Margus Tsahkna

FOTO: Peeter Langovits/Postimees

Vähesed teavad, et iga kümnes Eesti inimene on registreeritud puudega. Kas seda on vähe või palju, ei olegi nii tähtis. Tähtis on, kas iga kümnes Eesti inimene on kaasatud ühiskonna tegemistesse, kirjutab riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna (IRL).

Tallinna lauluväljakul toimub täna ja homme koguperefestival «Puude taga on inimene», mis on esimene nii suurejooneline ja läbi mõeldud programmiga avalik sündmus, kuhu on oodatud kõik. Rõhutan just sõna «kõik», kuna tegu on koguperefestivaliga, mille on korraldanud puuetega inimeste organisatsioonid, ja seda mitte ainult puudega inimestele.

Vähesed teavad, et iga kümnes Eesti inimene on registreeritud puudega. Kas seda on vähe või palju, ei olegi nii tähtis. Tähtis on, kas iga kümnes Eesti inimene on kaasatud ühiskonna tegemistesse, kas neile on loodud võrdsed võimalused eneseteostuseks, hariduse saamiseks, pere loomiseks ja töötegemiseks. Rääkimata elementaarsetest võimalustest pääseda kodust välja ning osaleda nii kultuuri- kui spordiüritustel. Selleks et puudega inimesed ei jääks koduseinte vahele vangi, vaid pääseksid elule ligi, on vaja paljude pealtnäha väikeste, ent tegelikult võtmetähtsusega tehniliste probleemide lahendamist – kaldteid, madalaid busse või informatsiooni kättesaadavust internetis.

Eelmisel aastal ratifitseeris riigikogu ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni. Selle 1. artikkel sätestab eesmärgi: edendada, kaitsta ja tagada kõigi inimõiguste ja põhivabaduste täielikku ja võrdset teostamist kõigi puuetega inimeste poolt ning edendada austust nende loomupärase väärikuse vastu. Pealtnäha tundub see iseenesestmõistetav, kuid päriselus on olukord kahjuks teistsugune.

Kõige aluseks on ühiskonna suhtumine oma nõrgematesse. Nõukogude ajal peideti erilised inimesed avalikkuse eest. «Pole inimest, pole probleemi» põhimõte on raske kaduma, kuid viimase kahekümne aasta jooksul on olukord muutunud järjekindlalt paremuse poole. Selle muutuse taga on puuetega inimeste organisatsioonid, kes  on enda õiguste eest seisnud ning samm sammu haaval ühiskonna suhtumist muutnud. Kahjuks on nii, et tihti on avalikkuse tähelepanu võimalik saavutada vaid läbi radikaalsete ja šokeerivate näidete esiletoomise. Tiina Kangro oma «Puutepunktide» saate ja ajakirjaga on suutnud viimase kolme aasta jooksul tuua puudega inimeste probleeme käsitlevatesse väitlustesse uue taseme ning see on avaldanud mõju ka riigi poliitikale. Kui seni on valitsenud kaastundel põhinev suhtumine, siis nüüd hakatakse aru saama, et puudega inimestes peitub tõsine potentsiaal.

Iga õigesti ja läbimõeldult inimesse investeeritud euro, kas sotsiaal- või haridusvaldkonnas, toob tulevikus riigieelarvesse maksudena mitmekordselt tagasi. Puudega inimeste ja nende hooldajate puhul tähendab see eelkõige ligipääsu haridusele, võimalust tööturul osalemiseks, eneseteostust ja inimväärset elu. Samas tuleb tõdeda, et praegune sotsiaalvaldkonna korraldus seda eesmärki ei teeni.

Sotsiaalvaldkonna kulud tõusevad igal aastal ning see võtab üha suurema osa riigieelarvest. Samas on erinevad toetused endiselt liiga väikesed, et inimesed nendest ära elaksid. Väidetakse, et sotsiaalsüsteemis on raha vähe, kuid mina väidan, et ka olemasolevat raha ei kasutata otstarbekalt. Vaja on põhimõttelist muutust, mis kaasaks erivajadustega inimesed ühiskonna tegemistesse ning muudaks süsteemi seeläbi pikemaajaliselt jätkusuutlikuks. See muutus nõuab lisaks poliitilisele tahtele ja ühiskonna valmisolekule ka raha, milleks on võimalik kasutada Euroopa Liidu järgmise eelarveperioodi struktuurivahendeid.

Riik plaanib sellist põhimõttelist muutust töövõime skeemi abil, milleks on ette nähtud 200 miljonit eurot. Kui seni on puudega inimestele määratud töövõimetust ning selle alusel töövõimetuspensioni või toetusi, siis nüüd hakatakse hindama seda, mida iga inimene on tegelikult suuteline tegema. Talle leitakse sobiv töö sobiva koormuse ja sobivate tingimustega ning tugevdatakse tema positsiooni tööturul. Loomulikult ei hakata 100 protsenti töövõimetuid inimesi tööle sundima, kuid praegune süsteem ei võimalda isegi osaliselt töövõimetuspensioni või toetusi saavatel inimestel töötada, mistõttu nende eneseteostus ja ka materiaalne olukord kannatavad.

Üks suur probleem on omastehooldus. Kümned tuhanded inimesed on sunnitud tööturult ja aktiivsest elust eemalduma, kuna nad hooldavad oma lähedasi. Meie hoolekandeteenuste kvaliteet ja võimalused on selgelt ebapiisavad ning samuti on probleem süsteemi paindumatuses.

Riik näeb ette pea 40 miljonit eurot töötamist toetavate hoolekandemeetmete rakendamiseks. Selleks tuleb reformida omastehooldusega seotud teenuseid. Samuti nähakse ette 68 miljonit eurot puudega inimeste eluruumide kohandamiseks ning hoolekandetaristu arendamiseks. Eriti oluliseks pean ma aga lapsehoiuteenuse ja puudega laste tugiteenuste arendamist, milleks on eraldi ette nähtud 46 miljonit eurot.

Kui plaanid õnnestub realiseerida, siis puudega inimeste ja hooldajate võimalused kasvavad. Samuti on arvestatud, et nende kümne protsendi inimeste potentsiaali avamise tulemusel laekuvad maksud muudavad süsteemi jätkusuutlikuks ilma eurorahata.

Tõsine probleem on aga seni tegemata haldusreform, kuna hoolekandeteenuste reformi saab läbi viia vaid koos kohalike omavalitsustega. Seepärast loodan, et lähiajal suudetakse poliitilisel tasandil julgus kokku võtta ning langetada otsus haldusreformi tegemiseks. Praegune omavalitsuste korraldus ja võimekus võivad kogu planeeritud reformi mõttetuks muuta.

Ühiskond on valmis põhimõtteliseks muutuseks, mis kaasaks puudega inimesed ühiskonda. Oma kogemusele tuginedes väidan, et kui inimesed piisavalt aktiivselt midagi nõuavad, julgevad ka poliitikud otsuseid vastu võtta. Näidakem siis, et me kõik hoiame ühte ja oleme solidaarsed nende iga kümnenda seni eemal olnud meie erilise inimesega ning viime muutused ka ellu. Kõik eeldused selleks on loodud, aeg on otsustada. Tegelikult ongi puude taga inimene.

Täna ja homme Tallinna lauluväljakul toimuva koguperefestivali kohta vaata lähemalt veebiaadressilt puudetagaoninimene.ee.