Raul-Allan Kiivet

FOTO: Liis Treimann

Miks peab eriarsti vastuvõtule pääsemist nii kaua ootama? Tartu Ülikooli tervishoiu­­korralduse professor Raul-Allan Kiivet kirjutab, et probleem pole Eestis mitte väheses eriarsti vastuvõttude arvus, vaid selles, et suur osa neist visiitidest on väikese kasuteguriga.

Keskmine Eesti elanik käib aastas kuus-seitse korda arsti juures. Pooled neist on visiidid perearsti juurde ja teist samapalju käiakse eriarsti juures. Keskmist haiget pole aga olemas ja õnneks on enamik Eesti elanikest sedavõrd terved, et näevad arsti korra aastas, kui sedagi. Seevastu haigemad käivad erinevate arstide juures keskmisest kõvasti sagedamini ja nendega tegeletakse nii, kuidas arstiteadus lubab, konkreetne arst suudab ja haige vajab.

Praegu on Eesti elanike jaoks kõige suurem probleem pikad eriarstiabi järjekorrad ja see probleem on aastate jooksul suurenenud. Järjekorra tekkimise kõige lihtsam seletus oleks, et arstid ei võta enam nii sageli vastu kui varem, sest nad on läinud Soome. Nii see aga pole – eriarstide vastuvõtte on viimase viie aasta jooksul sama palju ja perearstil käikude arv suureneb paar protsenti aastas.

Aga äkki on kuus-seitse visiiti liiga vähe? Jah, Ungaris ja Tšehhis on 11 arstivisiit elaniku kohta, kuigi neil pole rohkem arste kui Eestis. Kuid Soomes on 4,5 ja Rootsis 2,5 arstivisiit elaniku kohta ja selles arvestuses on meil palju parem arstiabi kättesaadavus kui rikastel naabritel. Aga tegelikult on järjekord probleemiks kõigis Euroopa Liidu ja OECD riikides, olenemata sellest, mitu visiiti näitab statistika, ja põhiküsimus on hoopis, kas iga arstilkäik läheb ikka täie ette.

See kõlab küll küüniliselt, aga järjekorrad saavad tekkida vaid selliste tervisehäirete korral ja neil haigetel, kelle elu ei ole ohus. Ka Eestis ei jää inimene abita, kui on tegemist tõsise trauma või raske tervisehäirega infarktist soolesulguseni. Need haiged jõuavad haiglasse kiirabiga või läbi erakorralise meditsiini osakonna (EMO) ja neile tehakse operatsioon või mis iganes on vajalik.

Tagasi põhiteema juurde – on haige, kes soovib saada eriarsti vastuvõtule ja peab ootama, kuid ootamine ootajale ei meeldi. Eriti siis, kui ta näeb, et haigekassa raha eest arsti juurde pääsemisel on järjekord mitu kuud, kuid oma raha eest saaks tasulisele vastuvõtule paari päevaga. Ja vahel pakutakse telefonis juba alguses valida, kas kahe kuu pärast või ülehomme – isegi sama arsti juurde. Tasulisele vastuvõtule järjekorda ei ole, sest enamik haigeid ei ole maksujõulised.

Nii et kui räägitakse järjekordadest, siis pole jutt sellest, et eriarstile ei saa üldse, vaid et kiirema arstiabi eest tuleb juurde maksta. Tasulised vastuvõtud on täiesti seaduslik tegevus ja liberaalses majanduses maksujõulisele klientuurile sobiv lahendus. Samas olen veendunud, et just tasuliste ja tasuta vastuvõttude pakkumine ajab haiged segadusse ja pöörab järjekorras ootajate suhtumise negatiivseks, sest arstil paistab ju aega olevat.

Korralduse minna eriarstile võib anda perearst, aga paljudel tekib see soov ise. Tallinna lastehaigla valvetoas on kaks korda enam patsiente kui kümme aastat tagasi (Postimehe juhtkiri 17.04), kuigi laste arv Tallinnas ega Eestis pole kasvanud ja praegused lapsed pole haigemad, kui olid nende vanemad.

Lapsevanem tahab lihtsalt olla kindel, et väikelaps saaks abi enne, kui olukord ohtlikuks võib muutuda. Eesti elanikud on muutunud nõudlikumaks ja haiged patsiendist tarbijaks. Nõudlus arstiabi järele üha suureneb, aga kasvab ka pakkumine.

Eesti elanikel on suur eriarstiusk ja eriarstidel endil on selles määrav roll. Viimasel aastakümnel on plahvatuslikult kasvanud infotulv, mis meid tabab, seda eriti interneti abil ja sotsiaalmeedias.

