Mihkel Solvak: miks liiga palju valikuid ei ole hea

Mihkel Solvak Foto: Erakogu

Mida rohkem erakondi ja mida pikemad nimekirjad, seda toredam? Politoloog Mihkel Solvak kirjutab, et väga suur erakondade arv ja ülemäära pikad nimekirjad hoopis pärsivad valimistel osalemist. Ta selgitab ka, miks «peibutusparte» valitakse ja miks samad valijad ennast pärast petetuna tunnevad.

Erakondade huvides on võimalikult palju kohti esinduskogus. Üldjuhul, kuigi valimissüsteemiti erinevalt, on selleks vaja maksimeerida valimistel saadavad hääled. Eestis on nii kohalikel kui riigikogu valimistel kasutusel süsteemid, kus igal juhul on erakondade huvides saada võimalikult palju hääli, sest need kõik lähevad kohtade arvutamisel mingil viisil arvesse. Seega ollakse huvitatud kasutama valimissüsteemi neid elemente, mis suhteliselt mehaaniliselt võivad tuua isegi väikese kasu.

Üks lihtne viis on näiteks võimalikult pikkade nimekirjade esitamine, sest iga hääl, mis ka kõige vähemtuntud kandidaadile antakse, läheb erakonna ühises potis arvesse. Lisame siia ka veel võimalikult palju erakondi, kel on võimalikult pikad nimekirjad, ning saame nn win-win olukorra nii erakondadele kui valijaile. Esimesed suurendavad oma häältesaaki, korjates iga võimaliku kandidaadi kaudu kasvõi üksikud hääled oma kukrusse, teistel maksimeeritakse valik ehk suurendatakse tõenäosust, et suurest kandidaatide hulgast leidub suurema tõenäosusega valijaile kõige meeldivam kandidaat. Selline käitumine peaks seega tagama justkui parima esindatuse valijale. Viimase aja empiirilised uuringud poliitiliste valikute tajumise kohta viitavad aga natuke teistsugustele tagajärgedele.

Rohkem pole parem

Rohkemaid nominaalseid valikuid ei pruugi valija tingimata samamoodi suurema valikuvõimalusena tajuda ja kindlasti ei pruugi see valimist lihtsamaks teha. Nimelt on täheldatud sarnaseid mustreid tarbijakäitumise uuringutes ilmnenuga. Näiteks seda, et valimisosalus, mis peaks peegeldama valija rahulolu valikutega, ei suurene võrdeliselt koos erakondade arvu suurenemisega. Teisisõnu suureneb osalus vaid teatud ulatuses, kui valijale pakutakse rohkem erakondi, mille vahel valida. Seejärel hakkab erakondade arvu suurenedes osalus hoopis vähenema.

Tundub esinevat teatud objektiivne poliitilise pakkumise tase, mis vastab elanikkonna poliitilise nõudluse tasemele. Kinnitust sellele on andnud ka individuaalsete valijate osalemise tõenäosuse modelleerimine valijaküsitluste alusel. Sel tasandil ilmnevad samad seosed, mille tagajärjel me riigi tasandil erakondade arvu ja valimisosaluse protsendi omavahelist mittelineaarset suhet näeme.

Individuaalse valija osalust ei suurenda mitte võimalikult paljude ja hästi eristatavate valikute olemasolu kui selline, vaid hoopis teatud poliitiliste valikute struktuur. Valimise tõenäosus on suurim, kui valijal on mõõdukas hulk valikuid (loe: erakondi), mida ta tajub ideoloogiliselt lähestikku asuvatena, ja kui esineb ka mõni valikuvariant, mida tajutakse sellest sobivate valikute tuumast väga kaugel asuvana. See seos on ilmnenud eri riikidest kogutud küsitlusandmete analüüsist, kus olid kaasatud ka Eesti valijad. See, et nii riikide võrdlus kui individuaalsete valijate tasandi tõendid näitavad samas suunas, pole triviaalne tähelepanek, vaid sama fenomeni tõestus.

Igaüks meist näeb tegelikult erakondlikku maastikku pisut erinevalt. Sama süsteem, näiteks viie erakonnaga, võib ühele valijale tähendada suurt valikuvõimalust, teine tajub sealt reaalselt valitavana vaid ühte erakonda. Rohkem pole alati parem ja paljud inimesed ei taju suuremat valikuvariantide hulka reaalselt suuremat valikuvõimalust pakkuvana. Need leiud empiirilises poliitikateaduses lähevad hästi kokku sellega, mida teame juba tarbijakäitumise analüüsidest.

Ei ole lihtne valida kahekümne teksasordi vahel, kui sind huvitab vaid ühe püksipaari soetamine. Küll aga on tõenäosus ost sooritada suurem, kui sulle pakutakse natuke väiksemat valikute arvu. Samuti tundub sulle valitud paar parem, kui sortimendi seas on ka mõned eriti koleda lõike ja värviga püksid. Poliitilise pakkumise ja poliitilise nõudluse sobiv tasakaal tundub järgivat üsna universaalseid valikute ja otsuste langetamise mehhanisme inimkäitumises.

Mis on aga selle suhteliselt abstraktse jutu seos Eesti poliitika ja tulevate valimistega?

