/nginx/o/2013/07/05/1875346t1h0782.jpg)
/nginx/o/2013/01/24/1538360t1hdbcd.jpg)
Istanbuli ja teiste Türgi suurlinnade tänavail puhkenud protestid ei näi mulle mitte kohaliku araabia kevadena, vaid pigem mullu sügisel Tartus ja Tallinnas mõnesaja osavõtjaga toimunud meeleavalduste suure ja vänge vennana.
Evelyn Kaldoja: Erdoğani ja Orbáni probleem
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Probleem pole mitte ebademokraatlikult võimule pääsenud ja süstemaatiliselt halba poliitikat ajanud rõhujavalitsuses. Probleem on üldjoontes adekvaatselt riiki juhtinud valitsuses, kelle rahva enamus on nii tänu põhimõttelisele rahulolule kui ka etemate variantide puudumise tõttu mitu korda järjest võimule hääletanud. Kahjuks on edukas võimupartei aga ühel hetkel unustanud, et nad pole eksimatud ega sada protsenti armastatud.
Kõmulisemaid pealkirju lugedes jääb mõnikord mulje, justkui teostaks Recep Tayyip Erdoğani juhitav AKP valitsus islamistlikku pööret. Juhtuvad hirmsad asjad, nagu alkoholipiirangud, pearätid ja punase küünelaki keeld Turkish Airlinesi stjuardessidele. Unikaalne kombinatsioon Kemal Atatürgi reformidega kaasnenud jõulisest sekulariseerimisest ja suuresti islamile truust rahvast tingib, et religiooni survet nähakse Türgis ka asjades, mida näiteks Eestis kuidagi usuga seostada ei osataks. Näiteks öise alkoholimüügi keelus – justkui oleks õigus rahva isa eeskujul 57-aastaselt maksatsirroosi surra väärtuslik osa sellest muidu vaieldamatult silmapaistvast pärandist, mille Atatürk türklastele jättis.
AKP valitsuse panus Türgile võib nii mõneski aspektis osutuda samuti ajalooliseks. Näiteks megainflatsiooni peatamine ja see, et Türgi on üks vähestest Euroopa kasvavatest majandustest. Või tõsine võitlus lokkava naistevastase vägivallaga. Või kümnend kümnendi järel riigipöördeid sepistanud sõjaväe reaalselt tsiviilkontrolli alla võtmine. Või pearätti eelistavatele naistele nende usuvabaduse tagasi andmine. Või see, et kurdidele on antud rohkem õigusi kui iial varem, ning kõnelused Kurdistani Tööparteiga, mis võivad välja viia Türgi oma suure reede rahuni.
Kõike seda tunnistades ei taha ma aga kuidagi eitada, et probleem on olemas. Kuigi Türgi uudise ärevaim osa seisneb selles, et rahumeelseid meeleavaldajaid peksti vaeseomaks ja surnuks ja nii neile kui suurele hulgale tavalistele kodudele pritsiti gaasi, pole see sugugi ainus probleem.
Nii AKP kui paljude teiste Euroopa võimuparteide ees seisab palju keerukam küsimus: kuidas arvestada valimiste vahel laekuvaid rahva seisukohavaldusi ja kuivõrd loeb valimistel vähemusse jäänute hääl? Mõtlemisainet peaks olema nii omapäi Ungarile uue põhiseaduse koostanud Viktor Orbáni konservatiividel kui ka miljoneid kuude kaupa meelt avaldanud kodanikke trotsides homoabielud kehtestanud François Hollande’i sotsidel. Isegi kui sa usud oma tegevuse õigsusesse, ei tee tegelikult paha pöörata tähelepanu ka suuremale opositsioonile.