Toomas Hendrik Ilves: asi pole vaid Reformierakonnas

Toomas Hendrik Ilves Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Reformierakonna sisehääletusskandaalist ajendatuna parlamendierakondade juhtidega kohtunud president Toomas Hendrik Ilves rõhutas, et asi pole vaid Reformierakonnas ning põhimõttelist muutust aususe ja avatuse suunas vajab kõigi erakondade sisedemokraatia. Postimees toob presidendi avalduse lugejateni täismahus.

Tänasel kohtumisel on kaks põhjust. Esiteks järjekordne pettuseskandaal Reformierakonnas ületas selgelt kõik taluvuspiirid. Mul on hea meel, et seekord on asjaolude selgitamine ja süüdlaste karistamine olnud kiire.

Selles juhtumis peteti oma erakonda ja oma erakonna liikmeid, võiks öelda, et teised ei saanud kannatada. Reformierakonna siseskandaal annab teistele võimaluse õõnestada kogu meie valimisssüsteemi usaldusväärsust ja kahjustab Eesti mainet. Rõhutan: ühe erakonna sisevalimised ja Eesti e-valimised on nii sisuliselt kui tehniliselt kaks täiesti eraldi asja. Seda vahet tuleb teha.

Kui petetakse omasid ega hoolita Eesti usaldusväärsusest, siis küsime: mida siis veel teiste ja vastastega tehakse? Vastus: kuritarvitatakse avalikke ressursse, hangitakse ebaseaduslikke toetusi, parteistatakse riigi ja omavalitsuse aparaati, sõidetakse teistmoodi arvajatest tankiga üle, mõnitatakse, marginaliseeritakse jne, jne.

Muidugi ütleb nüüd iga erakond, et see ei ole nende probleem. Kas tõesti? «Võit iga hinna eest»-mentaliteet sünnitab väärastunud meelelaadiga noori inimesi, kes on valmis petma, et näidata üles tublidust arendusjuhina. Sest tubli arendaja on pärast järgmisi valimisi ehk juhe ministeeriumis ning järgmises etapis tõstetakse ta heale kohale valimisnimekirjas. Sohki teeb siis juba järgmine põlvkond.

Asi pole vaid Reformierakonnas, ja kõik erakonnajuhid siin teavad seda väga hästi. Ma soovingi, et te mõistaksite: Eesti inimeste ootused ja tähelepanu teie tegemiste suhtes on suuremad kui kunagi varem. See on hea.

Te teate, mis on liblikaefekt. Võimalik, et siin on veeremas hoopis lumepall. Ja see ongi see teine, sügavam ja laiem probleem.

Paljud sooviksid, et piirduksin praegu Reformierakonna hukkamõistmisega. See oleks aga lihtsama vastupanu teed minek. Öelda, et tegu on ühe erakonna ühe siseprobleemiga, mida saab mõnuga kõrvalt vaadata: ehk pöörab tähelepanu meilt endilt ära ja küll kõik läheb mööda. Arvan, et ei lähe mööda. Me peame möödunud aasta ja aastate sündmusist õppima, tulema probleemidest välja puhtamana kui enne.

Erakondade sisedemokraatia vajab põhimõttelist muutust avatuse ja aususe suunas. Ja see muutmine on Riigikogus esindet erakondade kätes.

Valijate umbusk ja erakondade kui selliste naeruvääristamine puudutab teid kõiki, hoolimata sellest, kes millega vahele jäänud on. Löögi all on kõik eesliini poliitikud, kõik parlamendis esindatud erakonnad ja koos sellega ka Eesti esindusdemokraatia süsteem. Ma usun, et me kõik oleme piisavalt kursis Eesti ajalooga, et teada, kuidas läks viimati, kui erakondade naeruvääristamine viis nende diskrediteerimiseni ja seejärel hoopis demokraatia kadumiseni. Kui me omaenda ajalugu piisavalt ei tea, siis need, kes jälgivad protsesse Euroopas, peaksid aduma, millisesse patiseisu erakondade diskrediteerimine on mitmel pool viinud terveid riike. Kes teist seda soovib? Ma usun, et mitte keegi.

Näen praeguses olukorras mitut riski: esiteks alandab see kodanike silmis Eesti riigi mainet ja kahandab Eesti riigi ja parlamendi tõsiseltvõetavust, selle otsuste usutavust ja seekaudu suutlikkust oma otsuseid arusaadavalt rahvale põhjendada.

Rõhutan, mul ei ole midagi uute erakondade vastu. Poliitiline maastik peab olema avatud konkurentsile. See oli kogu Rahvakogu algatuse keskne seisukoht.

Aga kui parlamendierakondi enam ei usaldata, siis ei usaldata meie seadusi, siis hakatakse kuulama loosungeid ja võib-olla ka pakkuma valimisvõite neile jõududele, kelle arusaam demokraatiast on hoopis teistsugune kui me tahaksime.