Igas korralikus meediaväljaandes, nii trükises kui virtuaalses, on tervisenurk, rääkimata nendest väljaannetest, mis on tervisele spetsialiseerunud. Kui mõne arstiga tehakse intervjuu päeva- või naistelehes, siis lisaks pere- ja tööelu ühendamise keerukusele käsitletakse üheksal juhul kümnest veel kaht teemat.

Kindlasti palutakse arstil kirjeldada oma parktikas ette tulnud kurbi juhtumeid, kui haiget ei olnud enam võimalik päästa, sest haigus oli liiga kaugele arenenud ehk hilja avastatud. Ja teiseks jõutakse alati soovituseni mingi tervisehäda tekkides minna kindlasti arsti juurde. Huvitav paradoks – ühelt poolt kurdavad arstid suurt töökoormust, aga teisalt, «parem karta kui kahetseda», ja nii kutsuvad nii terveid kui haigeid ennast arstile näitama.

Nahaarstiga räägivad ajakirjanikud melanoomist, uroloogiga eesnäärmevähist ja kardioloogiga infarktist. Kartlikumad lugejad panevad üks pluss üks kokku ja saavad neli – et kui nüüd ennast kohe eriarstile ei näita, ongi juba hilja. Kui kartlikke on mitu, tekib juba väike järjekord. Eelnev pole järjekordade ainupõhjus, vaid leebe näide pakkuja tekitatud nõudlusest.

Majandusteadus ütleb, et pakkuja tekitatud nõudlus tekib siis, kui ühel poolel (pakkujal) on rohkem informatsiooni kui teisel. Haigustest ja tervisest peaks arstil teadmisi alati rohkem olema, muidu on kuus aastat arstiõpetust tühja jooksnud. Pakkujate tekitatud nõudlus tervishoius on fenomen, millega nii terved kui haiged Eestis peavad harjuma.

Kes see ikka arstiabi võimalusi ja kasutamise asjakohasust peaks meile tutvustama, kui mitte meedikud. Ega arstkonnal pole kerge leida viise objektiivse informatsiooni edastamiseks, mida müügile orienteeritud meedia ei suunaks tarbimise suurendamisele. Aga väga oleks vaja, et elanikele õpetataks: suur osa tervisehädadest läheb ise üle või saab nendega hakkama ilma arstile minemata.

Millised oleks lahendused eriarstiabi järjekordade vähendamiseks ? Kõigepealt, kui soovime suurendada eriarstide huvi teha senisest enam ambulatoorseid vastuvõtte, tuleb haigekassa hinnakirjas tõsta eriarsti vastuvõtu maksumus mitmekordseks. Seda siiski mitte ilma ümberkorraldusteta eriarstile suunamises (e-saatekiri) ega üldises arstiabi rahastamises, mis toetaks arstiabi järjepidevust ja keskenduks eriala asemel patsiendile.

Probleem pole Eestis mitte väheses eriarsti vastuvõttude arvus, vaid selles, et suur osa neist visiitidest on väikese kasuteguriga. Seda tingib Eesti arstiabi korralduse ja rahastamise erialakesksus, mis väljendub muu hulgas selles, et haigekassa lepingutes raviasutustega on kirjas igal erialal kindel arv n-ö ravijuhte ehk igal erialal on oma arv visiite aastas, mille eest haigekassa tasub. Arstlikke erialasid on meil üle kolmekümne ja iga eriala osutab haigetele teenust oma vaatenurgast, sest selline on leping haigekassaga.

Eriarstiabi teenusepõhine rahastamine Eestis takistab koostööd ja soodustab iga eriala toimetamist omaette, mis suure osa patsientide jaoks tähendab ekslemist eriarstide vahel, sest ei maksta mitte patsiendi aitamise, vaid visiitide eest. Perearst Diana Ingerainen võtab selle olukorra kokku (PM 23.05): «Suur osa patsientide rahulolematusest tuleneb sellest, et patsient on valel ajal vales kohas ja eriarstid on õnnetud ebaprofiilset tööd tehes.»

Ei ole hõbekuuli, mis järjekorrad kaotaks, aga on terve hulk tegemisi, mis järjekordi lühendaks. Rahastamise ümberkorraldamine teenuse osutamiselt tasule tulemuse eest ja patsiendikesksusele on keeruline ülesanne, millega tegeletakse kõigis arenenud maades. Ikka selleks, et majanduslikud hoovad soodustaks patsiendiga tegelemist.