Sannikov: Lukašenka lõi mudeli, mida on Putinil mugav kasutada

Andrei Sannikov Foto: Mihkel Maripuu

Praegu Londoni lähedal elav endine Valgevene poliitvang ja presidendikandidaat Andrei Sannikov leiab usutluses, et diktatuuri lõpp Minskis on möödapääsmatu, ning loodab, et muutused leiavad aset rahumeelselt.

Valgevenest räägitakse Eestis hoopis harvem kui Venemaast. Milline on hetkel poliitiline olukord Valgevenes ja kui kindel tundub Aleksandr Lukašenka positsioon?

Kui iseloomustada lühidalt olukorda Valgevenes, siis selle nimi on diktaator Lukašenka. Diktaatorid istuvad oma kohtadel kindlalt, kuid nagu on näidanud ajalugu, võivad sealt kaduda ka ühe tunniga.

Diktatuur teatavasti paistab silma sellega, et ei tegele mitte riigi ja ühiskonna arenguga, vaid oma võimu säilitamisega. Sel eesmärgil represseeritakse rahvast. Praegu ei toimu repressioonid isegi mitte opositsiooni või kodanikuühiskonna, vaid kõigi elanike vastu. Ettevõtjate vastu, töötajate vastu, kellel ei lasta ühineda vabade ametiühingutega. Sellepärast ei toetata ühiskonnas Lukašenkat, ükskõik, mida ka ei räägiks sellest tema propagandistid.

Minu arvates on diktatuuri lõpp möödapääsmatu. Küsimus on, kui kiiresti see juhtub.

Te ootate sarnaseid sündmusi, nagu kunagi Ukraina oranž revolutsioon, või hoopis midagi muud?

See võib toimuda ka evolutsiooni käigus, kui Euroopas on poliitiline tahe toetada demokraatlikku liikumist, aga mitte näilist stabiilsust.

Diktatuuri puhul on raske ennustusi teha. See võib olla evolutsioon, nagu toimusid muutused Ida-Euroopas ja ka Eestis. Nõukogude Liit varises kokku. Toetus läänest oli olemas, Eesti sai oma õiguste eest võideldes iseseisvuse kätte ning valis demokraatliku arengu.

Võib meenutada, kuidas vahetati välja totalitaarne režiim Rumeenias. See oli vägivaldne, valati verd. Mina seda ei poolda. Ma ei poolda ükskõik kumma poole jõukasutust. Kuid mina neid protsesse muidugi ei juhi. Mida karmimaks muutub diktatuur, seda enam tekitab ta vastuseisu.

Te olite 2010. aastal Valgevene presidendivalimistel kandidaat ja ametlikel andmetel saite paremuselt teise koha. Mis juhtus, kui tulemused avalikuks tehti?

Mind pandi kriminaalsüüdistuse alusel vanglasse. Tegelikult pandi mind muidugi istuma sellepärast, et olin Lukašenka vastu ja esitasin talle väljakutse.

Valimistel oleks pidanud toimuma teine voor. Lukašenka ei saanud kuidagi üle 50% hääli koguda (ametlikult kogus ta ligi 80% häältest – toim). Tegelike tulemuste järgi, millest ma sain teada juba pärast vanglast vabanemist, oleksin pidanud teise vooru pääsema. Siis olnuks olukord hoopis teine ning Lukašenka poleks võimu säilitanud.

Seda ta lõigi kartma. Kunagi varem ei olnud kohe pärast valimisi rahulikke meeleavaldusi laiali aetud. See juhtus esimest korda. Esimesel päeval olid tavaliselt olnud mõned üksikud arreteerimised, kuid meeleavaldusi ei löödud laiali. Miks? Sest rahvusvahelised vaatlejad ja ajakirjandus olid veel kohal. Kurjategijad kardavad alati avalikkust ja eelistavad toimetada vaikselt.

Sellepärast ma türmi sattusingi, et need olid tõsised valimised. Diktaator nägi, et inimesed toetavad alternatiive.

