FOTO: SCANPIX

Sotsiaalpoliitikas ilmestasid valitsuse kaht esimest aastat erimeelsused sotsiaalpartneritega, postiivse arenguna võib aga välja tuua suurenenud panust aktiivse tööpoliitika rahastamisse, kirjutavad Praxise töö- ja sotsiaalpoliitika analüütikud valitsemise valvurite värskes analüüsis tööturu ja sotsiaalpoliitika kohta.

Valitsus on seadnud tööturu- ja sotsiaalpoliitika valdkonnas saavutatu mõõtmiseks aastaks 2015 kaks peamist eesmärki: suurendada 20-64-aastaste tööhõive määra 72 protsendini ning vähendada suhtelise vaesuse määra 16,5 protsendini. Paranenud majandusolukorrast tingituna on tööhõive määr viimasel kahel aastal jõudsalt kasvanud, vähenenud on töötute ja majanduslikult mitteaktiivsete inimeste arv.

Rahvastiku vananemise ja loomuliku iibe ning prognoositust suurema tööealiste Eestist lahkumise kompenseerimiseks oleks aga oluline hõivemäärade veelgi jõudsam kasv: Praxise analüütikute tehtud simulatsioon näitab, et kompenseerimaks rahvastiku vananemise mõju peaks hõivemäär antud vanuserühmaks kasvama aastaks 2030 78 protsendile. See oleks võrreldav praeguse hõivemääraga Põhjamaades, näiteks Rootsis ja Islandil, aga ka Šveitsis. Nende riikide kõrge hõivemäära taga on paljuski märksa suurem osa-ajaga töötajate arv kui meil. Just senisest paindlikema töövormide levik, eelkõige osa-ajaga töötamise kasv tänaste töötute ja mitteaktiivsete arvelt (noored, naised, tervise tõttu mitteaktiivsed), looks eeldused hõivemäärade veelgi jõudsamaks kasvuks.

Suhtelise vaesuse määr oli 17,5 protsenti 2011. aastal (viimased teadaolevad andmed), sealjuures olid vaesusriskis enam kui pooled töötutest (55,5 protsenti 2011. aastal). Suhtelise vaesuse määra vähendamine on keeruline, sest majanduskasvu taastudes ja sissetulekute kasvades tõuseb ka suhteline vaesuspiir. Suhtelise vaesuse vähendamiseks peaks kasvama kiiremini just vaesemate leibkondade sissetulekud. Osad valitsuse tegevused selles valdkonnas toetavad just väiksema sissetulekutega peresid, nagu vajaduspõhised peretoetused, kuid tegevusetus muudes valdkondades (näiteks endiselt piiratud juurdepääs töötushüvitistele või toimetulekutoetuse piiri reaalväärtuse langus) lubab meil kahelda, et suhtelise vaesuse vähendamise eesmärk saavutatakse.

Töölepingu seaduse mõju

Valitsuse seatud tegevusest tööturu valdkonnas on enamus endiselt töös, mistõttu on valitsuse tegevusele selles valdkonnas vara hinnangut anda. Erandiks on töölepingu seaduse senise mõju hindamine, milleks sotsiaalministeerium tellis kaks uuringut. Esimene neist käsitleb seda, milliseid töölepingu seaduse sätteid tõlgendavad kohtud ja töövaidluskomisjonid erinevalt või vastuoluliselt. Teine uuring käsitleb töötajate ja tööandjate teadlikkust poolte õigustest ja kohustustest ja õiguskindlust töösuhetes. Uuringutest selgub, et uue seaduse normistiku alusel töösuhte osapoolte turvalisuse tagamiseks on vaja järjepidevalt tegeleda seaduse rakendamise küsimusega, eelkõige tagada töösuhte osapoolte õigusteadlikkus nende õigustest ja kohustustest, üksteise õiguste ja kohustuste arvestamine töösuhetes ning õigusselgus töövaidluste lahendamiseks.

Sotsiaalministeerium on uuringute avaldamise järel lubanud ka nendele küsimustele suuremat tähelepanu pöörata.

Töövõimetuskindlustus

Viimastel aastatel on kiiresti kasvanud töövõimetuse tõttu tööturult lahkunud inimeste arv ning suured ootused ja lootused on just pandud plaanitavale töövõimetuskindlustusele, mis aitaks ennetada töövõimetust, suurendada osaliselt töövõimetute inimeste naasmist tööturule ja leevendada praeguste töövõimetuspensionäride kehva rahalist olukorda. Seonduvalt uue töövõimetuskindlustusega soovitakse lõpuks käivitada juba tosin aastat plaanitud tööõnnetuskindlustus ning edasi minna ka eelmise aastal alustatud eri- ja sooduspensionide reformidega.

