Kirsti Ruuli sõnul on poliitskandaalidele iseloomulik, et parteisid ei kahjusta konkureeriva erakonna konspiratsioon või kallutatud jõud, vaid erakonna liikmed. Kes jääb süüdi, ei ole erakonna aukohtu või juhatuse otsustada, vaid avaliku kommunikatsiooni, argumentide mõjukuse ja aja küsimus.
Reformierakond näib olevat Silvergate’i skandaali kommunikatsioonist õppinud, ent erakonna sisevalimiste e-hääletuse võltsimine ei ole veel lõpetatud kaasus. Reformierakonna rahastamisskandaali pika vinnaga mõju erakonna toetusprotsendi vähenemisele aitab paremini mõista peaministripartei pingutusi, et võltsimisskandaal võimalikult kiirelt ja valutult lõpetada.
Mis olid Silvergate’iks nimetatud rahastamisskandaali suurimad vead, millest Reformierakond on järeldused teinud? Probleemi pikaajaline eitamine, mis venitas kriisi pikaks, argumentum ad hominem taktika ehk Silver Meikari isiklik ründamine ning probleemi ignoreerimine, mis tähendas seda, et rahastamisskandaal varjutas võtmeisikute muud tegevust.
Põhiprobleem mulluse juhtumi lahendamisel on see, et Reformierakond ei ole suutnud siiani rahastamise küsimuses usaldust taastada. Ei täitunud ootus, et kui Kristen Michal lõpuks tagasi astub, vaigistab see ka kõik erakonna rahastamisskandaaliga seotud küsimused.
Poliitilisi kriise vaadeldes on oluline enesele teadvustada, et kõige vihasem poliitvõitlus ei toimu riigikogu suures saalis, «Foorumi» saates või leheveergudel omavahel teravusi pildudes. Kõige halastamatum poliitvõitlus toimub kulisside taga ja erakonna sees ning eilsed liitlased võivad täna olla juba suurimad konkurendid. Positsioon valimisnimekirjas, erakonna või piirkonnaorganisatsiooni juhatuses annab võimu ning juurdepääsu kaalukatele otsustele ja hüvedele.
Siselahingu aspektist tuleb hinnata ka kommunikatsiooni, mida Reformierakonna juhatuse valimise e-hääletusega manipuleerimise juhtumis on kasutatud. Ka aastatagune Silvergate’i juhtum oli olemuselt sisekonflikti lahvatamine erakonnaüleseks skandaaliks.
Reformierakonna sisevalimiste e-hääletuse võltsimise puhul on partei tehniliselt palju paremini hakkama saanud: tegutsenud kiiresti ja otsustavalt, on kriisi isikuti ja geograafiliselt konkreetselt piiritlenud, on kogunud infot nii partei peakontorilt kui ka sellele vastanduvalt Kristiina Ojulandi leerilt, andnud rikkumisele moraalse hinnangu, karistanud süüdlasi, kõneisikuna on üles astunud erakonna esimees, mis peaks valijatele näitama, kui tõsiselt Reformierakond e-hääletuse võltsimisse suhtub.
Miks ühe erakonna sisevalimised üldse nii olulised on? Kui organisatsioon ei suuda iseenda juhatuse valimisel ausat hääletust tagada, siis kuidas saaks arvata, et needsamad poliitikud ei manipuleeri riigikogu või kohalikel valimistel? Uus juhatuse valimine on kindlasti kulukas ja keeruline, kuid võimalik, et kahtluste hajutamiseks on see odavam kui selle korraldamata jätmine.
Süüdlase otsimine, kiire leidmine ja hukkamõistmine vastab üldiselt mitte just liialt süveneva publiku ootusele, kuid siin peituvad mõned karid. Vähem kui nädal pärast Eesti Ekspressi paljastust võltsingu kohta e-hääletusel on juba leitud kaks süüdlast, üks neist erakonnast välja visatud, teine ise välja astunud. Kiired otsused on kriisikommunikatsioonis vajalikud, kuid on iseasi, kas otsuste langetamise kiiruse ja kommunikatsiooni tehniline parandamine on erakonna usalduse taastamiseks piisav.
Reformierakonna sisuline lahendus võltsimisskandaalile ja sõnumid tekitavad paraku uusi küsimusi, ignoreerides mitmeid, sealhulgas Ojulandi tõstatatud probleeme. Ajasurvet tajudes on erakonna uurimiskomisjon langetanud kiireid otsuseid, mis jätab mulje kriisi lõpetamisest näidishukkamisega isegi juhul, kui Ojulandi rikkumised olid tegelikult tõendatud.
Andrus Ansip on öelnud, et kõik võltsitud e-hääled läksid Kristiina Ojulandile, mis tõstatab omakorda küsimuse, kas erakonna esimees saab kõigi sisevalimistel e-hääletanute puhul kontrollida, keda nad valisid. Tasub tähele panna Reformierakonna sõnastust Ojulandi parteist väljaviskamise motiveerimiseks: erakond pani talle süüks erakonna maine kahjustamist, mitte e-hääletusega manipuleerimist või erakonna töötaja kihutamist identiteedivargusele.
Erakondade sisekonfliktide puhul on üsna tavapärane ootuste konflikti teke. Avalikkus ootab erakonnalt avatust ja valmidust selgitusi jagada, sest erakondade kaudu toimib esindusdemokraatia ja parteid saavad toetuseks maksumaksjate raha. Teisalt peavad paljud partei liikmed erakonda mõttekaaslaste klubiks, kus toimuv on organisatsiooni siseasi – on teenekaid puutumatuid erakonna liikmeid ning erakonna võimalikult väikeseks kahjustamiseks tuleb konfliktid lahendada suletud uste taga.
