Tiit Hennoste

FOTO: Kristjan Teedema

Kirjutan seda lugu neljapäeva hommikul, kui Reformierakonna skandaal on matnud kõik muu enda alla. Ja kui algav keelekonverents Tartus matab minu jaoks muud asjad enda alla. Saatuse irooniana said need kaks kokku. Nimelt on mu konverentsiettekanne sellest, kuidas inimesed vormistavad direktiive ja millest see oleneb.

Kogu hääleskandaali tuum paistab lihtne: kes käskis? Ojuland teatab: «Mina ei ole käsku andnud.» Vallbaum kordab nagu kaja: «Mina ei ole Samblikku käskinud. Hoopis tema ise pakkus seda võimalust.» Ma tahan siia juurde lisada kaks sama olulist küsimust. Kuidas käskis? Ja mis on plangu taga?

Alguses vahetame sõna. Kasutame üldist sõna «direktiiv». Direktiive saab esitada mitmel viisil. Üks on käskiv kõneviis («Ava aken!»), teine jutustav lause  («Siin on palav.»), kolmas küsilause («Kas ei saaks akent avada?»). Lisaks eri modaalid («võib», «tuleb» jms), tingiv kõneviis jms.

Direktiivi vormi valik oleneb kahest asjast. Üks on see, kui palju arvab selle esitaja olevat endal õigust seda antud situatsioonis esitada. Teine on see, kui palju võib esitaja arvates partneril ette tulla direktiivi täitmist takistavaid asjaolusid.

Mitmesugused vormid seostuvad õiguste ja takistuste suhtega. Kui direktiivi esitaja arvab, et ta õigus on väga suur ja partneril takistusi ei saa olla, siis kasutab ta ennekõike käskivat kõneviisi: «Hangi mulle pensionäride hääled!» Kui ta arvab, et õigus on väike ja takistusi võib tulla palju, siis kasutab ta küsimust: «Kas ei saaks pensionäride hääli mulle hankida?» Nende vahele jääb jutustav lause: «Pensionäride hääled on praegu kasutamata.»

Teisalt, direktiivide nimetused ei ole seotud nende vormiga, vaid samuti õiguste ja takistuste suhtega. Käsk ei tähenda mitte käskivas kõneviisis lauset, vaid direktiivi, milles ütleja õigus on väga suur ja milles ei küsita, kas partneril on võimalus, tahtmine vms seda täita. Kui aga direktiivi esitaja tunneb huvi ka selle vastu, kas partner saab seda täita, siis kõneleme soovist. Ettepanek arvestab veel enam partneri tahtmisi. Kokkuvõttes: käsk on täitmiseks, aga ettepaneku puhul otsustab kõigepealt vastuvõtja, kas ta selle aktsepteerib või mitte.

Mida ma tahan sellega ütelda? Ojuland ja Vall­baum ütlevad, et nemad ei käskinud. Mida see tähendab?

Üks võimalus on, et Samblik ise tegi ettepaneku. Mis see tähendab? Kas seda, et teised on puhtad hinged? Ettepanek ei ole täitmiseks. Ettepanek ootab kõigepealt teise poole aktsepteerimist.

Teine võimalus on, et Ojuland või Vallbaum ikkagi esitas ise direktiivi. Mida tähendab siis, et nemad ei käskinud? Kas nad ei kasutanud käskivat kõneviisi? Ja kuidas Samblik seda tõlgendas? Samblik on kord öelnud, et tema ei tahtnud asja alguses aktsepteerida. Ja teisel korral hoopis seda, et piirkonnajuhi käsud on täitmiseks. Aga kas need olid ka Ojulandi või Vallbaumi arvates käsud? Või hoopis soovid? Või ettepanekud? Piirkonnajuhi soovid ja ettepanekud eeldavad enne aktsepteerimist.

Teeme kokkuvõtte. Jah, asi on selles, kes esitas direktiivi. Aga samamoodi on asi ka selles, kuidas ta seda tegi. Ja ennekõike on asi selles, kuidas pooled oma õigusi ja takistusi tõlgendasid. Seda, et mõlemad lõppkokkuvõttes olukorra aktsepteerisid, näitab lihtne asi. Häälte varastamine toimus.