Võrreldes valitsuse eelmisel aastal seatud ajaliste eesmärkidega on töövõimetuskindlustuse süsteemi käivitumine küll veninud, kuid arvestades seda kui laiaks on haakuvate teemade ring läinud, siis on mõningane edasilükkumine ka mõistetav. Plaanitavate reformide detailid ei ole veel avalikkusele teada, mistõttu on raske anda täpsemat hinnangut, kuivõrd võiks reformid tuua praegusesse olukorda muutusi ning kas ja kuidas võiksid mõjutada tööturgu uue töövõimetuskindlustussüsteemi rahastamine, kaudsete tööjõukulude muutumine või tööjõupakkumise suurenemine.

Noorte tööpuudus

Noorte tööpuuduse vähendamiseks lubab valitsus pöörata tähelepanu inimeste hariduse ja kutseoskuste tõstmisele, mis võimaldavad tööturul taotleda paremaid tingimusi ja palka. See viitab, et noorte töötuse vähendamiseks on kavas tegelda eelkõige hariduse küsimustega - noori suunatakse oma haridustaset tõstma või omandama erialast haridust. See tegevus on omakorda seotud ka eesmärgiga vähendada eri- ja kutsealase hariduseta täiskasvanute osakaalu.

Lisaks on noortele suunatud tegevusena sisse toodud nn EL «noortegarantii» rakendamisega seotud meetmed, mis samuti hõlmavad töö-, hariduse- ja koolitusvõimaluste pakkumist. Noorte töötuse vähendamiseks suunatud meetmeid on kokku palju ja valdkond on mitmekesine hõlmates nii hariduse kui tööturu meetmeid. Valitsuse tegevuskava ei kirjelda kõiki neid meetmeid ja plaanitud tegevusi detailselt, mistõttu konkreetsetele tegevustele on keeruline hinnanguid anda.

Täiskasvanute täiendõpe

Ka täiskasvanute täiendõppele pööratakse mõnevõrra tähelepanu, et parandada nende tööturuvõimalusi ning pidades silmas viimasel ajal palju räägitud struktuurse tööpuuduse probleemi, st tööotsijate oskused ja teadmised ei vasta sellele, mida tööandjatel on tarvis. Selleks on pakutud ESF vahendite abil nii tasuta tööalast koolitust kutseõppeasutustes kui ka seatakse eesmärgiks tõsta elukestvas õppes osalejate arvu. Selleks viiakse näiteks ellu täiskasvanuhariduse arengukava. Tõsi, elukestvas õppes osalemine on tõusnud seni kõige kõrgemale tasemele, kuid osalemise kasv on tulnud peamiselt kõrgelt haritud noorte arvelt, kes üha rohkem end täiendavad.

Positiivsena saab välja tuua, et uues elukestva õppe strateegias saab ka see probleem tähelepanu, kuivõrd soovitakse erineva haridustasemega inimeste vahelisi erinevusi elukestvas õppes osalemises vähendada.

Seega on oodata, et edaspidi pööratakse lisaks salemise numbri tõstmisele tähelepanu ka sellele, et võimalused end täiendada jaotuksid erinevate ühiskonna rühmade vahel võrdsemalt.

Tööturuteenused

Valitsus on lubanud arenda edasi ka aktiivset tööturupoliitikat ehk tööturuteenuseid. Alates 2012. aastast on aktiivse tööpoliitika arendamine toimunud Tööhõiveprogrammi 2012-2013 alusel, mis mitmekesistas oluliselt pakutavate tööturuteenuste valikut. Kuivõrd programm kestab 2013. aasta lõpuni, ei ole hetkel selle tulemuslikkusele võimalik lõplikku hinnangut anda.

