Mark Soosaar: külas Veeneitsil

Mark Soosaar. Foto: Henn Soodla

«Aeg on Eesti kultuuri esindamisele välismaal uus lehekülg pöörata,» põrutab pärast tänavuse Veneetsia biennaali külastamist ja seekordse Eesti väljapaneku nägemist Mark Soosaar (Pärnu uue kunsti muuseum).

Avastasin Veeneitsi kümmekond aastat tagasi. Ning armusin nii saatuslikult, et pole ühelgi aastal jätnud kaunitari külastamata. Sugugi mitte kanalite ja laulvate gondoljeeride, vaid üleilmsete kunsti- ja arhitektuuribiennaalide pärast. Leiavad need aset vaheldumisi, kunst paaritutel ning ehituskunst paaris aastatel. Alati on mind jälitanud väikerahvale omane lootus, et ükskord hakkab ka Eesti kunstitaim selles enam kui saja riigi lilleklumbis eredalt välja paistma, ent pea iga kord on tulnud vähem või rohkem pettuda. Mõneti ka sel nädalavahetusel avatud 55. kunstibiennaalil «Entsüklopeediline palee».

La Giardinis, varjurikkas sub­troopilises pargis, ootavad kunstisõpru 27 riigi paviljonid. Kes siia ära ei mahu, saavad platsi Arsenales, endises mereväelaos. Ning sellestki hiigelhoonest ei jagu kõigile – ülejäänud riigid on oma ekspositsioonidega linnas laiali. Tühjades kauplustes, vabades korterites. Ent Veneetsia biennaali süda on siin, La Giardinis, kus esimene suurnäitus leidis aset juba 1895. aastal.

Sellesuvise väljapaneku seadis kokku Massimiliano Gioni, laenates nime «Entsüklopeediline palee» iseõppinud kunstnikult Marino Auritilt, kelle arvates suured visioonid ilmuvad reaalobjektide kogumist. Selle mõttekäigu järgi ongi enamik osavõtvaid maid oma väljapanekud kokku seadnud.

Aukohal on Carl Gustav Jungi «Punane raamat». Selle vähetuntud kunstiteosega biennaal La Giardinis ka algab. Esimese maailmasõja päevil hakkas arstipraksisest tagasitõmbunud psühhiaater looma kalligraafilist raamatut, illustreerides seda oma unenäoliste piltidega. Jungi rahvusromantilised ja sümbolistlikud maalingud maailma loomisest, kulgemisest ja hääbumisest, suhetest inimese ja tema Jumala vahel, on läbipõimitud nii euroopalike kui idamaiste ornamentidega. Pean tunnistama, et avastada Carl Gustav Jung kui suur kunstnik, oli mulle 55. biennaali suurim õnnehetk.

Olgugi et tibutab vihma ja ilm on Veneetsias erakordselt jahe, seisavad meeletult pikad järjekorrad Prantsuse ja Saksa paviljoni ees. Kes ei tahaks näha hiina kunstniku Ai Wei Wei installatsiooni «Suur pauk», mille pani kunstnik kokku 886 kolmejalgsest puutoolist. Enne kultuurirevolutsiooni valmistasid meistrid neid käsitsi ning kolmjalad olid kasutusel pea igas kodus. Maoistid otsustasid isetegemise lõpetada ning uued plasttoolid hakkasid tulema vooluliinilt, kõik ühesugused, ilma looja hingeta. Megalinna meenutava installatsiooni autorit, maailmanimega Ai Wei Weid, Hiina võimud Veneetsiasse sõita ei lubanud. Mida siis Puna-Hiina ladvik kardab? Et kunstnik austab esivanemate traditsioone? Või kardab suurriik looja iseseisvat mõtlemist? Äkki on Ai Wei Wei emotsionaalse inimesena saatnud mõne ametniku teatavasse kohta ning seda ei andesta kramplikult võimu külge klammerdunud nomenklatuur mehele iialgi? Mine tea. Aga Saksamaa ja Prantsusmaa otsustasid aidata sel aastal kunstnikke, kelle looming ületab kodumaa piire ning keda nende isamaa ei toeta. Nii kerkiski Ai We Wei «Bang» Prantsuse paviljoni peasaalis ja albaania kunstniku Anri Sala «Ravel Ravel Unravel» Saksa paviljoni kõrge lae all.

