Toomas Alatalu

FOTO: Tairo Lutter / Õhtuleht

Eesti-Vene vanauue piirilepingu osas tundub kõik minevat nii, et töö tehakse vaikselt ära, kahe riigi suhetes mingit olulist impulssi ei toimu, kirjutab politoloog Toomas Alatalu Postimehe arvamusportaalis.

Olen 2005. aasta piirilepingu pooliku ratifitseerimise tagamaadest ehk suures poliitikas toona toimunust piisavalt kirjutanud («Geopoliitika võttis allkirja Eesti-Vene piirilepingult» on kättesaadav ka internetis) ja nendin siinkohal vaid seda, et sellist otsesidet nagu oli 2005. aastal otsustajatel nendega, kes toimetasid 1996. aastal, tänasel riigikogul pole. Toompeal istub enamuses uus põlvkond ja omavahel tihedalt läbi põimunud  seltskond ning kui veel 2005. aastal kihises riigikogu ümbrus väikeparteidest, kel igal oma arvamus, siis nüüd ümbritseb Toompead selles mõttes vaikus.

Tegelikult käib ka uue piirilepingu tegemine silmatorkavalt vaikselt - kaheksa aastat tagasi tehti esimesed avaldused Eesti-Venemaa piirilepingu tulemisest  Euroopa Liidu-Venemaa tippkohtumisel, lisaks sõnumid  Kremlist ja Brüsselist, mistõttu Toompeal toimuv oli toona vaat et kolmandajärguline tase, ehkki lõpus tehti meist «peakangelased» missugused.

Sedapuhku algas asi riigikogu väliskomisjoni ja 4+1 fraktsiooni juhtide avaldusest Eesti valitsusele, mis algas nii:«Lähtudes Vene Föderatsiooni algatusest...», siis tulid kahe riigi diplomaatide konsultatsioonid kuniks Venemaa Föderatsiooninõukogu väliskomisjoni esimees Mihhail Margelov esimese kõrgema Venemaa ametiisikuna 15. mail teatas, et «piirileping on valmis allakirjutamiseks». Järgnes Eesti valitsuse kinnitus ja teade, et lepingu kirjutab alla välisminister. Venemaalt tuli sõnum nende Tallinna saatkonnalt - loodetavasti ei tule seekord «lõppstaadiumis üllatusi».

Mõistagi peeti silmas riigikogu 20.juuni 2005 otsuse preambulit, mis sisaldas kaudse viite Tartu rahule. See polnud üllatus, sest Eesti erakonnad leppisid veel 1996.aastal kokku, et Tartu rahu mittemainimine tingib vastava avalduse tegemist ja see polnud saladuseks Moskvale. Õiguskantsler Allar Jõks kinnitas 7. juunil 2005: «Kuna ratifitseerimisele kuuluvad piirilepingud Tartu rahulepingut ei nimeta, siis ei kohaldu neile automaatselt ka Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsikooni artikkel 30. Riigikogu poolt antava selgituseta võib rahvusvaheliselt tekkida mulje, nagu oleks Eesti Vabariik tacite nõustunud Vene Föderatsiooni seisukohaga, et Tartu rahuleping on oma kehtivuse juba varasemalt (1940.a.) minetanud või (uus) piirileping asendab ratifitseerimisel Tartu rahulepingut kas täies ulatuses, muutes viimase sisuliselt kehtetuks või unarusse langenuks.» Eesti ajalugu hästi tundev USA eksdiplomaat Paul Goble märkis 30. mai 2013 Postimehes samuti vajadust ametlikuks selgituseks selle kohta, et «uue piirilepingu sisu ega selle sõlmimise fakt ei tähenda, et Tartu rahuleping kui Eesti suveräänse riigi loomise ja rahvusvahelises süsteemis tegutsemise alus enam ei kehti».

