Tallinna lauluväljakul toimub täna ja homme koguperefestival «Puude taga on inimene», mis on esimene nii suurejooneline ja läbi mõeldud programmiga avalik sündmus, kuhu on oodatud kõik. Rõhutan just sõna «kõik», kuna tegu on koguperefestivaliga, mille on korraldanud puuetega inimeste organisatsioonid, ja seda mitte ainult puudega inimestele.
Vähesed teavad, et iga kümnes Eesti inimene on registreeritud puudega. Kas seda on vähe või palju, ei olegi nii tähtis. Tähtis on, kas iga kümnes Eesti inimene on kaasatud ühiskonna tegemistesse, kas neile on loodud võrdsed võimalused eneseteostuseks, hariduse saamiseks, pere loomiseks ja töötegemiseks. Rääkimata elementaarsetest võimalustest pääseda kodust välja ning osaleda nii kultuuri- kui spordiüritustel. Selleks et puudega inimesed ei jääks koduseinte vahele vangi, vaid pääseksid elule ligi, on vaja paljude pealtnäha väikeste, ent tegelikult võtmetähtsusega tehniliste probleemide lahendamist – kaldteid, madalaid busse või informatsiooni kättesaadavust internetis.
Eelmisel aastal ratifitseeris riigikogu ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni. Selle 1. artikkel sätestab eesmärgi: edendada, kaitsta ja tagada kõigi inimõiguste ja põhivabaduste täielikku ja võrdset teostamist kõigi puuetega inimeste poolt ning edendada austust nende loomupärase väärikuse vastu. Pealtnäha tundub see iseenesestmõistetav, kuid päriselus on olukord kahjuks teistsugune.
Kõige aluseks on ühiskonna suhtumine oma nõrgematesse. Nõukogude ajal peideti erilised inimesed avalikkuse eest. «Pole inimest, pole probleemi» põhimõte on raske kaduma, kuid viimase kahekümne aasta jooksul on olukord muutunud järjekindlalt paremuse poole. Selle muutuse taga on puuetega inimeste organisatsioonid, kes on enda õiguste eest seisnud ning samm sammu haaval ühiskonna suhtumist muutnud. Kahjuks on nii, et tihti on avalikkuse tähelepanu võimalik saavutada vaid läbi radikaalsete ja šokeerivate näidete esiletoomise. Tiina Kangro oma «Puutepunktide» saate ja ajakirjaga on suutnud viimase kolme aasta jooksul tuua puudega inimeste probleeme käsitlevatesse väitlustesse uue taseme ning see on avaldanud mõju ka riigi poliitikale. Kui seni on valitsenud kaastundel põhinev suhtumine, siis nüüd hakatakse aru saama, et puudega inimestes peitub tõsine potentsiaal.