Nagu ma ütlesin: me oleme seda Eestis kunagi näinud. Me näeme seda trendi tõusmas tänapäeval mujal Euroopas. Ma ei hakka siin näiteks tooma riike väljaspool Euroopa Liitu.

Teiseks, poliitikute ja parteide pahatihti enda süül saavutatud lubamatult madal maine tõrjub tegevpoliitikast eemale aatelisi ja vastutustundlikke Eesti inimesi. Sõnad «poliitik» ja «erakond» muutvad nii, ja tegelikult ongi juba muutunud, sõimusõnadeks. Ma olen juba mitme inimese – heade, aateliste, tarkade inimeste – suust kuulnud, et nad ei taha osaleda sellises räpases asjas nagu poliitika, saati lasta ennast meedias solgiga üle kallata. Ehk siis parimad on hakanud poliitikast hoiduma.

Parlamentaarses demokraatias on see lubamatu. See viib allakäigule, demokraatlike väärtuste kadumisele, see viib leninliku «kes keda?» võitluseni ja lõpuks lihtsalt leninliku riigini.

Et seda ära hoida, tuleb muuta suhtumist. Erakond kui maailmavaadet kandev organisatsioon on demokraatliku süsteemi toimimise alustala. Selle süsteemi pärisosaks on konkureerimise kõrval erinevate vaadete asjalik diskussioon ja oponentide austamine. Milles arvestatakse teiste argumentidega ja korrigeeritakse omi, kui vaja.

Mis on aga meil? Meil on erakonnad justkui sektid, mis kuulutavad oma seisukohtade ilmeksimatust ja välistavad alternatiive. Võimuleerist, olgu riigi või linna tasandil, kuuleme enesekiitust ja näeme enesekriitika puudumist või õigustust, et «teised teevad ka». Opositsioon vastab omakorda kõige tehtu mahatampimisega. Konkurentide materdamine, hädavaevu varjatud soov neid lihtsalt hävitada, kõik see, mida me nädalate, kuude ja aastate kaupa erakondade ja poliitikute kohta kuuleme – või loeme parteiliselt või isegi nn administratiivseid ressursse kasutades kirjutatud netikommentaaridest – jätab aga tähelepanuta riigi ja inimesed.

Ja samas: mis on vahet linnapalgal netikommentaatoril ja partei sisevalimiste võltsimisele kaasa aidanud kõrgel riigiametnikul?

Meenutan, et Rahvakogu eel kinnitasid kõik riigikogus esindatud erakonnad, et erakondade sisedemokraatiaga saadakse iseseisvalt hakkama ja probleeme ei ole. Et igaühel on oma kombed ja kultuur. See ei ole täna enam usutav. Võimetus veenda valijat oma demokraatlikkuses ja läbipaistvuses on senise parteimaastiku lõpu algus.

Olen loomulikult nõus, et keegi väljastpoolt ei saa teile dikteerida, kuidas sisedemokraatia ausal ja mõistlikul moel toimima panna. Püstitan siin vaid küsimuse vormis mõned probleemid: kas võidujooks partei liikmete arvu pärast on mõistlik? Miks ei kasutata riiklikele valimistele sarnaselt usaldusväärseid valimissüsteeme?

Ja lõpetuseks – selline «võitja võtab ja kaotaja kaotab kõik» - hoiak välistab Eestile parimate ja kestlike lahendusteni jõudmise. Meil on vaja ideid, kuidas anda kõikidele lastele võrdselt tugev hariduslik stardiplatvorm, kuidas vähendada majanduslikku ebavõrdsust, kuidas ergutada ettevõtlikkust, kuidas saada Eesti igas mõttes korda.

Miks ei ole need teemad lahenduste pakkumisele suunatud avaliku arutelu keskmes? Miks mis tahes kriitikat või arvustust võetakse isikliku rünnakuna?

Või miks ei tunnistata, et Eesti edu tuleneb ka tarkadest otsustest, või keeldutakse tunnistamast, et on palju asju, mida on hästi tehtud? Minu kogemus poliitikutega nendest riikidest, millega me tahame sarnaneda või kellele järele jõuda, on hoopis teistsugune: ollakse valmis tunnistama, et vastasleer on teinud ka head, et on ise ka vigu tehtud.

Panen teile tõesti südamele – ja ma ei taha asuda kurjustava rahvaisa rolli, mis arenenud parlamentaarsesse riiki ei sobi, ehkki seda siin millegipärast ihaldatakse – panen teile südamele võtta asja tõsiselt. Väga, väga tõsiselt.

Jätaks siinkohal koalitsiooni ja opositsiooni vastuseisu ja isikute hõõrumised kõrvale, keskendugem lahendusele. See lahendus peab olema kiire ja selge, see tähendab arusaadav ja tajutav.

Palun teil teha vajalikud muudatused, et tekkinud kriisist elusa demokraatiaga välja tulla.