Reformierakonna esimees Andrus Ansip on tunnistanud, et erakonna juhatuse valimisel e-hääletusega manipuleerimine kahjustab nii erakonna kui ka poliitika mainet laiemalt, ning on selle pärast ka vabandust palunud. Kuigi kõrvaltvaatajale võib selline avaldus tunduda ootuspärasena, läks Silvergate’i juhtumi puhul aega üle poole aasta, enne kui skandaali keskmes olnud Kristen Michal justiitsministri kohalt tagasi astus, tunnistades, et tema jätkamine kahjustaks valitsuse töövõimet.
Kristiina Ojuland oli skandaali puhkedes tavapärasest nõrgemas positsioonis, sest äsja oli ta erakonna üldkogul silma jäänud oma luksusliku käekotiga, mis leidis eraldi uudistena kajastamist. Just selle õnnetu käekoti-episoodi tõttu võib avalikkuse hoiak Ojulandi suhtes olla vähem andestav ja rohkem koha kättenäitamist ihalev.
Ojuland kogus end kiiresti ning kutsus esmaspäeval kokku pressikonverentsi, millega kehtestas selle kaasuse põhireegli ehk avatuse. Hindamata Ojulandi pressikonverentsil esitatud väidete faktitäpsust, peab ütlema, et vilunud meediaga suhtleja ning veenva esinejana tegi ta hea soorituse ja pani ajakirjanikud endaga kaasa mõtlema ka teemadel, mis ehk ei puutunud otseselt kõnealusesse kaasusesse. Teisel poolel oli sel hetkel vastu panna tundmatu parteitöötaja, kes pealegi ei olnud meediale kättesaadav, ning erakonna juht, kes oli otsuse tõe kohta juba langetanud ning teadis juba enne asjaosalistega vestlemist, et hääletamispettuse taga on Kristiina Ojuland.
Eesmärgid tuleb kommunikatsioonis alati paika panna, sest kommunikatsioon, liiatigi veel kriisikommunikatsioon, ei ole asi iseeneses, vaid abivahend eesmärkide saavutamiseks. Erakonna usaldusväärsust alustaladeni raputanud skandaali puhul on peamine eesmärk usalduse taastamine. Just usalduse taastamine, mitte teema avaliku käsitlemise lõpetamine, sest valijate usaldus ja toetus on partei jaoks eksistentsiaalne vajadus, mitte kena lisandväärtus.
Kas usalduse taastamiseks piisab erakonna oma tõekomisjonist või oleks vaja sõltumatut uurimist? Väljastpoolt vaatajad ei usu, et erakondade uurimiskomisjonid on tõesti sõltumatud ega talita erakonnas otsustajate suuniste järgi, eriti kui komisjoni kuuluvad liikmed, kellele võltsimises kahtlustatud on osutanud kui e-hääletuse manipuleerimismehhanismidest teadlikele parteifunktsionääridele.
Oluline samm usalduse taastamise poole on olnud Reformierakonna avatuse demonstreerimine, näiteks uurimiskomisjoni otsuste ja komisjoni ette kutsutud inimeste ütluste avaldamine, jätan siinkohal nende tõeväärtuse hindamata.
Miks ei võiks valesti käitunud erakonnakaaslast noomida ja lasta tal erakonnas jätkata? Sellepärast, et erakonna liikmetele on vaja näidata, missugune käitumine ei ole aktsepteeritav selles erakonnas või selle juhi ajal. Ainult väärtuste kommunikatsioonist ei piisa, kriitilistes olukordades tuleb organisatsiooni liikmetele näidata, kuidas väärtused teoks saavad – olgu selleks teoks siis parteist väljaheitmine või vastupidi, erakonnakaaslase jäägitu uskumine, usaldamine ja toetamine. Üldiselt on Eesti erakonnad siiski mõttekaaslaste klubid, kus teisitimõtlejaid või -käitujaid eriti ei sallita.
Poliitskandaalide puhul on iseloomulik, et parteisid ei kahjusta enamasti mitte konkureeriva erakonna konspiratsioon või kallutatud jõud, vaid erakonna liikmed, kes on teinud midagi, mis ühiskonnas kehtivate reeglite, moraalinormide või arusaamadega kokku ei lähe.
Kumb pool erakonnakaaslastest saab avalikus teadvuses süüdi mõistetud, ei ole erakonna aukohtu või juhatuse, vaid avaliku kommunikatsiooni, argumentide mõjukuse ja aja küsimus. Meikarist sai pärast Silvergate’i kaalukas arvamusliider. Kuidas ja kellena Kristiina Ojuland positsioneerub, näeme aasta jooksul.
Autor on PR Partneri strateegiline konsultant ja Tartu Ülikooli kriisikommunikatsiooni lektor.
3 mõtet
• Kõige halastamatum poliitvõitlus toimub kulisside taga ja erakonna sees ning eilsed liitlased võivad täna olla juba suurimad konkurendid. Positsioon valimisnimekirjas, erakonna või piirkonnaorganisatsiooni juhatuses annab võimu ning juurdepääsu kaalukatele otsustele ja hüvedele.
• Kui organisatsioon ei suuda iseenda juhatuse valimisel ausat hääletust tagada, siis kuidas saaks arvata, et needsamad poliitikud ei manipuleeri riigikogu või kohalikel valimistel? Uus juhatuse valimine on kindlasti kulukas ja keeruline, kuid võimalik, et kahtluste hajutamiseks on see odavam kui selle korraldamata jätmine.
• Tasub tähele panna Reformierakonna sõnastust Ojulandi parteist väljaviskamise motiveerimiseks: erakond pani talle süüks erakonna maine kahjustamist, mitte e-hääletusega manipuleerimist või erakonna töötaja kihutamist identiteedivargusele.