Fantoomvalikud valimistel

Esiteks kindlasti see, et Reformierakond ja IRL näevad osale valijatest lihtsalt niivõrd paremad välja, kui seal kõrval on Keskerakond, ja vastupidi. Siin pole tegemist Eestile ainuomase poliitilise olukorraga, vaid üsna universaalse, pigem valikut hõlbustava valikustruktuuriga. Tugev erakondlik vastandumine võib tegelikult suurendada osapoolte toetust just ülalkirjeldatud mehhanismi kaudu.

Teine ja võib-olla osaliselt ketserlik väide oleks, et pole sugugi hea, kui valijale esitatakse liiga palju erakondi/valimisliite, mille nimekirjade sees veel omakorda on tohutu nimede paljusus. See kehtib nii tulevase kohalike kui kaugemal paistvate riigikogu valimiste kohta. Mida rohkem valijale kõikvõimalike siltide all alternatiive pakutakse, seda raskem on tegelikult valikut langetada. Igasugune uus alternatiiv eeldab seda, et inimene kulutab mingi aja endale sellest valikust pildi tekitamisele, mõni teeb seda rohkem teadlikult kui teine, aga mingi kognitiivne kulu käib igasuguse otsustamisega kaasas.

Suurem hulk valimisnimekirju tähendab alati suuremat infotöötlemise kulu ja teatud osa jaoks valijaskonnast see tegelikult raskendab otsustamist ja see pärsib nende osalemist valimistel. Laiendades seda probleemi erakondade valimisnimekirjade pikkusele, võib öelda, et erakondade hääli maksimeeriv käitumine ei taga sel juhul paremat valijate esindamist.

Siin on aga veel üks pigem juba Eestile omane asjaolu. Pikk nimekiri, mille ees tuntud nimed, koondab hulga hääli kõige tugevamate kandidaatide poolt ja korjab lisaks võimalikult palju hääli vähemtuntud kandidaatide kaudu. Selline häälte maksimeerimise strateegia pole iseenesest kritiseeritav, kui sellele järgneks valitud inimeste esindajateks asumine. Viimaste, 2009. aasta kohalike omavalitsuste valimise (KOV) järel sai huvi pärast vaadatud, kui palju volikogude esimese kogunemise järel alustasid neis tööd sinna algselt valitud inimesed. Pilt oli üsna ehmatav. Selgus, et Tartus ei läinud volikokku sinna algselt valitud kümme kandidaati, kes võtsid kokku 21,5% Tartus antud häältest. Tallinnas ei läinud sinna tervelt 34 valitud inimest, kes said 32,4% Tallinnas antud häältest.

Tervelt kuus kümnest kõige rohkem hääli saanud isikust Tartus ja kaksteist kahekümnest kõige rohkem hääli saanud inimesest Tallinnas volikokku ei läinud. Seega on KOVi valimistel erakonnad tegelenud oma häälte maksimeerimisega valijate esindamise arvelt. Suur hulk valikuid teeb osal valijatest otsustamise raskemaks, noil valijail «kergendavad» valimist erakonnad, kes pakuvad nimekirjades ka hulga tuntud nimesid, näiteks riigikogu saadikuid.

Valijad, kellele ülejäänud nimede virvarr üle jõu käib, lähevad kog­nitiivselt kõige otsemat teed, ei hakka ennast läbi närima tundmatutest nimedest, ning kuhjavad seepärast oma hääled teatud hulgale kandidaatidele, kes näiteks on riigikogu tööga endale nime teinud. Suur osa neist ei plaani aga kindlasti volikokku minna.

Tuues analoogiat tarbijakäitumisest, võib öelda, et valiti meeldivaim teksapaar võimalikult väikese pingutusega ehk käituti üsna ratsionaalselt, saamaks väikseima kuluga suurimat tulu. Kodus avastati aga, et kassas makstud sobiva paari asemel on saadud hoopis kukepüksid ehk tundmatu kandidaat, kes oli mitu rida allpool. Sel juhul valimisturg ei reguleeri ennast ise, vaid pakub üsna palju fantoomvalikuid.

Erakondade ratsionaalne käitumine ja valijate samuti ratsionaalne käitumine ei anna summaks mõlema jaoks ühtemoodi parimat tulemust. Küsimus on selles, kas seda saaks kuidagi muuta? Ilmselt saaks. Üks variant oleks, et sekkub kolmas osapool, kes nõrgemat poolt kaitseb. Valijal pole täielikku infot selle kohta, kes lõpuks volikokku läheb, tema teeb oma piiratud info juures enda jaoks parima otsuse ja valib vähima infokuluga endale sobivaima potentsiaalse esindaja. Erakonnal seevastu on kindlasti infot selle kohta, milline kandidaat on ka reaalselt volikokku minev, aga tal pole soovi muuta enda käitumist, sest see maksimeerib praegu tema hääled.

Järelikult oleks lahendus muuta reegleid nii, et erakonnal oleks kõige kasulikum maksimeerida hääled viisil, mis ka valija ratsionaalse käitumisega optimaalseima tulemuse annaks. Näiteks sanktsioneerida mingil viisil kandidaate, kes valituks osutusid, aga esinduskokku minna ei plaani, et tulevikus oleks selliseid kandidaate vähem.