Sirje Niitra.

FOTO: Peeter Langovits

Söömine on üks inimese esmavajadusi. Kui kõht tühi, on kogu inimese tegevus ja tema mõtted suunatud sellele, kuidas süüa hankida. Ja siis on päris ükskõik, mis hamba alla saab – peaasi et kõhtu täidab. Seda tarkust teadsid juba meie esivanemad.

Vanad eestlased sõidki selleks, et kõht oleks täis, et jaksaks rasket tööd teha. Hiljaaegu oma isa 100. sünniaastapäeval vanemate vanu pildialbumeid vaadates torkas silma, et nii mehed kui naised olid saledad. Ei siis söönud keegi ülearu – kõik, mis sisse läks, kulus põllu- või metsatöödel ära.

Söök oli lihtne, aga toitev. Mäletan, et minu vanavanemate ajal keedeti ühes pajas põhiliselt soolaliha, porgandit, kapsast, kaali ja kartulit. See oli ühepajatoit, mille järele mul praegugi aeg-ajalt neelud käivad. Rannarahvas leotas vahelduseks soolasilku ja tegi sellele siis koorekastme peale. Laupäevasel saunaõhtul sai mulgiputru. Magustoiduks klopiti mannavahtu või keedeti marjakisselli. Kõik see maitses oh kui hea. Ja ei mingeid ­peeni võõraid maitseaineid – soolast, suhkrust ja piprast piisas täiesti.

Nüüd ei saa ükski endast lugupidav telekanal läbi oma kokasaateta, kus tippkokad igasugu eksootilisi toite tegema õpetavad. Kokaraamatuid ilmub rohkem kui väärt ilukirjandust. Kui neid saateid ja trükiseid tähelepanelikult vaadata-sirvida, siis vaatab igalt poolt vastu reklaam. Kokkadel on teles ees põlled ühe firma nimega, maitseained on teiselt ja serviis kolmandalt. Grillikoolitusi toetavad lihatööstused. Kui see pole kommerts ja omakasu, siis mis see on?

Üks mu (sugugi mitte vana) tuttav ütles, et sai kingiks uhke klantspiltidega kokaraamatu, millega pole midagi peale hakata, sest ta ei tea poolte seal kasutatavate toiduainete ja maitseainete nimesid ega oska neid ka kusagilt otsida. Söögikohtade menüüsid ei julge üks lihtne inimene (kes ei pea sugugi olema maalt ja hobusega!) kätte võttagi, sest neist võõrastest nimedest ei saa aru. Ühe Tallinna kesklinna populaarse söögikoha omanik ütles kord, et tema tahab, et inimesed teaksid, mida söövad, ja seal on kõik road eesti keeles lahti seletatud. Sinna julgen ma nüüd viia ka oma eaka tädi.

Ma ei ütle, et eksootilisi roogasid ei peaks tegema. Mulle endale maitsevad ka hiina ja tai söögid. Koduski on mõne sellisega tore katsetada või külalisi üllatada. Aga selle kõigega ei tohiks liiale minna. Inimene sööb selleks, et elada, mitte aga vastupidi.

Kokkamine ja söömine ei saa olla eesmärk omaette. Pigem ikka hea seltskond ja mõnus jutuajamine sõpradega. Selleks sobib aga ka lihtne snäkilaud, mille katmisel saab samuti oma fantaasiat rakendada. Pole vaja võistelda, kes sünnipäevaks rikkalikuma laua katab või grilliõhtul paremini liha küpsetada oskab. Siis pole ka vaja neil o-tähega doktoritel teleekraanil nõu anda, kuidas võimalikult kalorivaesemalt ja tervislikumalt toituda.