ammugi mitte kirglikku ja püsivat suhet, pole siis loota.
Paar sammukest esteetika mängumaalt sotsiaalse suunas ning kontrasti asendavad konflikt ja kokkupõrge. Tagurlane ja revolutsionäär, egoist ja altruist, oma ja võõras – lood vastasseisust kütkestavad meid õigupoolest juba inimkultuuri algusaegadest. Vastandus võib olla ka mängulisem – prints ja kerjus vahetavad kohad, kaunitar osutub koletiseks. Kui vastandlikud jõud ei kohtu, kui nihet ei toimu, pole ka elamust, rääkimata katarsisest. Samuti peavad kokku saama looja tahe ja oskus oma sõnumeid edastada ning vastuvõtja huvi ja valmisolek nendega suhestuda.
On selge, et endasuguse juttu mõistetakse kõige paremini. Samas vaataja ju ei soovi, et kunstnik oleks päriselt temasarnane. Ent kuni elab usk, et geniaalsust ja hullumeelsust eraldab vaid sammuke, tekitab erinevus pigem uudishimu ja soovi mõista kui solvumist. Van Goghi 1888. aastal meeltesegaduses äralõigatud kõrv heiastub nähtamatu pitserina kogu modernistlikul kunstil. Vaene mees, kes müüs eluajal vaid ühe maali 400 frangi eest ning kelle pildid maksavad nüüd kümneid miljoneid dollareid. See on dramaatiline! Ka postmodernistliku staari Ai Weiwei edu saab toitu kunstniku «kontrastsest» läbisaamisest Hiina riigiga.
Kus on kunsti koht?
Vabal maal võib igaüks kunsti paika panna ja pikalt saata – ja seda võimalust kasutatakse üsna usinasti. Keskmise maksumaksja vaatevinklist on kõik kaunid ja vabad kunstid teise-kolmandajärguline nähtus. Muutused tööhõive või ekspordi näitajates, suurärimeeste kapriisid ja kohati tundub, et isegi presidendiproua uued rõivad mõjutavad rahva elu ja enesetunnet palju enam kui mullistused kunstiruumis.
Teame, et vaim tahab hõljuda võimu kohal ja kultuur olla ülevam majandusest, ent nõudlus ja pakkumine joonistuvad välja ka kunstielus. Me ei saa mööda küsimusest, mida ootab loovisikult ühiskond, laiem avalikkus. Kes on kunstnik, mida ta teeb ja milleks? Igaüks teab, et õpetaja õpetab lapsi ja arst ravib haigeid ... ja kunstnik teeb kunsti! Ent kunst on muutlik – ja nende muutuste iseloom jõuab publikuni sageli hilinemisega, mingi nihkega või lausa kõverpeeglis. Kas selle põhjuseks on pigem omamoodi intellektuaalne üleujutamine, kunsti nartsissistlike sisemängude liigne keerukus või tarbijate paratamatu «tagurlikkus» ehk asjaolu, et uuenduste omaksvõtt nõuab aega ja motivatsiooni? Eestis mängib kindlasti teatud rolli ka pool sajandit väldanud kultuurikatkestus, mis laseb kuldsetel 60ndatel esile kerkinud kunstivorme veel praegugi «radikaalsetena» paista.
Igatahes on alates sellest, kui Duchamp 1917. aastal ühe vabrikutootena valminud pissuaari enda teosena näitusel eksponeeris, kunst väljendusvahendite, meediumite osas palju enam avardunud kui näiteks kirjandus – kirjanikud kasutavad ju tänapäevalgi vaid sõnu ...
Valdav osa meie kaaskodanikke ootab aga kunstnikult jätkuvalt vaid oma iluvajaduste rahuldamist – teatava kultiveeritud silmarõõmu pakkumist. Seda ei saagi ette heita – kelle poole siis veel peaks pöörduma? Ilusalongi? Arusaam kunstnikust kui osavate kätega ja ilumeelega õnnistatud meistrist on aga vastuolus praeguse institutsionaalse kunstimaailma produktsioonimudelite, valiku- ja võimumehhanismide ning edukuvanditega.
Meie muidugi teame, et kunstnik võib olla ka uurija, sekkuja, kritiseerija. Aga veidi kehvemini informeeritud publik on segaduses, kui kunagine «ilu sepp» käitub kord arstina, kord looduskaitsjana, siis teadlasena, huligaanina, ajakirjanikuna, klounina, rändurina ... Talle tundub, et kunstnik lihtsalt teeb, mida tahab – ja mis kõige hullem, soovib, et keegi selle eest ka maksaks! Oleme sunnitud tõdema, et iga kunstniku «pakkumine» ei tekita veel nõudlust, vaimustusest rääkimata.