Tal ei jäänud siis muud üle, kui teid kinni panna?

Ma pole naiivne inimene, ega ka mitte noor, olen elanud päris pikalt. Ma ei eeldanud, et võim ühe päevaga kohe vahetub. Kuid ma arvestasin, et algavad teatud protsessid, et valitsuses leidub inimesi, kes riskivad meiega esialgu lihtsalt kõnelda, aga hiljem võib-olla ka läbi rääkida.

Kui vastaspooled on riigi arengust huvitatud, siis on ju alati võimalik kokku leppida, kuidas edasi minna. Toimunu kinnitab aga, et Lukašenkal pole Valgevenest absoluutselt sooja ega külma, vaid talle on tähtis oma võimu hoida ja olukorda kontrollida.

Millised olid teie kinnipidamistingimused vanglas?

Kohutavad.

Teid ei hoitud veidi paremates tingimustes, arvestades, et olite siiski olnud presidendikandidaat?

Ei, midagi sellist ei olnud. Vastupidi, minu survestamiseks läks käiku spetsiaalne programm kohe esimesest päevast peale. Esimene asi, mis minult ära võeti ja siiani pole tagastatud, oli presidendikandidaadi registreerimistunnistus. Mind peksti kõvasti läbi, abi aga kohe ei antud. Ja tingimused – siin pole asi minus, vaid üldse hoitakse meil kinnipeetavaid nii vanglas kui koloonias väga halbades tingimustes. Söök on väga halb. Kui kellelegi näidata, millega Valgevenes vange toidetakse, siis ma arvan, et võib-olla isegi ei usuta, et inimestele saab midagi sellist anda.

Teid lasti välja jällegi Lukašenka käsul enne karistusaja lõppu. Miks ta teid vabastas?

See toimus ainult Euroopa Liidu surve ja sanktsioonide kehtestamise tõttu. Jah, ma kirjutasin ka ise mingi formaalse paberi, kuid peale selle kirjutamist hoiti mind veel viis kuud vangis. Aga kohe pärast seda kui EL rakendas karmid meetmed, sanktsioonid kahe-kolme ärimehe vastu, võeti otsus vastu ning lasti vangist välja mind ning mu kolleeg ja sõber Dmitri Bondarenko.

Sellepärast ma ka räägin, et tuleb sama poliitikat jätkata ja Euroopal on moraalne kohustus rakendada abinõusid, et päästa need inimesed, kes on praegu poliitilistel põhjustel vangis. Neid hävitatakse seal füüsiliselt.

Kui palju on praegu Valgevenes poliitvange?

Kolmteist. Ka üks presidendikandidaat, Nikolai Statkevitš, istub endiselt. KGB türmis istub praegu üks noormees, kes võeti kinni, niipalju kui ma aru saan, sõltumatu ajakirjanduse levitamise eest. Teda peetakse kinni, pikendatakse vahi all hoidmise tähtaega ning varsti hakatakse süüdistust esitama – juba on ka öeldud, et hakatakse spionaažis süüdistama.

Kas olete teadlik kaasusest, kus Vene opositsionääre (Sergei Udaltsovi, Konstantin Lebedevi ja Leonid Razvozžajevit – toim) süüdistatakse Valgevenes Minskis peetud kohtumiste tõttu Venemaal korratuste ettevalmistamises?

See on täpselt sama Valgevenes 2010. aastal asetleidnuga. Putin kopeerib seda, mida Lukašenka teeb. Neid süüdistatakse korratuste organiseerimises – see on meetod, mida Lukašenka on edukalt kasutanud. Kui inimene on opositsionäär, siis tuleb algatada kriminaalasi ja mitte keegi ei tunnista, et tegu on poliitilise asjaga.

Üks selle asja süüalustest, Konstantin Lebedev, võttis asja omaks ja andis ajalehes pika intervjuu, kus annab põhjalikke seletusi. Kas te usute neid?

