Priit Pullerits.

FOTO: Sille Annuk

Kui õhk pole üksnes suvisest päikesest palav, vaid poliitilistest kirgedest lausa põletav, nagu sel nädalal, on raske pead külmana hoida. Siis on kerge lasta lendu emotsionaalseid, lühinägelikke süüdistusi.

Nagu näiteks: kui Kristiina Ojuland teadis juba aastaid, et Reformierakonna sisevalimistega on manipuleeritud, siis miks otsustas ta sellest alles nüüd rääkida?


Kas tuleb tuttav ette? Kui ei, lubage meenutada, et samasugune etteheide tabas aasta tagasi Silver Meikarit: kui ta teadis juba aastaid Reformierakonna salajasest rahastamisest, siis miks otsustas ta sellest alles nüüd rääkida?

Nüüd mõelge: miks süüdistada lõpuks rääkima hakkamises just Meikarit ja Ojulandi? Kas tõesti ainult nemad kaks teavad neist asjust, millest nad on rääkinud? Selge see, et noist tumedatest asjadest teadjaid on palju-palju teisi. Kuni nad suud ei paota, ei taba neid ka süüdistused ja etteheited. Ja nii nad vaikivadki. Vaikija hõlma ei hakka keegi.

Vaikimine kuld, rääkimine muld.
Aga õnneks on Eesti elus ka palju muud peale poliitilise poriloopimise ja mudamaadluse. Palju ilusat. Kuigi esiusutletu Tatjana Tridvornova nimi ei pruugi enamikule tuttav ette tulla, siis see rõõm ja lahkus, mis tema vastustest Verni Leivaku küsimustele kiirgab, peaks süstima lootust, et käigu me ümber kui tahes musta pesu kui tahes avalik pesemine, saab igaüks elada oma elu ikka nii, nagu ise soovib ja tahab, oskab ja suudab.
Järgnevailt külgedelt, luban, te halbu emotsioone ei saa.