Kunstiteadlikkus vajab arendamist
Vähene kunstiteadlikkus on kahtlemata üks neist teguritest, mille tulemuseks on kunsti madalavõitu prestiiž ja kesine mõjuvõim praeguses Eesti ühiskonnas, «kirsiks tordil» aeg-ajalt lahvatavad arvamusavaldused kunsti ja kunstnike täieliku mittevajalikkuse ja mõttetuse kohta. Samas ei tohiks unustada asjaolu, et arusaamad ning maitse-eelistused on seotud isiku väärtushinnangute ja maailmavaatega, tema kuuluvusega mingisse sotsiaal-kultuurilisse segmenti, seltskonda, «klubisse». Suurte üldkehtivate mõõdupuude asemel kerkib esile väiksemaid, alternatiivseid, subkultuurseid. Ning ka kuitahes kirglik selgitustöö ei saaks muuta kõiki inimesi minimalismifännideks või poliitilise koega aktsionismi pooldajateks.
Abigail Houseni järgi jagunevad inimesed sõltumata kultuurilisest ja sotsiaalmajanduslikust taustast oma esteetilises arengus järgnevatele astmetele: kirjeldav, konstruktiivne, klassifitseeriv, tõlgendav ja taasloov. Enamik meie kaaskodanikest paigutub esimesele või teisele astmele ega mõista seetõttu kaugemale jõudnute seisukohti – seejuures ei saa Houseni kinnitusel ühestki astmest lihtsalt üle hüpata ...
Viljakama pinnase kunsti «leviala» laiendamiseks ja uuemate kunstivormide paremaks mõistmiseks saab kujundada eelkõige avatud ja uudishimulik, oma peaga mõtlemisele suunatud kunstiharidus. Esimene asi, mille poole püüelda, oleks teiste inimeste kunstieelistuste ja -hoiakute aktsepteerimine ka siis, kui sinu enda omad on risti vastupidised. Seejuures on oluline tuua esile seoseid traditsioonilisemate ja uuenduslike nähtuste vahel. Kunstis üha enam maad võttev interaktiivsus ei tähenda vaid suuremat meelelahutuslikkust – näitusel «käimise» asemel tuleb hakata rohkem kaasa mõtlema.
Rääkides lõhest kunsti tegijate ja tarbijate vahel, ei tohiks unustada, et vastutus arusaamise eest jaguneb osapoolte vahel – nii, nagu hariduse omandamisel ei saa tulemuslikkuse eest vastutada üksnes õpetaja või üksnes õpilane. Ka meie, kunstnikud, peame otsima seda ühisosa, mis erinevate praktikate ja positsioonide esindajaid lähendab – vaid siis saame eeldada head tahet ja suuremat mõistmist publikult.
Pole halba ilma heata
Vaatamata avaliku ja ärisektori vägagi tagasihoidlikule toetusele, kohaliku kunstituru nõrkusele ja kunstiteadlikkuse kesisele tasemele on eesti kunst elujõuline ning sellel ei puudu viletsuse kõrval oma hiilgus. Eesti kunstnik on missioonitundega, mitmekülgne ja töökas, teenides talupoegliku visadusega lisa muid ameteid pidades ning makstes sageli peale, et saaks oma töid publikule ikka (tasuta) näidata. Looderdav boheem võib silma paista, ent tema patte ei maksaks tublide kaela nuhelda.
Meie kunstielu on elav ja mitmekesine, igal ajahetkel on võimalik külastada tervet rida heatasemelisi näitusi – ning seda mitte ainult Tallinnas ja Tartus. Konkurents kunstnike vahel toimib, antakse välja Wiiralti, Konrad Mäe ja Kristjan Raua nimelisi preemiaid ning kaasaegse kunsti auhinda Köler Prize. Pälvitakse tunnustust välismaistel näitustel, Eesti on oma rahvusliku väljapanekuga esindatud Veneetsia biennaalil. Kodus toimuvad regulaarselt rahvusvahelised graafika-, rakenduskunsti- ja joonistustriennaalid, lisandunud on koolinoortele mõeldud Eksperimenta!. Meie kõrgem kunstiharidus on konkurentsivõimeline, siinses õppetöös osaleb ohtralt välistudengeid, arvestatav osa meie omadest veedab vähemasti semestri või kaks mõnes väliskõrgkoolis. Soovitan kõigil vaadata Rotermanni soolalaos 9. juunini avatud EKA magistritööde näitust «TASE» – see kõneleb iseenda eest. Professionaaliks sirgunud kunstnikke koondab enam kui 900 liikmega Eesti Kunstnike Liit, mille tegevus lähiaastatel loodetavasti senisest veelgi tõhusamaks kujuneb.
Kunsti hea käekäik ei mõjuta kaugeltki vaid kunstnike toimetulekut – kõne all pole midagi vähemat kui meie kultuuri elujõud ja Eesti ühiskonna konkurentsivõime. Nii peaksime väärtustama ka fundamentaalkunsti – sellist, mis ei pruugi anda tulemuseks kasulikku «vidinat», ent loob aluse rakenduslikumate kunstialade arenguks, arendab ühiskonnas loovat mõtteviisi ja virgutab vaatama asjadele värske pilguga. Siinkohal on aga kunstnikul vaja rohkem usaldust ja hingamisruumi. «Kui kunsti rolliks on juba kord toita meie kultuuri, peab ühiskond võimaldama kunstnikul järgida oma visiooni – kuhu iganes see teda ka ei viiks,» pani juba tubli poolsajandi eest tähele John F. Kennedy.