Positiivse arenguna aktiivse tööpoliitika osas viimasel kahel aastal tulebki esile tõsta nii riigi suurenenud panust aktiivse tööpoliitika rahastamisse osakaaluna SKP-st (0,38 protsenti 2012. aastal võrreldes 0,28 protsendiga 2011. aastal); rahastamispõhimõtete muutust (tööturuteenuste pakkumist finantseeritakse peamiselt töötuskindlustuse vahenditest; lisaks on välisvahendite osakaal rahastamises langenud 70 protsendilt 2010. aastal ja 60 protsendilt 2011. aastal 30 protsendile 2012. aastal) ning suuremat osalejate arvu (2012. aastal osales töölesaamist toetavates teenustes ühes kuus keskmiselt iga kolmas tööotsija, aasta varem iga viies ning kolm aastat varem iga kümnes). Seega paistab praegu tööturuteenuste rahastamine sellises mahus olevat jätkusuutlik ka ilma Euroopa struktuurivahendite abita.

Aktiivne vananemine

Olulise tähisena tuleb ära märkida aktiivse vananemise arengukava 2013–2020 valmimine, mille koostamist alustati juba 2012. aasta alguses. Tegemist on esimese vanemaealiste temaatikale pühendatud strateegiadokumendiga pärast 1999. aastat. Arengukava rakendusplaani peaks sotsiaalminister eelduste kohaselt kinnitama mais. Arengukava koostamise töörühma poolt otsustati novembris, et 2013-2014. aastatel võiksid rakendusplaani keskseteks teemadeks ning tegevuste aluseks olla teavitustegevus ning hoolekande ja tervishoiusektori integreerimine.

Kahte esimest valitsemiseaastat ilmestasid erimeelsused valitsuse ja sotsiaalpartnerite vahel. Selle aasta mais tühistas riigikogu 2008. aastal valitsuse ja sotsiaalpartnerite vahel kokkulepitud seadusemuudatuse, millega oleks 2013. aastast laiendatud töötuskindlustushüvitise saajate ringi ka poolte kokkuleppel ning omal soovil lahkujatele.

Lisaks teatati novembris, et planeeritud töötutoetuse tõus jääb siiski väiksemaks kui samuti 2008. aastal valitsuse ja sotsiaalpartnerite poolt kokku lepitud sai (esialgu pidi töötutoetus (seni 65 eurot kuus) tõusma 50 protsenti eelmise aasta alampalgast (145 eurot kuus), kuid tõuseb vaid 101 euroni kuus) kuna oli vaja leida raha meedikute palgatõusuks.

Pingelisi suhteid sotsiaalpartnerite ning valitsuse vahel ilmestasid 2012. aastal õpetajate ja arstide streigid ning mitmed meeleavaldused. Võrreldes varasemate aastatega on nii streikide kui meeleavalduste arv kasvanud, mida võib tõlgendada kui märki kasvavast rahulolematusest valitsuse tegevusega.

Soovitused valitsusele

Kokkuvõttes võib öelda, et valitsus võiks jätkata edasist tööd eesmärkidega, mille tähtajad on veninud, kuid mille mõju pikemas perspektiivis on tööturu toimimise jaoks oluline:

• Töövõimetuskindlustusreformi üheks tulemuseks võiks olla praegu tervisprobleemide tõttu mitteaktiivsete inimeste suurem osalus tööelus.

• Jätkuvalt oluline on investeerida täiskasvanute täiendõppesse, mis loob eeldused tööjõu produktiivsuse kasvule ning võib seeläbi olla lisaks eelmainitutele üheks võimaluseks kompenseerida tööealise rahvastiku vähenemist.

• Senisest suuremat tähelepanu tuleks pühendada ka töö kaotanud inimeste sotsiaalse turvalisuse tagamisele – vaid ligi pooltel uutest töötutest tekkis 2012. aastal õigus saada töötuskindlustushüvitist ning töötute vaesusrisk on endiselt kõrge.

• Aktiivse tööpoliitika kõrval tuleks nüüd enam tähelepanu pöörata sotsiaalteenuste arendamisele, mis võimaldaks muuhulgas vähemalt osa-ajaga tööle asuda ka täna näiteks hoolduskoormuse tõttu tööturul mitteosalevatel inimestel.

• Samuti võiks valitsus oluliste ja laiapõhjalise mõjuga otsuste tegemisel rohkem arvestada ning kaasata sotsiaalpartnereid.

Artikli autorid kuuluvad valitsemise valvurite võrgustikku (www.valvurid.ee), mis jälgib valitsuse tegevusprogrammi täitmist. Valvurite algatust veab Poliitikauuringute Keskus Praxis ja toetab Avatud Eesti Fond. Käesolev tekst on osa tegevusprogrammi ülevaatest, kus hinnatakse programmi täimist kõigis 18 poliitikavaldkonnas.