Lepingu praegused tegijad tuginevad rahvusvahelise õiguse professori Lauri Mälksoo kinnitusele (10. märts), et kui lepingu tekstis on öeldud, et ta puudutab vaid piiri kulgemist, siis on Tartu rahu artikkel 2 jätkuvalt jõus. Seda «ei fikseeri, aga peame meeles»-hoiakut jagavad ka praegune õiguskantsler ja riigikogu fraktsioonide juhid, kes on andnud teada, et «üllatusi» ei tule.

Riigikogu stenogrammid kinnitavad, et olin 2005.aastal ainuke, kes pidevalt küsis välisministritelt infot teiste piirilepingute kohta, sest Moskva pani üheaegselt paika  piire viie riigiga – Jaapan, Hiina, Kasahstan, Läti ja Eesti. Tänagi tuleks asju laiemalt vaadata, sest ka kinnitus, et Eesti-Vene piirileping on uus selles mõttes, et sinna on lisatud kaks lauset (Eesti soovil), et tegu on tehnilise, vaid piiri kulgemist kirjeldava lepinguga ja (Vene poolt) et pooltel pole teineteise suhtes territoriaalseid nõudmisi, tekitab mujal toimunut vaadates küsimusi.

Viimane riik, kellega Venemaa sõlmis mais-ja merepiirilepingu, oli Azerbaidžaan ja selles lepingus pole märkust «territoriaalsete nõudmiste» kohta, ehkki sealne seis on märksa tõsisem kui meie setude lugu. Sealne tsaarivõimu ajal kehtestatud ja Stalini kinnitatud piir jagab mõjuka lezgini rahva kaheks, ent just selle seisu kinnitas ka Dmitri Medvedevi ja Ilham Alijevi poolt 3. septembril 2010 Bakuus alla kirjutatud Azerbaidžaani-Vene piirileping. Presidendid panid käe alla ka maismaapiiri kirjeldusele. Toimuva tunnistajatena olid kohal Medvedeviga koos saabunud Azerbaidžaaniga piirnevate Dagestani (seal elabki pool lezginidest) ja Ingušeetia juhid. Sündmust kommenteerinud infoagentuurid aga tuletasid hiljemgi meelde, et isegi vahetult enne tseremooniat oli Venemaa välisministeerium veel korra öelnud – Venemaal ja Azerbaidjanil pole teineteise suhtes territoriaalseid probleeme.

Kui Azerbaidžaani-Venemaa piirilepingu puhul kõlas see suulise avaldusena, siis miks on vaja sama sisse kirjutada Eesti-Venemaa piirilepingu teksti!?

Esitagem teinegi küsimus – miks kirjutavad Eesti-Vene uue piirilepingu – nagu vanagi – alla välisministrid!? Ehk – kas parandatakse vaid vigu või näidatakse soovimatust otsustavalt edasi minna!? Tuletaks meelde, et 2005.aastal pidid Läti-Venemaa piirilepingu alla kirjutama samuti välisministrid, ent uus lõpusirge lõppes sääraselt, et piirilepingule andsid 2007.aastal allkirjad mõlema riigi valitsusjuhid. Kõrgema taseme kasu on ilmne, kui silmas pidada kasvõi üksnes järgnenud kahe riigi valitsustevahelise komisjoni regulaarset toimetamist – Eesti-Vene vastav komisjon on sisuliselt varjusurmas 2004. aastast peale. Tasub teada sedagi, et Läti toonane president Vaire Vike-Freiberga tegi president Putinile ettepaneku olla piirilepingu garantideks, mis küll ei leidnud toetust, ent ideel on ilmet – mida kõrgemalt ja tihedamalt naabrite tipud suhtlevad, seda parem rahvastele.

Eesti-Vene vanauue piirilepingu osas aga tundub kõik minevat nii, et Urmas Paet ja Sergei Lavrov annavad oma teise allkirja, algul riigikogu ja seejärel riigiduuma teevad vaikselt ära oma töö ja kõik jääb endiseks. Ehk ei mingit olulist impulssi kahe maa suhetes!?