Karl Martin Sinijärv: Martin Helmel oli õigus

Karl Martin Sinijärv. Foto: Peeter Langovits

Võib-olla tähistab Martin Helme surematus maksiimis sõna «must» hoopis südametunnistust, arutleb Karl Martin Sinijärv Õpetajate Lehes immigrantide teemal.

Postimehe küsitletud rohkem kui neljast tuhandest väärikast eestimaalasest enam kui kaks kolmandikku olid nõus Martin Helme seisukohtadega immigratsiooniküsimustes ning jagasid nimetet isiku suhtumist mustanahalistesse. Kange himu on tõtata ühinema rahvuskaaslaste hordiga, ent enne kui mu uhkusest tulvil rinnast paiskub tõusulainena vallale «Kui on must, näita ust!», tahaksin siiski täpsustada paari asjaolu.

Küllap oleks vastutustundetu kahtlustada tublit patriooti inimeste labases lahterdamises sünnipäraste välistunnuste põhjal. Eesti rahva sees pakitseb tung uskuda, uskuda mida või keda iganes, ja mina näiteks hakkan just nende ridade kirjutamise hetkest alates uskuma, et Martin Helme surematus maksiimis tähistab sõna «must» hoopis, ütleme, südametunnistust. Musta südametunnistusega inimestest eemale hoidmise vastu ei tohiks ju tõesti midagi olla.

Samuti võiks uksed pigem sulgeda musta minevikuga tegelaste ees. Kuigi fraas «musta, et mitte öelda KGB minevikuga» osutus pahandustekitusvõimekuse poolest silmapaistvaks juba üle-eelmisel kümnendil. Mustade mõtetega tüüpe võiks vältida, ka musta raha, olgu või kolmandikku sulas. Söögilaud on Eestis kohati kasin, ent komme mustad käed enne lauda istumist puhtaks pesta pole kadunud. Mis sest, et ta pärineb sest kaunist konservatiivsest ajast, mil elushoidvaid töid sageli küünarnukkideni mullas toimetati ning elementaarse hügieeni meeldetuletamine oli ehk asjakohasem kui tänapäeval, mil steriilsevõitu maailmas võiks pigem soovitada nii mõnelgi sõbralikumal bakteril me vatsade monofoonseks kippuvat mikrofloorat elavdama siirduda.

Kultuurilise keskkonnaga on sama lugu – steriilsus on igav ja üheülbaline. Seda pentsikumad on hädahüüded ja hirmumana mustade jõudude kohe-kohe saabuva ülemvõimu asjus kenas puhtas vaesevõitu kahvanäolises riigikeses. Ning olematut ohtu on mugav tõsiselt võtta, saamata ise täpselt arugi, kui tobedalt see sisuliselt välja kukub. Eriti kui piirdume armsa Eestikesega, kus, tõesti, on hoopis teistsugused probleemid. Mitte et vana Euroopa probleemid ei võiks siia jõuda. Aga päris kindlasti on nad märksa laiemad kui pelgalt nahavärvile taandatavad. Märksa arukam oleks võrrelda kultuuriruumide jõulisust ajalises plaanis, nende põimumisvõimet ja sulandamissuutlikkust. Nii vaadeldes saame luua mingigi ettekujutuse kogu Euroopa Liidus toimunust, toimuvast ja tulevikus toimuda võivast.

Ning kui me tõepoolest tahame arutella immigratsiooni ning kultuuriruumide mõjualade põrkumise üle, siis jääb Eestist väheks, ent Euroopast võib juba piisata. Need on probleemid, mida ei saa lahata ega lahendada Eesti-suuruse riigi jõududega, kui lahenduseks ei peeta just täieliku kultuurilise ja majandusliku autarkia kujundamist, mis tänases maailmas ei tooks kaasa vähegi inimväärset elukeskkonda. Eriti piisavalt raskete rusikate puudumisel.

Samuti on selge, et religioossed enesemääratlused on sel teemal kõneldes hoopis laiema tähendusega kui rahvuslikud või rassilised. Islamiusulisi on Euroopa riikides eraldi võetuna enamasti alla kümne protsendi elanikkonnast – täiesti neelatav vähemus –, ent kui need kogukonnad kokku rehkendada, saame arvestatava ja mitte eriti väikese riigi jagu rahvastikku, mis elab laiali üle subkontinendi ega ilmuta kusagil erilist valmidust kohalikke kombeid omaks võtta. Millist käitumisviisi tõepoolest on pikka aega ka lahkesti võimaldet.

Mängureeglite muutmise aeg on kahtlemata käes, aga neid on seda raskem muuta, mida enam kuuleme madalrassistlikke lihtsustusi. Pealegi näitab ajalooline kogemus, et kui hakata seesinaste lihtsustuste suunal tegusid tegema, ühiselust mitmesuguseid teistsuguseid välja arvama, järgnevad vaenatavate sekka kiiresti üha uued ja uued inimkategooriad, kuni lõpuks jääb jälle järele pisike hulk põlevasilmseid õige lipu kandjaid ja õige tõe jüngreid. Kes paraku peaksid siis kõigega ise hakkama saama ega saa paraku hakkama mitte millegagi.

Teatav ettevaatus kõige võõra ees on alati olnud ellujäämiseks tarvilik. Ja pealtnäha on nahavärv ju jube hea teistsugususe defineerija. Mõelda, kui rohelised mehikesed tuleksid! Samas võib igaüks korraks silmad kinni panna ja mõelda, mitu käru on talle elu jooksul keeratud valgete inimeste poolt ja mitu teistsugust karva tegelaste poolt. Ajaloo peale võib ka mõelda. Et kui mitu kole kurja mustanahalist maailma mastaabis meelde tuleb? Ja siis võib oma hirmud üle vaadata. Minu arvates on see just see koht, kus tuleb tekitada tugevat tegutsemist loodetavasti üha kiiremini föderaliseeruva Euroopa Liidu suunal, sest kultuuriruumide koledamat sorti kokkupõrke ära- või eemalhoidmine saab üha olulikum olema, ja juba lähitulevikus. Väikeseks võrdluseks riigipiiridega mängimise ohtudest ja nende usaldamise petlikust turvalisusest – kui kahekümne aasta eest tekkinuks N Liidu lagunemisel mingil põhjusel Eesti, Läti ja Leedu vabariikide asemel üks kummaline Balti ühisriik, olnuks ses riigis enamusrahvuseks venelased. Koos kõigi sellest täiesti demokraatlikult tulenevate järelmitega.

Seni aga meeldib mulle Eesti riigi põhimõte vaadata immigratsioonipoliitikas nahavärvist sügavamale, tegelda iga inimesega eraldi ning otsustada individuaalselt, kes, kunas ja kuidas. On selge, et inimeste vahetumine territooriumil on loomuliku elu osa, ning kui laseme inimesi ainult välja minna, aga sisse ei teps, siis oleme peagi taas tagasi sellesama entusiastliku, ent tegutsemisvõimetu salgakese juures, kes teab, mis õige on. Ma eelistan kirjumat, arvukamat, nutikamat seltskonda.

Ei maksa me lipult keskmist laidu ära kiskuda.