Mis aga toimub Hiina ametlikus nn paviljonis, Arsenale endises õlilõhnalises hoidlas? Siin esinevad seitse kunstnikku, kes püüavad maailma sülle võtta. Üle videoekraani kihutavad miljonid sipelgad, vehivad punast lippu ja ehitavad Paabeli torni, mis lõpuks kokku variseb. Kus on nüüd valvsa valitsuse silmad? Või on tegemist petukaubaga, nagu oleks Hiinas siiski kõik lubatud?

Oma lihtsuse ja inimliku soojusega võlub soomlase Antti Laitise väljapanek «Puu langetamine» väikeses, ent koduses Alvar Aalto paviljonis. Nii see mehe ja metsa vahelist suhet poetiseeriv väljapanek kui ka tervet majesteetlikku Skandinaavia paviljoni täitev teise soomlase Terike Haapoja näitus «Suletud ring» on täis austust ja armastust kõige elava vastu. Ka Taani ekspositsioon ületab julgelt kodumaa piire. Kõnetades vaatajat kõigile arusaadavas audiovisuaalses keeles, on Jesper Justi videod painajalikult mällusööbivad.

Poola skulptori Pavel Althameri viiskümmend armastajat, surijat, palvetajat, sünnitajat seisavad, lamavad, kallistavad Arsenale võlvide all ning kunstnik on sürrealistlikele kujudele andnud ühisnimetaja «Veneetslased». Seda tunneterikast seltskonda aitas luua Deutsche Bank ja esimesena eksponeeris Guggenheimi muuseum Berliinis. Küllap on neis institutsioonides tööl ametnikke, kes oskavad hinnata inimlikku soojust, kaastunnet, õnne teise inimese õnnest – suure kunsti olulist mõõdet.

Kuidas on aga lood Eestiga? Keda kõnetab Veneetsia tüüpilise kolmanda korruse korterisse seatud ekspositsioon «Evident in advance»? On see anonüümse angloameerika keeleteadlase elupaik, kes enne teadmata suunas lahkumist jättis seintele vaid temale endale arusaadavad märkmed? Või teadis too müstiline isik, et luge­misharjumuse minetanud inimestele tulebki jätta riiulite kaupa raamatuid, millel küll erinevad irriteerivad pealkirjad, aga kõigil sisuks ühesugused fotod mingist inimtühjast interjöörist?

Assotsiatsioone ja visioone kui palju! Olen kaugel sellest, et kunstiteos peaks olema üheselt mõistetav ja riiklikult kontrollitud. Aga seekord Eesti riiki maailma kunstipealinnas esindav ekspositsioon on paljude tundmatutega võrrand, mille sõnumit autor, sünnilt ungarlane Dénes Farkas, naljalt ei reeda. Kas lahtiseletamiseks peaks kuraator Adam Budak igale külastajale pidama sama pika ingliskeelse loengu, nagu ta tegi väljapaneku avamisel kultuuriminister Rein Langile ning sajakonnale kunstisõbrale?

Filmitegijana julgen väita, et ilma inimeseta on väga raske teise inimeseni jõuda. Inimene ei pea tingimata kogu aeg ekraanil tegutsema, aga kangelase kaadritagune juuresolek, isiksuse puudutus ja hingeõhk on olulised. Ilma inimliku dimensioonita on võimatu vaatajaga dialoogi pidada. Sama kehtib teistegi visuaalkunstide puhul.

Ennäe, kui pikk sissejuhatus tuli mõttele, mida ammuilma tahan välja öelda. Arvan, et aeg on meie kultuuri esindamisele välismaal uus lehekülg pöörata. Eesti Kaasaegse Kunsti Keskus, kes on võtnud endale õiguse olla kõigi eesti kunstnike eestkõneleja ning tegelikult esindab vaid 26-t oma siseringi tegijat, on välistanud meie küpse ja omanäolise kunsti pääsemise Veneetsia biennaalile. Kui britid, sakslased, prantslased toovad siia suurimate kodumaiste auhindadega väärtustatud kunstnike loomingut, siis Eesti on valinud teise tee ning lõiganud tuhatkonnalt Eesti Kunstnike Liidu liikmelt ära lootuse saada oma loomingule lähetust Veeneitsi linna. Punnseisu lahendamiseks tuleks otsustamine viia palju laiemale põhjale ning võtta siht Eesti paviljoni rajamisele. Maarjamaal luuakse palju head kunsti, arhitektuuri, muusikat, filmi, teatrit, kirjandust, mille aastaringseks esitamiseks maailma ühes tähtsaimas kultuurilinnas on vaja oma katusealust.