Ega selles pole midagi uut. Eriteenistused töötavad, koguvad infot, jälgivad meid. Minu puhul pole aga midagi varjata. Minu kampaania oli täiesti seaduslik ja avatud. KGB püüdis midagi leida, kuid ei leia. See, mida rääkis Lebedev oma intervjuus, mida ma lugesin –, ma ­tean, et ta oli provokaator, selliseid on palju. Provokaatoreid meil jätkub.

Kui võrrelda Valgevene olukorda praeguste oludega Venemaal, kus kruvisid on viimasel ajal rohkem kinni keeratud ja käivad näiteks Aleksei Navalnõi protsess, Bolotnaja asi jt – kuidas te seda seisu hindate?

See tähendab, et Valgevenes toimunu on väljunud Valgevene piiridest. Lukašenka lõi mudeli ja tema kogemust opositsiooni mahasurumises on mugav kasutada. Või kuidas saada lahti õiguste kaitsega tegelevatest organisatsioonidest? Putin lihtsalt võtab selle üle – miks ta peaks midagi uut leiutama? Need asjad toimuvad praegu terves regioonis, eelkõige Valgevenes, Ukrainas ja Venemaal. Ning kahjuks praegu Euroopa Liit mingisuguseid abinõusid selle vastu tarvitusele ei võta. Vähemalt kuni viimase ajani pole võtnud – võimalik, et midagi hakkab muutuma.

Siin on lähtutud väärast loogikast, et tuleb toetada stabiilsust, aga mitte demokraatiat. Toetati stabiilsust ka Egiptuses ja Tuneesias, tagajärjed oli aga araabia kevad ning äärmuslaste, natsionalistide-islamistide esiletõus. Sellele ei mõeldud, et tuleks toetada mitte Mubarakki, vaid kodanikuühiskonna arengut. Ma ei tea ühtki teist riikide normaalse läbisaamise garantiid peale demokraatia.

Diktatuurirežiimi ei tohiks suhtuda kergelt ja seda tuleb võtta tõsiselt. Diktatuur ei kujuta endast ohtu mitte ainult inimõigustele, vaid ka sõjalist ohtu.

On olemas üks struktuur, mida nimetatakse «Venemaa ja Valgevene liitriigiks». Kuidas see töötab?

Mitte kuidagi. See on ühelt poolt Venemaa impeeriumipoliitika instrument ja teiselt poolt mehhanism Lukašenka jaoks, et saada odavat finantseerimist ning odavat naftat. Ausalt öeldes tuletatakse selle olemasolu isegi harva meelde. Kui vaadata kasvõi majandust, siis Venemaal on vähemalt toimunud mingisugused reformid, neid pole piisavalt, kuid siiski. Valgevenes midagi sellega kokkusobivat ei ole.

Pikka aega vaadati Venemaal Valgevene poole ülalt alla – kõik said ju aru, et Minskis on diktatuur, aga Venemaal oli siiski õhkkond mõnevõrra vabam ja väga ei oodatud, et asi läheb samas suunas ka Venemaal. Nüüd on olukord muutunud?

Olen Venemaa opositsiooni esindajatelt üha enam kuulnud, et Valgevenes kehtivat mudelit juurutatakse nüüd ka Venemaal. Kuigi nad ei tahtnud seda pikka aega tunnistada, rääkisid, et meil on ikkagi sõnavabadus ja koosolekute vabadus. No pole ju neid. Öeldi, et meil on riigiduumas opositsioon. No pole teda. Kõik see kadus väga kiiresti.

Andrei Sannikov (59)

•    Endine Valgevene diplomaat ja asevälisminister.

•    2010. aastal Valgevene presidendikandidaat, kes kogus ametliku häältelugemise järgi 2,4%, arvamusküsitlustes aga ligi 16% toetust.

•    Arreteeriti pärast valimistulemuste võltsimise vastast meeleavaldust, 2011. aasta mais mõisteti korratuste organiseerimise eest viieks aastaks vangi.

•    Istus kinni 16 kuud ja seejärel vabastati.

•    2012. aastal sai Suurbritannias poliitilise varjupaiga.

Allikas: freedom-now.org