Juhtkiri: keegi meist ei taha olla vangis – isegi mitte kodus

Foto: SCANPIX

Kui saate, siis minge täna Tallinna lauluväljakule. Seal toimub kella 11–23 koguperefestival sõnumiga, et puude taga on inimene (vt puudetagaoninimene.ee).

Keegi meist ei tahaks olla vangis, isegi mitte oma kodus. Mõned rahulikud omaette olemise tunnid on kindlasti mõnusad ja lõõgastavad ja vajalikud. Aga kas te kujutate ette, et olete kuude ja aastate kaupa üksinda? Ainsaks inimlikuks suhteks keegi, kes teile süüa annab. Isegi kui tegu on lähedase inimesega, ahenevad küllap ajapikku jututeemad ning väsib sõbraks olemise ramm. Inimesel on vaja teistega suhelda selleks, et tunda ennast inimesena. Proovige kujutleda, et teilt võetakse ära võimalus teiste inimestega suhelda…

Töö ja igahommikune «rivis olemine» võib olla vahel tüütu, ent katsuge end samastada nendega, kellel pole hommikul kuhugi minna ega ühestki päevatööst tüdida seepärast, et puude tõttu ei võeta neid ühelegi töökohale. Hakkama saamine ja töö ühe osana sellest annab suure osa meie väärikusest ja enesehinnangust. Kujutlege, et teilt on kõik see ära võetud…

Need, kellel on mõni puue, pole ühikud arvepidamises, vaid inimesed, nagu igaüks meist. Me saame anda ühiselt palju paremad – ideaalis võrdsed – võimalused neile, kellel on liikumisraskusi, kes ei kuule või ei näe, kelle elu raskendab mõni äärmuslik vaimne eripära või haigus. Vahemärkusena võib öelda, et on olemas töid, millega teatava vaimse häirega inimesed saavad keskeltläbi hakkama paremini kui täiesti tavalised inimesed.

Käepärane näide on võimekad autistid, kellel küll on oluliselt vähenenud empaatiavõime ja kes on selle tõttu väga suurtes raskustes suhtlemisel, ent samas on loodus justkui valurahaks andnud neile lausa erakordselt süsteemse mõtlemise, tänu millele nad võivad olla edukad seal, kus kindel muster ja kord on A ja O.

Eesti praeguse sotsiaalabi korralduse ainus viga pole ainult meie suhteline vaesus, vaid ka see, et jagame mõnel pool raha põhjendamatult heldelt, aga teisalt näeme seda, et rahapuuduse tõttu on puudega inimesed karjuvas hädas. Ka Postimehe töötajate lähedaste hulgas on neid, kes suudavad oma erialal teha tasuvat tööd ning saavad oma igapäevase eluga hakkama, ent sellele vaatamata maksab meie riik neile iga kuu puude tõttu toetust summas, mis on samas suurusjärgus tavalise palgatöötaja tulumaksuga. Kas see on õiglane ja mõistlik? Eriti olukorras, kus Eestis väidetavalt ei jätku raha selleks, et teha lihtsate muudatustega elamisväärseks nende inimeste elu, kelle olemist, ühiskonnas ja tööelus osalemist nende puue tõepoolest takistab.

Meil on vaja nii muuta suhtumist puuetega inimestesse, arvestada uusi hooneid ja rajatisi ehitades nende eripära kui ka teha radikaalseid muudatusi toetuste jagamisel. Et tegelikult töövõimelised saaksid ametisse ja ise maksumaksjaks ja et tõepoolest hädas olijad saaksid inimväärselt aidatud.